Kreeka saartel - Santorini

Kes on lugenud minu kahte eelmist postitust Mykonosest ja Parosest teab, et istusime taaskord praamile ja jõudsime piltilusale Santorinile! Ettevaatust, kuna tegemist on äärmiselt fotogeenilise kohaga, siis on postituses rikkalikult fotosid! :)

Kui aus olla, siis ma natuke isegi kartsin Santorinile minekut. Kartsin pettuda. Mõtlesin, et kindlasti on tegu mingi täieliku turistilõksuga. Õnneks polnud mu hirmul alust. Või õigemini, võibolla oleks olnud ka, kui oleksime reisinud Santorinile südasuvel, mitte maikuus. Sest südasuvel on Santorini nii inimesi täis, et päiskeloojangu vaatamiseks on tänavalgi raske kohta leida. Meie saime Santorinit nautida uhkes privaatsuses ja saime täieliku elamuse! Aga alustame algusest!

Esiteks sõitis praam Paroselt Santorinile hirmus kaua ja küll mul oli hea meel, et olin omale soojad riided kaasa võtnud. Praamid on nii jääkülmaks konditsioneeritud, et ilma paksude riieteta saaks raudselt köha ja nohu kaasa! Ronisime siis praamilt maha ja hakkasime transporti otsima, et hotelli jõuda. Olin juba lugenud, et taksosid saarel pole. Pidasime siis läbirääkimisi ühe firmaga ja saime uhkes üksinduses sõita Imeroviglisse, kus meie hotell asus, 20 euro eest, mis osutus väga heaks hinnaks. Kuna Santorini tundus meile selline eepiline koht, kuhu minna, siis tundus meile, et on väga oluline valida õige hotell. Ja kuna meile väga meeldivad SLH hotellid, siis valisime On the Rocks nimelise pisikese hotelli Imeroviglis. Tegu on sellise traditsioonilise Santorinile omase hotelliga, mille toad on põhimõtteliselt uuristatud kaljunõlva sisse. Mis tähendab, et iga tuba on ise kõrgusel ja näiteks basseini või restoranini jõudmiseks peab laskuma sadu trepiastmeid. Absoluutselt sobimatu liikumisraskustega inimesele, aga väga kasulik tagumiku lihastele! Meie suureks rõõmuks saatis hotell oma tugevad mehed meie kohvritele vastu ja eriti suur oli meie rõõm, kui meie broneeritud tavatoa asemel ootas meid ees Honeymoon sviit. No mis meil sai selle vastu olla!

On the Rocks hotell

Meie tuba

Hotelli baar

Meie toa juurde kuuluv õuevann

Hotelli baar

Vaade hotellist

Imerovigli vaated

Hotelli baarman

Meie kodu Santorinil

Esimesel päeval jalutasime mööda imeilusat jalgteed, mis ühendab Imeroviglit ühtpidi Oiaga ja teistpidi Firaga. Imetlesime kuulsat Santorini päikseloojangut ja jõudsime pimeduse saabumise ajaks Firasse. Leidsime Kaliya Reimagined nimelise modernset Kreeka kööki viljeleva söögikoha. Kõik okhad olid broneeritud, aga meile avati eraldi saal, kuna me ei tahtnud kuidagi lahkuda :). Ma isegi ei mäleta, mida kõike me seal sõime (kindel olen selles, et sõime mereande), aga oli ääretult maitsev ja soovitan väga!

Õhtul muutuvad valged majad kollasteks

Imerovigli vaated

Kuldne tund

Kõik on valge

Vaade pealinn Firale

Järgmist päeva alustasime vist küll ühe kõige meeldejäävama hommikusöögiga oma elus. Eelmisel päeval pidime oma hommikusöögi menüü valikud ära tegema ja hommikul ei olnud meil muud teha kui ennast terrassile vedada ja vaadata, kuidas kaks hiiglaslikku puust kandikut meie juurde toimetatakse. Panen siia pildi ka sellest ilust. Muidu te võibolla ei saa täpselt aru, mille poolest see nii eriline kõik oli!

Hotelli hommikusöök vaatega

Seejärel sõitsime Oiasse, mis on vist Santorini kõige kuulsam väike linnakene. See on selline nunnu koht, täis ilusaid kohvikuid ja butiigikesi, kus on tore jalutada, vaateid nautida ja ilu imetleda. Kolasime seal mõnda aega ja siis võtsime ette laskumise mööda vana ja väsinu trepi 300 astet, et jõuda õhtusöögi ja päikseloojangu ajaks ühte Ammoudi lahe mereanni restoranidest. Üldiselt peab ilmtingimata olema laud kinni pandud, aga meil muidugi polnud. Õnneks laekusime nii vara, et saime ilusa kahe inimese lauakese otse vee piiril. Oh seda ilu! Sõime muidugi mõista Kreeka salatit ja kalmaare ja cevichet ... Üldse olime mereanni dieedil ja liha Kreeka reisi jooksul ei söönudki! Päikseloojang oli ka imeline. Tagasi enam jala ei läinud, reielihased värisesid veel laskumisest. Ühesõnaga Ammoudisse on tegelikult võimalik ka autoga minna, aga niimoodi vaeva näha oli ikka vägevam!

Oia nunnud butiigid

Oia kunstigaleriid

Raamatupood Oias

Kassid ja kirikud - mõlemaid on palju

Oias on ka muid värve peale valge

Imeilus Oia

Ammoudi lahe õhtusöök

Traditsiooniline kuivatatud kaheksajalg

Oia värvid

Kahekdajalad kuivavad Ammoudi lahes

Ammoudi restoranis

Teeme taksot oodates aega parajaks

Õhtu on laskunud Ammoudile

Järgmiseks päevaks olime rentinud auto ja plaanisime mööda saart kolada. Mina olin võtnud endale pähe, et mina tahan Kreekas olles korraldada pikniku oliivisalus. Ja ma tobuke jätsin selle plaani elluviimise Santorini peale. Mille peale ma lihtsalt ei osanud tulla, oli see, et Santorinil pole mitte ühtegi oliivisalu. Seal on üldse raske puud leida, mille all päiksevarju leida. Põhjus selles, et saar on puhas vulkaaniline kivi ja seal ei kasva midagi suurt. Saar on põhimõtteliselt kaetud viinamarjaistandustega, mille vahel oleks ka muidu imeilus piknikut pidada, kui viinamarjapõõsad oleksid sellised nagu nad Prantsusmaal või Itaalias on. Aga Santorinil on viinamarjad vaevu põlveni. Ühesõnaga pakkisime piknikukraami kaasa - kuulsaid Santorini kirsstomateid, Naxose juustu, värsket saia, Santorini oliive, muidugi veini ja asusime kohta otsima. Sõitsime ja sõitsime, pöörasime siia sisse ja sinna sisse, nägime üksjagu saart ära, aga ei leidnud ühtki maalilist ja varjulist kohta. Vahepeal jõudsime Perissa musta liiva randa, proovisime selle ära, siis sõitsime edasi. Lõpuks jõudsime kuskile hiiglama kõrge mäe otsa, kust avanes kaunis vaade merele ja orule ja kus oli selline põõsas, mis pakkus poolt varju. Kasutasime siis juhust ja tegime selle pikniku ära. Oli tore, aga no mitte päris see, mida ma ette kujutasin :). 

Igapäevane toit Kreekas

Meie piknik

Piknik, auto ja vaade

Mina ja musta liiva rand

Santorini viinamarjad on madalad ja kasvavad kivisel pinnasel

Piknikul

Kui sul on selline auto, siis tuleb teha selline pilt

Viimase päeva enne ärasõitu nautisime veel oma mõnusat hotelli, ahmisime vaateid ja õhtustasime otse meie hotelli kõrval just samal päeval hooajaks oma uksed avanud mereanni restoranis Aegean. Eriti romantiliseks tegi asja see, et kogu restorani fassaad oli ümbritsetud õitsvatest jasmiinidest ja kui päike looja hakkas minema, siis täitus õhk nende magusa lõhnaga. Ohh, kuidas mulle meeldivad jasmiinid. 

Aegean restoran

Õhtusöök Aegean restoranis

Öö Imeroviglis

Kokkuvõttes võib öelda, et Santorini jättis meile küll kustumatu mulje. Aga ma kardan, et me poleks sellist kaifi sellest saarest saanud kui oleksime läinud sinna keset suve! Olen näinud palju videoid, kus inimesed ei leia tänaval isegi kohta kus päikseloojangut vaadata. See ei kõla kuigi isuäratavalt. Igatahes soovitaksin kõigile, kes üleliia palju rahvamasse ei armasta, külastada Kreeka saari mai teises pooles kui ilmad on juba soojad ja suvised, aga hordid pole veel kohal.

Ateenas tagasi

Ja sõitsimegi tagasi Ateenasse. Pidime seal paar päeva kohe olema, sest tagasisõiduks oli meil vaja teha uus test. Maandusime üliheas asukohas olevas Electra Metropolis hotellis, mis asub mugavalt Parlamendi, riikliku botaanikaaia ja ostutänava vahel. Mis tähendab, et elu keeb. Katuselt paistab Pantheon kogu oma hiilguses. Nurgatagant leidsime pisikese Aspro Alogo söögikoha, mis on Googles 4,7 hindega ja uskumatult odavate hindadega. Vanahärra, kes seda kohta peab on nii armas, et isegi kui söök ei oleks nii hea, siis peaks ikka sinna minema. Aga söök on samuti võrratu. Ja härra toob alati kingituseks magustoitu ja napsu ja lisaks veel pudeli joogivett igaühele. Seal käisime kohe mitu korda.

Hotelli vaade Akropolisele

Hommikusöök vaatega

Ateena tänavad

Meie lemmik väike söögikoht Ateena kesklinnas

 

Ateena oli meie jaoks täielik üllatus. Väga hea üllatus. Natuke nagu väike Pariis. Ülimõnusa õhkkonnaga, sumin, ilusad kohvikud... iga kell läheks tagasi. Testi tegime kohe hotelli lähedal Central Clinic of Athens´is. Oli soodne ja kiire ja lihtne. Samal päeval olid tulemused meilis. 

Ateena on nagu väike Pariis, melu on mõnus

Hiiglaslik botaanikaaed tasus samuti külastamist - täiesti tasuta selline suur ilus oaas keset suurlinna. Selle kõrval Parlamendi juures on võimalik vaadata valvesõdurite tantsuhõngulist marssimist ja imetleda nende ägedaid kostüüme. Neil on pika püstise ninaga punased kingad, mille otsas on suur must tutt. Kostüümid on neil valged, aga mõlema sääre küljes ja punase mütsi küljes ripub veel omakorda pikk must tutt. Püss üle õla marsivad nad nii, et igal sammul tõstetakse sirge jalg võimalikult kõrgele ette. Väga humoorikas vaatepilt!

Stiilinäide Parlamendi valvuritelt

Botaanikaaia elanikud

Botaanikaaias

Botaanikaaia palmid

Ja üks toidukohasoovitus tuleb ka Ateenast veel - sellises šikis linnaosas nagu Kolonaki asub selline mereannikoht nagu Barbounaki Kolonaki. Soovituse saime neilt samadelt prantsuse härradelt, kes meiega samas Parose hotellis peatusid. Koht tuleb kindlasti ette kinni panna ja kui jala minna, siis võiks midagi mugavat jalga panna, et mäest üles mugav ronida oleks. :)

Santorini päikseloojang