What a wonderful world!

Meil on siin Luxembourgis täna mantlipühapäev. See tähendab, et erandkorras on igal aastal kõigi pühakute päevale eelneval pühapäeval kõik poed lahti kl 14-18. Kõigi pühakute ja kõigi hingede päevad on järgmise nädala esmaspäeval ja teisipäeval, mistõttu meil ka töölt vabad päevad on. Koolilapsed puhkavad järgmisel nädalal niikuinii, sest neil on 1.-7. nov sügisene koolivaheaeg. Selle mantlipäeva taustast ei saagi ma hästi aru. Lugesin wikipediast, et vanasti olla maainimesed Pühakute päevale eelneval pühapäeval linna mantlit ostma minna. Ja et kirikule see pühapäevane poodide avamine sugugi ei meeldinud. Tänapäeval tähendab see avatud poode ja allahindluseid. Eestis olijate lohutuseks võin öelda, et sügis on ka siia jõudnud. Ühel hommikul oli maa hallast valge ja eelmisel nädalal sadas korra lausa rahet. Välja on otsitud kindad ja mütsid ning aegajalt vihiseb kõrvus jääkülm tuul. Tore on aga see, et iga päev näeb ikka veidi ka sinist taevast ja päikest. Tänase päikselise hommiku puhu...

Minuga juhtub aegajalt, et mu peas valitseb suur auk kõiges, mis puudutab salateid. Sellepärast olen eriti rõõmus iga kord, kui mõne uue maitsva praekõrvase avastan. Ühel päeval saabus minu kallis abikaasa poest ja tõi mulle kaks väikest kokaraamatut - ühe tapase ja meze teemalise (esimene siis hispaaniapärased suupisted, teine Kreeka moodi suupisted) ning teise Vahemere toitude teemalise. Esimesel sirvimisel jäi kohe silma Lähis-Ida köögist tuntud Tabbouleh retsept. Mitte, et ma temast enne midagi teadnud poleks... vahel ei tule geniaalsed lahendused lihtsalt õigel ajal meelde. Taboulleh eripäraks on eestlase jaoks võibolla bulguri kasutamine, mis on tegelikult purustatud nisuterad ja väga tervislik. Lisaks ohtrale värskele petersellile ja rohelisele sibulale, käib salatisse ka suur punt värsket münti, mis omakorda salati veidi teistsuguseks muudab. Pean jälle lisama... et ühe mõnusa šašlõki kõrval suvisel grillipeol... mmmm. Aga vahepeal on muudki toimunud. Meil nimelt käisid esimese...

Mulle meeldib viimasel ajal teha igal õhtul toite uuest maailma otsast. See toob ellu nii kaudses kui otseses mõttes vürtsi juurde. Igal nädalal leiab tee meie toidulauale paar Tai rooga (enamasti küll Tom Yum , millest meie pere vist suisa sõltuvuses on), aegajalt midagi Indiast, siis midagi kodumaist, siis jälle siitsamast lähedalt Prantsusmaalt, üleeile oli Mehhiko kord... ja nüüd siis Lähis-Ida ja Kreeka. Lähis-Ida köögist võtsin vürtsikate lihapallide Kefte idee ja Kreekast sinna juurde kurgi-jogurtikastme Tzatziki. Kõrvale soojendasin pitaleibasid. Kes neid ise tahab teha, siis üks hea lahendus on siin Mari-Liisi blogis. Vürtsikad lihapallid sobivad jahutava tzatzikiga lihtsalt suurepäraselt. Viimasel ajal on mulle vürtsköömne maitse metsikult meeldima hakanud, nii et sedasorti roogasid võib lähiajal veelgi oodata :). Kefta jaoks läheb vaja: 500 gr loomahakkliha 1 sibul (peeneks hakitud) 3 küüslauguküünt (peeneks hakitud) 1 tl vürtsköömet (jahvatatud) 2 spl värsket paterselli 1...

Ühel ilusal päeval, lõunapausi ajal, võtsin tööl lõunaks vegetaarsena välja kuulutatud roa, mis pealtnäha oli lihtsalt juustuga kartulivorm. Niikui ma ta ära proovisin, hakkasin vormi seest otsima puravikke, mille maitset nii mõnusalt kreemises roas tunda oli. Ja siis sain alles aru, et puravikke pole, seenemaitse tuleb otse ohtrast juustukattest. Kahtlustasin, et tegu on kuulsa Reblochoniga. Ühel teisel ilusal päeval kodumaistes blogiavarustes uidates, sattusin Meriti blogi heatoit.com peale. Viimane postitus rääkis omamoodi tartiflette´st, kus oli kasutatud kana, spinatit ja Eestimaise juustuvaliku kehvuse tõttu Reblochoni asemel Bried või midagi muud kättesaadavamat (vähemalt selline tunne mulle lugu lugedes jäi). Peale seda hakkas mul suu vett jooksma ja ma tormasin poodi Reblochoni ja suitsupeekoni järele. Infoks niipalju, et Reblochon on Prantsuse juust, mis on pärit Alpidest, Savoi piirkonnast. Juustu valmistatakse lehmapiimast. Kasutatakse päeva teise lüpsi piima. Juustukera lä...

Nüüd lipsas küll mu kirjutistesse igavesti pikk vahe sisse. Põhjus peamiselt selles, et me üritasime võimalikult kiiresti end oma uues kodus sisse seada. Mis tähendas seda, et meie mõnusad vabad õhtupoolikud asendusid poetrettidega ja mõnus avastuslaupäev 8 ja poole tunnise IKEA-tuuriga (mis sisaldas 2 korda Belgiasse sõitu ja lugematu arv kordi mööbliga kolmandale korrusele rühkimisi). Aga põhiline on, et nüüd on see tehtud ja meil on eluks hädavajalik olemas. Ja see, et oma pühapäeva me rügamise peale ei raisanud. Kuulsime nimelt, et Moseli oru viinamarjad on valmis. Näinud, et loodus on äärmiselt kauneid sooje sügistoone võtma asunud, mõtlesime, et tuleks seal Moseli ääres kiiremas korras ära käia ja viinamarju maitsta. Siin pidi olema selline kirjutamata seadus, et kui viinamarjapõldude vahel jalutad, siis võid kohapeal söömiseks üks haaval kobaratest viinamarju võtta, aga terveid kobaraid ei tohi võtta ja kaasa ei tohi korjata. Kui korje on üle käinud, võid aga järelejäänud marju...

Loogiliselt võttes võiks mõelda, et kui üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Prantsusmaal, eelmisel Saksamaal, siis seekord võtame ette Belgia. Mis on tegelikult ka õige. Aga sel korral ei suundunud me Belgiasse mitte huvireisile, vaid IKEAsse kaubareisile. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et kodu on meil nüüd olemas ja koduks on seesama kolleegi korter, milles me alates saabumisest elanud oleme (ta ise kolib sealt mõne nädala pärast mujale elama). IKEA asub kohe peale Belgia piiri, seega vast oma 15 km kaugusel või nii. Tegelikult pidigi tegu olema Luxi IKEAga, aga kuna Luxi on nii suurte kaupluste ehitamine keelatud, siis pidid nad oma putka piiri taha püsti panema. Kuna meie valisime kiire tee asemel huvitava tee, siis sõitsime esialgu IKEA-st üksjagu mööda ja läbisime ka Arloni linna. Nii palju, kui me teda nägime, jäi temast tühi ja hall mulje. Aga nüüd teen ma Arlonile võibolla üksjagu liiga, sest ega me tegelikult autoaknast kuigipalju ikka ei näinud. Vaated vanalt linnamüürilt a...

Pühapäeval oli meid õnnistatud järjekordse fantastilise ilmaga. Kasutasin hommikut ära, kui kööki langes hulga valgust, lasin rõduuksest sisse värsket varasügist õhku ja valmistasin kerge desserdi värsketest viigimarjadest ja Kreeka jogurtist. Laias laastus võtsin idee BBCGoodFood kodulehelt, aga mulle tundus, et sealset retsepti tuleks üksjagu kohendada-muuta. Vaja läheb: 4-5 värsket viigimarja 3-4 tl võid 4-5 tl mett 3-4 tl pruuni suhkrut 0,5 tl kaneeli peotäis mandlilaaste 200 gr paksu Kreeka jogurtit Lõika viigimarjale sisse sügav rist, aga jäta alt päris läbi lõikamata. Säti tekkinud veerandid lilleõietaoliselt veidi laiali. Jaga või viigimarjade vahel ära. Raputa peale pruun suhkur ja vala sorts mett. Nüüd puista kõige peale mandlilaastud ja kaneel. Grilli keskmiselt kuuma grilli all mõned minutid. Serveeri mõne supilusikatäie paksu Kreeka jogurtiga. Kui grillimisel tekkis viigimarjade alla mahlasid, vala need oma viigimarja-jogurti desserdi peale. Järgmisena oli meil plaan rõõm...