reede, 26. aprill 2019

Tallatud radadel ehk meie jälle Tais

Nagu ma juba korduvalt öenud olen, siis oleme sellisel arvamusel, et kui puhkamiseks on ainult nädal-poolteist, siis ei ole väga mõttekas ette võtta reisi mõnda uude ja põnevasse kohta, sest siis oleks pidevalt isu ringi kolada ja kõike kogeda ja puhkamisest ei tuleks midagi välja.
Umbes täpselt veebruari lõpuks, siis kui meie lastel on talvine ühenädalane koolivaheaeg, saab kaamosest tõeliselt küllalt ja D-vitamiini varud hakkavad täiesti otsa lõppema. Siis on viimane aeg sooja päikest otsima minna. Ja meie otsustaime seekord taas, et leiame oma päikse Taist. Meie Tai-reisid on kuidagi üsna kindla intervalli saavutanud - esimene kord ilma lasteta aastal 2007, siis ümbermaailmareisil 4-aastase Manniga 2010, seejärel 2015 kui Emmy hakkas 2 saama ja nüüd siis 2019, kui mõlemad juba parajad preilid on! Plaan oli selline, et naudime oma Tai-kodulinna Hua Hini nädalakese ja siis lähme peame ühe traditsioonilise minu sünnipäeva Bangkokis maha.

Hua Hini rand meie kodumaja juures



Tellisime endale BKK lennujaama vastu Hua Hin Cab nimelisest firmast takso - teenindus nagu läänes :), broneerid online, kõik on loogiline, juht on juba enne kokkulepitud aega kohal. Saabusime koos päiksetõusuga Hua Hini ja seadsime end oma Baan San Dao nimelises condos asuvas korteris sisse. Asukoht lihtsalt super - mere ääres, ilusa basseiniga, kaubanduskeskusest üle tee. Mis me seal ikka tegime - peesitasime, ujusime, sõime tom yumi, käisime massaažis, peesitasime, ujusime, sõime tom yumi, käisime massaažis jne :).

Meie kodu - Baan San Dao

minu lemmikud - frangipanid

Mann imetleb päiksetõusu

Massaažis elasin ühel päeval väikse kultuurišoki üle. Nimelt käisime kodu lähedal ilusas eeterlike õlide järgi lõhnavas salongis (kel sinnakanti asja, siis soovitame Thai massage 99), kus mängis tasakesi taipärane muusika ja üldse oli igale detailile mõeldud. Ühel päeval öeldi meile, et peagi tuleb neil turismibussitäis rahvast massaaži. Kujutage ette, terve bussitäiega massaaži. Peagi saabuski bussitäis hiinlasi. Kõige pealt avati salongi uksed ja asuti röökimise saatel ukse taga suitsu kimuma. Lähima tunni jooksul ju ei saa ja kui uks on lahti, siis tuleb konditsioneeritud salongist mõnusat jahedat õhku ju. Lärm jätkus ka peale suitsutamist. Lõpuks jaguneti jalamassaaži toolidesse. Aga mõnel külalisel olid kaasas lapsed. Nemad pandi samuti massaažitoolidesse ja neile anti kätte telefonid, multikad käima ja mitte vaikselt vaid täie häälega. Täiskasvanud ei pannud ka hetkekski oma ekraani käest, mulle tundus, et nad ei pannud tähelegi, kas massaažalgas, toimus või lõppes. On ikka erinevaid lähenemisi elule :).


Külastasime Wani, kelle pulmas käisime aastal 2010. Tema peab ikka oma kodus soodsat, aga maitsvat Isaani ehk oma kodukandi köögile pühendatud söögikohta (asub siin). Norralasest abikaasa Terje suri 2014. aastal ja vahepealse 5 aastaga oli modernsest majast saanud täielikult taipärane elamine :) - küll oli palju asju, tilulilusid, värvilisi detaile... aga sobib Waniga hästi kokku.

Sõitsime rolleritega, käisime ahvide mäel, Vana Nava veepargis, ööturgudel, kohalike söögikohtades, Seen space beachclubis (mis oli imelise disainiga, aga muus osas osatakse Balil ikka paremini rannaklubisid teha). Aga kui tahta stiilses ümbruses mõnusa muusika saatel ühte rannapäeva mööda saata, siis võib Seen Space beachclubi soovitada küll.

Vot niimoodi veetsime päeva Seen Space rannaklubis :)

Värske külm kookosvesi kulub troopikas alati marjaks ära

Mann sobib keskkonda :)

Seen space basseini ääres

Üks mu väga vürtsikas Tai köögi lemmik - täiesti toored krevetid hästi vürtsises kiires laimimarinaadis

Vaade linnale rannaklubist

Emmyl lõbu laialt

Feast Tai moodi, keskel papaiasalat som tam, laabi ehk Tai sooja hakklihasalatiga täidetud kalmaarid, tuuni tataki ja peekonisse mähitud grillitud enoki seened

Arbuusi margaritaga, ise teeme paremini aga ilus oli ikka :)

Veeloom Mann omas elemendis
Mina sattusin isegi šõubaarmenide võistlusel lavale - mingi trikimees pani mulle põleva pudeli pähe ja kummassegi kätte ja taidles. Mina pidin hirmu kätte ära surema ja kujutasin juba ette, kuidas järgmisel hetkel on pealtvaatajate atraktsiooniks leekides peaga farang. Vaene Emily oli ka hirmust kange esireas :). Õnneks läks kõik hästi.

Lisaks esimestele beach clubidele, on Hua Hinis vahepeal tekkinud väga ägedaid uusi kohvikuid. Üks erilisemaid neist on kindalsti Inu cafe. Tegemist on kohvikuga, mille sloganiks on dog therapy (koera teraapia) ja asi seisneb selles, et külalised saavad kohvikuskäigu ajal sotsialiseeruda kohvikus elavate shiba inu tõugu koertega. Inimesi lastakse kohvikusse vähe korraga ja enne sisenemist peab pesema ära nii käed kui jalanõude tallad. Üks tädi põhimõtteliselt peseb terve päeva non stop kohviku põrandaid. Oli tõesti armas ja pakutavad söögid-joogid olid samuti maitsvad!

niimoodi saadavad koerad külalisi ära, ehk tulevad ja pistavad hüvastijätuks nina läbi majaseinas oleva augu välja

Isegi sülle saab neid pirakaid võtta

Inudel on huvitav lamamis-stiil :)
Minu sünnipäevaks sõitsime tagasi Bangkoki. Mina olin kunagi teinud sellise avastuse kuulsa luksushotelli Shangri La hindu võrreldes, et sama hinna eest, mis maksab öö Pariisi Shangri La hotellis, saab kaks inimest lennata Taisse ja ööbida ühe öö sealses Shangri Las. No ja seda me siis tegimegi :). Peale õhtusööki öise linna kohal oma hotellis jalutasime teisele poole jõge Hiltoni katusel asuvasse Three Sixty katusebaari ja sealt tõi Hiltoni privaatpaat meid ilusti üle jõe koju tagasi. Üldse avastasime, et kui elad mõnes peenes Chao Praya äärses hotellis, siis sõidutavad hotellide ilusast tumedast Tai puidust nikerdatud paadid Sind kuhu vaja. Shangri La hotell ise oli lihtsalt super. Meil pole elu sees nii megavinget hotellituba vist olnud (võibolla ainult Atlantis The Palm Dubais).

Hingemattev vaade sagivale Chao Prayale, hiiglaslikud toad, luksuslik garderoob, üüratu vannituba (Emily luges ära, et selles vannitoas oleks lausa 5 inimest saanud korrada asju ajada :) - üks vannis, kus sai ka telekat vaadata, üks duši all, üks wc-s, üks ühe kraanikausi juures, üks teise juures). Bassein oli samuti mõnus ja hotelli interjöör oli imeline. Miinuspoole pealt peab ütlema, et nad ei oska üldse kokteile teha (kujutage ette bellinit hulpivate konservvirsiku tükkidega). Ja lisaks ei suutnud nad kuidagi kohale tuua sünnipäevatorti, mille Henri orgunnis. Kui nad selle lõpuks valmis said, siis viisid valesse tuppa. Nii et keegi pidas veel minu sünnipäeva magusalt :). Ja kui ma selle lõpuks kätte sain, siis hakkasime juba praktiliselt lennukile minema, seega jäi pool alles. Aga jälle plusspoole pealt - saime lausa kl 17ni oma tuba kasutada, mis on väga suur vastutulek, ma leian.

Vaade magamistoast

Mann püüab vaadet pildile

Päikseloojang läbi aknaklaasi

Öine Chao Praya

Mina ja mu tort! :)
Järgmisel lõunal enne kojusõitmist oli meil plaanis veel üks minu väikese unistuse elluviimine. Nimelt High Tea (ehk selline peen pärastlõunatee) kuulsas Mandarin Orientali hotelli sama kuulsas Authors Lounge´s. Oli ikka udupeen küll. Sellises lumivalges koloniaalstiilis, mõnusa klaverimuusika saatel. Proovisime ära nii klassikalise kui aasiapärase komplekti. Klassikaline, mis polnud sugudi väga klassikaline, oli maitsvam meie jaoks, aga skooned olid kahjuks väga jahused. Aga see oli ka ainus asi, mille kallal nuriseda, seega lausa patt nuriseda :).

Preilid lähevad pärastlõuna-teed jooma

Vaat sellise paadiga veeti meid mööda jõge

Mandarin Oriental, kas pole mitte ilus?

Sünnipäevalaps šampusega

Aasiapärane pärastlõuna-tee

Klassikaline pärastlõuna-tee, mille teemaks oli kevadiselt kirsiõied

Ettekandja saabus sellise ilusa käruga

Meie laudkonna teevalik


Kel väheks jäi, saab musta kaaviari ja šampust kiirelt juurde tellida 




Ühesõnaga, oli selline elunautimise reis. Aga kroonika mõttes on ikka hea pildid blogisse ritta seada ja paar rida juurde kirjutada! :)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tore leid kaunil kevadisel hommikul! Imelised pildid!!! Kõik on nii kaunis ja teie veel kaunimad. Söögi pilte vaadates tekkis mõte, et kas kõik garneering on ka söömiseks või tuleb mõni lipsuke taldrikule jätta?
Suur tänu jagamast!
Uusi lugusid oodates Kahupea

Anonüümne ütles ...

Küll teil on alles imekaunis pere! Kohe lust vaadata! Ja pildid - alati maitsekad ja kena kompositsiooniga!

Tervitades
Ax

Juc ütles ...

Kahupea, aitäh aitäh! Enamus garneeringut oli söömiseks, aga nt mingi asi seal pealelõunateel oli küpsetatud lehe sees, siis lehte ära ei söödud :). Tervitame ja kogume jõudu, et Normandia pildid üles saaksid! :)
Ax, aitäh ka Sulle. Mis sa nüüd! :) Tervitame vastuuu! Juc