Õunad ja kurgid

Inimene on ikka imelik olevus. Selle tähelepanekuni jõuan ma tavaliselt ikka iseennast jälgides. No näiteks tundub mulle, et just nüüd, kui reisida ei saa, kasvab minus aina suurem isu kuhugi põnevasse kohta seiklema minna. Ja ideid, kuhu kohe minema võiks hakata, ka aina voolab. Hetkel kummitab mul mõte, et oleks vaja Sichuani piirkonda Hiinas külastada. Sichuani köök on mu lemmik Hiina köök ja ma tahaksin seda kangesti koha peal testida ja sealse köögi alal targemaks saada. Oma osa selles Sichuani isus on ka sellel kurgisalatil, mille imelihtsat retsepti ma kohe teiega jagan. Asi sai alguse sellest, et minu armas õde Eva läks Tallinnas sööma sellisesse Sichuani toite pakkuvasse kohta nagu Han´s restoran. Ja muu hea-parema kõrval sai ta seal seda kurgisalatit. Kurgisalat jättis talle nii kustumatu mulje, et ta läks koju ja asus kohe Umamist vajaminevat hankima. Ühtlasti saatis ta mulle lausa kaks korda kirja, et ma peaksin tingimata seda salatit proovima. Kui üks lihtne salat nii palju furoori juba tekitab, siis peab asi tõsine olema :). Lisaks huvitavad mind alati kõik head salati-ideed, mis sobiksid Hiina toitude kõrvale (sama teema on ka India toitudega), sest värsket tahaks roa kõrvale alati, aga ei tee ju Kung po kana kõrvale mozzarella salatit :) :) :). Ühesõnaga, siit tuleb lahendus ehk Hiina kurgisalat Sichuani moodi.

Hiina kurgisalat


Vaja läheb:
Tee nii:
koori kurk. Lömasta kurk noatera küljega. Lõika kurk suupärasteks tükkideks. Sega kokku äädikas, sojakaste, purustatud küüslauguküüned, roosuhkur ja seesamiõli. Sega kaste kurgiga. Maitsesta soolaga. Tilguta peale oma maitse järgi tšilliõli. 

***

Ahjaa, vahepeal tabas meid ju halloween. Emily oli halloweeni ootuses väga elevuses, aga mina püüdsin tema rõõmu taltsutada ja veensin teda, et Eestis pole halloween nii suur asi nagu mujal. Emily juba poetas, et lõpuks leidis ta asja, mis Belgia koolis oli parem kui Eesti omas. Aga suur oli tema rõõm, kui koolist tuli teade, et koolis toimub siiski halloween, kõik on kooli oodatud kostümeeritult ja valitakse parimad kostüümid. Emmy oli kohe kindel, kes tema olema saab - hirmuäratav nukk Annabel sellisest jubedast õudukast nagu Conjuring (Kurja kutsumine on selle eestikeelne nimi vist). Kes tahab midagi päriselt jubedat vaadata, siis palun! :) Õnneks on mul selline andekas ema, kes viib ellu ka kõige pöörasemad kostüümi-ideed. Aastate jooksul on ta mind, mu õde, meie lapsi ja poolt suguvõsa riietanud vist kõigiks loomaaia elanikeks. Koos Emilyga nad siis uurisid, milline see Annabel täpselt olema peaks. Koos käidi ema lemmik sekkaris stardimaterjali hankimas, minu teha jäi näomaaling ja ühe sobiliku mitte-Annabeli aksessuaari hankisime Tigerist juurde. Oligi meie õuduka Emmy valmis. Ja meie ühispingutus kandis vilja, sest Emmy naases halloweeni koolipäevalt parima kostüümi auhinnaga. Laupäevaks kutsusime Emmy sõbrad külla halloweeni pidu pidama. Kui Mann oli väike, siis sai paar korda tema sõpradele samuti halloweeni pidu korraldatud (vt siia ja siia). Kuidas siis Emmy ikka ilma jääb. Seekord olin ma natuke mugav - keetsin musti spagette (soolikad), tegin lihaviineritele vastavad sisselõiked ja küpsetasin ahjus (sõrmed), kõrvale ketšupit (veri) ja riivitud parmesan (kuivatatud täid). Lapsed tellisid joogiks vett ja leppisime kokku, et see on vampiiri veri. Ühesõnaga eriti lihtsalt ajasime läbi. Samas ei saa öelda, et see lapsi morjendanud oleks. Igaks juhuks hoiatasin lapsi, et võimalik, et keegi teid sisse ei lase ja kommi ei anna. Aga et kui keegi ei anna midagi, siis tulge tehke meile halloweeni, anname ise kommi. Aga ma eksisin, lastel oli vägev saak ja inimesed olid väga toredad olnud. 


Vahepeal hankisin endale jäätisemasina. Sellise väikse Krupsi, mille külmakauss peab sügavkülmas enne olema, kui jäätist teha saab. See mind ei morjenda, sest mul on sügavkülmas selle jaoks ruumi küllalt. Nii et kauss seisabki koguaeg seal ja vajadusel saab poole tunniga jäätise valmis vuristada. Kui tahta sellist, millel külma-agregaat sisse on ehitatud, peab esiteks välja käima väga palju raha ja mis veel hullem, see on nii suur, et võtab pool kööki enda alla. Nii suur jäätisesõber ma aga pole, et oma köögiruumi talle nii palju loovutada. Mul on vaja musta jäätist katsetada, aga esimesena valmistasin oma uhiuues masinas hoopis suhkruvaba Bourboni vanilli jäätist. Ehk siis tegin õige koorejäätise kollaste maamunadega, lisasin isuga Bourboni vanilli pastat, aga suhkru asemel kasutasin steviaga magusainet. Keegi ei saanud maitsest aru, et suhkrut pole. Ja oli väga maitsev. Isetehtud jäätisega on see lugu, et kui ta äsja valminud on, siis on ta eriti mõnusa kreemise kontsistentsiga. Kui see aga sügavkülma seisma jääda, siis külmub see kivikõvaks. Lihtsalt sellepärast, et see ei sisalda mingeid jamasid rasvasid või muid aineid, mis seda pehmena hoiaksid. Aga kui siis see jäätis mõneks ajaks enne serveerimist külmast välja tõsta, on tulemus jälle mõnus ja jäätis hallatav! :)



Minu äial on nii ilusad punased õunad aias. Aga no me ei jõua neid nii palju süüa ja seetõttu oligi vaja midagi nendega ette võtta. Sündisid täidetud ahjuõunad, mis sobisid ekstra hästi söömiseks koos minu äsjavalminud vanillijäätisega. 

Täidetud ahjuõunad




Vaja läheb:
Tee nii:
kuumuta ahi 180C. Eemalda õunte süda (selleks sobib hästi pisike melonikulp või pisike lusikas). Lõika auk sisse õunte sabaosast, aga ära auku päris läbi õuna tee, muidu vajub täidis küpsemise käigus välja.
Haki datlid ja pähklid väikesteks tükkideks. Sega need kokku pähkli jahu, vürtside, kookospalmi suhkru ja purustatud ingveriga. Täida õuntes olevad augud ääreni saadud seguga.
Pane õunad üksteise kõrvale ahjuvormi. Tõsta igale õunale tükk võid. Vala ahjuvormi põhja ca 1 cm jagu vett. Tõsta õunad ahju ja küpseta ca 45 minutit.
Tõsta õunad ahjust välja ja serveeri kuumalt koos vanillijäätisega. Eriti mõnusa karamellise meki saab, kui niristada jäätise ja õuna peale natuke head vahtrasiirupit.

***

Mina olen vahepeal ka põnevate asjadega tutvust teinud. Nimelt paaris põnevas trennis käinud. Esiteks sellises kohas nagu Bachata Ladies. No mulle meeldib bachata, nii tants kui muusika. Seda juba aastaid. Aga Henri minuga bachata trenni tulla ei taha. Ühel ilusal päeval köitis mu tähelepanu reklaam, et minu kodu lähedal Goal diggers tantsustuudios algab ainult naitsele mõeldud bachata trenn. Mõtlesin, et proovin ära. Üldiselt meeldis mulle väga. No kui on nii äge tants ja nii hea muss, siis ei saagi teisiti olla. Mis aga minu maitse järgi polnud, oli see, et kohe algul hakati hirmsa tempoga kava õppima. Ausaltöeldes ma ei viitsi kava õppida. Ei ma lähe esinema sellega kuhugi, tahaks lihtsalt hea muusika järgi puusa keerutada. Seega jätan kava õppimise teistele ja hööritan ise oma bachatat kodus edasi tantsida :). 

Lisaks on mul juba ammu kuskil kuklas mõte, et ma tahaks postitantsu proovida. Kunagi teismelisena sattusin igavlema mingisse ruumi, kus oli postitantsu post ja ajaviiteks keerutasin seal pisut. See oli nii äge tunne. Nüüd on kohe mitu aastakümmet möödas ja ma lõpuks võtsin end kätte ja panin end kirja Polemotioni nimelise klubi proovitrenni. Kutsusin Manni ka kaasa ja Emmy tuli samuti sappa. Läksime siis kohale ja õpetaja oli väga üllatunud, et temal meid kirjas pole. Hakkasin siis oma telefonist uurima, milles asi, ja selgus, et ma ajasin päevad sassi (väga minu moodi). Algamas oli hoopis aerial hammocki nimeline trenn ja kuna me juba kohal olime, siis selle me ära proovisime. No väga äge oli. Meil Manniga olid natuke valed riided seljas (postitantsu jaoks peaks kandma lühikesi pükse, aga aerial hammock on vähem valus pikkadega), nii et see hammock poos meid vahepeal korralikult, aga väga lahe oli pea alaspidi lae all kõlkuda. Emmy tegi ka terve trenni kaasa ja ma pean ütlema, et kuna me jagasime kahe peale ühte hammockit, siis oli mul sellest ütlemata hea meel, sest sain natuke puhata vahepeal :). Esimene kord väsivad ära näpud, sest ennast tuleb ju ometi seal lae all kinni hoida koguaeg. Lisaks pole nahk sellise asjaga harjunud ja saab natuke räsitud. See aga pidi peagi üle minema, kui asjaga edasi teha. Mann arvas, et tema läheks küll veel, ja Emmy arvas, et võiks kergejõustiku trennid hammocki vastu ära vahetada. Mina arvasin, et oli tore midagi uut proovida :). Nüüd jääb veel postitants mind ootama!

Vahepeal avasin hõõgveini hooaja. Eriti ägedaks tegi selle hooaja avamise tõsiasi, et minu hõõgvein valmis minu enda suvila viinamarjadest tehtud veinist. Veinimeister oli muidugi jälle minu kallis ema. Seekord sai ikka kohe päris hea punane vein. Ja hõõgveiniks sobis ka suurepäraselt. Kuumutasin veini koos nelgi, kardemoni, kaneelikoore, tähtaniisi, muskaatõite ja apelsinikoortega. Lisasin natuke roosuhkrut ja törtsu portveini! Seega, head hõõgveini hooaega kõigile!

Mina ootan põnevusega järgmist nädalat. Meil on plaan minna vaatama viimase Joel Ostrati Suure õhtusöögi filmimisele ja õhtusöögile ka! Ühtlasi vaatan ärevusega uudiseid ja hoian pöialt, et selleks ajaks koroona olukord piisavalt kontrolli all oleks, et sellised üritused mõeldavad üldse oleks! Hoidke teie ka! :)



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Hedonistid Maldiividel

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga