Kaks lõunamaist moosi - pina colada ja kaneeli-ananassi

Meile on siin Tais hakanud meeldima hommikukohvi kõrvale moosiga röstsaia söömine. Eriti arvestades seda, et ega me peale puuviljade mingeid erilisi desserte siin ei söö, taipärased silmipimestavalt magusad aurutatud tarretised pole veel meie südameid võitnud ja küpsetamises pole nad just meistrid (nüüd ma teen mõningatele kohtadele liiga, aga ma räägin keskmisest Tai küpsetisest). Oleme senini poest ostnud maasikamoose - noh, pole viga ka otseselt, aga suurelt on peale kirjutatud, et moosi sisse on pandud nii tehislikke värvi- kui maitseaineid ning kõike seda on juba kontsistentsist aru saada.
Otsustasin siis ette võtta ananassid, mis on Tais meeletult mahlakad ja ilma igasuguste lisaaineteta mesimagusad, ning nad purki pista. Tagantjärele mõeldes olen ma poolearuline või siis kangelaslik, et konditsioneerimata köögis üle 30-kraadise ilma juures mitu tundi moosi keetsin, õnneks oli mul piisavalt oidu, et alustada hommikul kl 8, kui maja veel üles pole kuumenenud.

Ananassimoos on väga levinud nt Indias ja Malaisias. Melakas, kus umbes 2 kuud tagasi käisime, on ananassimoosi tegemise traditsioon eriti vana ja levinud. Aga sealne moos mulle ei meeldinud - ananassi maitsest polnud midagi järel, tegu oli peaaegu kuiva pruuni veniva ollusega, mis maitses ainult suhkru järgi. Mina nii ei tahtnud, tahtsin säilitada ja tugevdada ananassi maitseid. Et väheke huvitavam oleks, tegin kahte erinevat moosi - tavalisele ananassimoosile lisasin kaneeli, mis on ananassiga alati suurepärane kooslus ning ülejäänud poolele moosile keetsin lõpuks sisse kookospiima, mis tegi sellest pina colada moosi. Meie eriliseks lemmikuks saigi viimane, kookospiim võimendab ananassi niigi päikselist maitset ja krõbeda saia peal on see imeline algus ilusale päevale!

Vaja läheb (sellest kogusest tuleb mõlemat moosi 2 väiksemat purki):
1 suur küpse ananass (ca 2,5-3 kl ananassiliha), koori korralikult, haki peenikeseks (ananass ei taha just eriti hästi ka keetmisel laguneda)
1,5 kl vett
ca 1,5 kl suhkrut (või rohkem, olenevalt ananassi enda magususest ja sellest, kui magus moos sulle meeldib)
1 laimi mahl
1 kaneelikoor
7 spl kookospiima
Pane potti hakitud ananass ja vesi, keeda umbes 0,5-1 h, kuni ananass on ilusti pehme. Lisa suhkur ja laimimahl ning keeda madalal kuumusel umbes 1 h, kuni moos on sulle meelepärase kontsistentsiga. Umbes poole keetmise pealt lisa kaneelikoor. Vala pool moosi purkidesse, tee kaneelikoor pooleks ja lisa kummassegi purki pool koort. Ülejäänud moosile lisa kookospiim, sega pidevalt, et see tükki ei läheks ja keeda mõned minutid. Vala ettevalmistatud purkidesse ja sulge õhukindlalt.
PS! Pina colada moos läheb külmas seistes väga ilusaks marmorisarnseks.

Kommentaarid

Sirliiz ütles …
Sa oled tõesti vapustav, lõunamaises kliimas moosi keetma hakata :)

Kookospiimaga moosi tahaks ka, meil ainult magusate ananasside leidmisega raskusi.
10. detsember 2009, kell 09:45
Pille ütles …
See Pina Colada moos kõlab ääretult ahvatlevalt!!
10. detsember 2009, kell 10:09
Juc ütles …
Siirliiz, aitähh minu kangelasteo tunnustamise eest :). Eile kordasin moositegu ja tegin ka mangomoosi. Aga Pina Colada jäi meie pere lemmikuks siiski. Ananasside leidmisega võib tõesti keeruline olla. Äkki piisab keskmist sorti ananassist ja suuremast suhkrukogusest?
Pille, see oli tõesti üllatavalt maitsev. Nagu sa aru saad, OLI - me sõime selle kõik juba ära. :)
10. detsember 2009, kell 11:21
Anonüümne ütles …
Tahaks ka kohe seda Pina Colada moosi proovida. Tundub väga isuäratav, nii kirjelduse kui piltide järgi.
Mari
10. detsember 2009, kell 13:06
Juc ütles …
Aitähh, Mari. Aga proovi ära. Saad emale jõuluks viia :). Anna teada ka, kuidas Eestis müügil olevate ananassidega välja tuli.
10. detsember 2009, kell 15:34
Aet Trisberg ütles …
Väga põnevad moosid! Kuigi ma eriline moosisööja pole, suutsid Sa minus isu tekitada. Iseasi, kuidas Eestis müüdavad ananassid maitsevad...aga proovin järgi.
10. detsember 2009, kell 22:47
Juc ütles …
Aet, vahva, et järgi proovid. Muide, ma ei olnud Eestis kohe üldse mingi moosisööja. Aga siin mulle meeldib hommikukohvi kõrvale moosisaia süüa :)
11. detsember 2009, kell 04:01
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Türgi munad ja ürdine lambakints

Kujutis
Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret
Loe edasi »

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht
Loe edasi »

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Loe edasi »