neljapäev, 28. aprill 2011

London, my dear! ja võrratud krevetivardad algavaks grillihooajaks

Pealkiri meie Londoni-reisile sai just selline, sest mulle kohutavalt meeldib inglaste ülim viisakus ning see, kuidas nad kõigi poole pöörduvad armsate väljenditega nagu ... my darling!, ... my love! või ... my dear! Peale Inglismaalt Luksemburgi tagasi jõudmist tundusid siinsed inimesed suisa ebaviisakad.

Meie Londoni-reisi idee sai alguse juba paari aasta eest. Kui meie pere parajasti endid ümbermaailmareisile sättis, asutas minu kalli õe Eva pere endid samuti omamoodi reisile minema. Nimelt kolisid nad veidi peale meie reisi algust kolmeks aastaks Londonisse elama. Sisse seadsid nad end imearmsas Richmondis kagu-Londonis, mis juba ammustest aegadest on londonlaste seas kõrges hinnas olnud. Kes on Forsyte´de saagat lugenud, siis vast mäletab, et peategelased oma uhketes tõldadest tihtipeale ilusa ilmaga just Richmondi parki aega veetma sõitsid. Ja kuna meil on kombeks üksteist mööda maailma külastamas käia (Eva on meil külas käinud nii Tais kui Luksemburgis) ja kuna meile kõigile reisida meeldib ja kuna igatsus teineteist live´s näha on suur ja kuna kallis õepoeg Robi pidas eelmisel nädalal oma esimest juubelit ja kuna lihavõtete puhul sai terve hulga vabu päevi, siis võtsimegi Manniga reisi ette. Lisaks kõigele mainitule on Luksemburgist Londonisse imelihtne minna - siinsest linna külje all asuvast lennujaamast otse 1h ja 15 minutiga Londoni linnas asuvasse London City lennujaama, kus Eva kaasa Kalle meile juba vastu oli tulnud. Mõned ümberistumised metrooga ja rongiga ning astusimegi sisse Eva pere tõelisesse Inglise muinasjutukoju vaikses, linnulaululises ja lillelõhnalises Richmondis. Mina olin kohe lausa sõnatu, nähes nende Edwardi-aegset kollakaspruunidest tellistest kahekordset maja keset rohelusseuppuvat aeda, kus parajasti õitsesid täies hiilguses õrnroosa täidisõieline mandlipuu, elektrisinine California sirel (ingl k california lilac, lad k ceanothus), mitut sorti veigelaid ning poolt seina kattev helelilla hiina rippuba (lad k wisteria sinensis).
DSC_0008 DSC_0068 DSC_0015
DSC_0029 DSC_0010
DSC_0071 DSC_0091 DSC_0072
DSC_0055 DSC_0039
DSC_0093 DSC_0073 DSC_0074

Meie saabumine sattus eriti toredalt täpselt kokku Roberti, kes on ühtlasi ka Manni maailma parimaid sõpru, 5-aasta sünnipäevaga. Selle puhul pidasime kohe maha ühe mõnusa grillipeo. Muu hea-parema kõrval olid laual Eva valmistatud imemaitsvad grillitud krevetivardad, mille retsepti pean kohe siia kirja panema. Grillihooaeg ju algamas!
DSC_0034

Vaja läheb:
30tk suuri krevette
2 sl oliiviõli
1 tl sojakastet
1 sidruni riivitud koort
2 sl sidrunimahla
3 tk purustatud küüslauguküüsi
0,5 tl soola
pipart
0,5 dl hakitud värsket tilli

Sega kõik koostisosad marinaadiks kokku. Lüki krevetid varrastele ja määri seguga mõlemalt poolt. Lase 40 minutit seista aegajalt krevette marinaadiga üle pintseldades. Grilli 2-3 minutit mõlemalt poolt.

Kensington ja piknik pargis

Neljapäeval sõitsime Londonit hästi illustreerivasse Kensingtoni linnaossa, mille laiu tänavaid ääristavad uhked Victoria-aegsed korterelamud, mille keskel kulgeb kuulsale Oxfordi ostutänavale konkurentsi pakkuv High Street ja mida kaunistavad rohelised pargid. Eval on õnn käia kaunis Kensingtonis päris tihti, kuna kontor, kus ta tööl käib, asub just ühes neist uhketest majadest. Seekord läksime tema kontorist aga mööda ja suundusime üüratusuurde Whole Foodsi toidupoodi, kust ma oleksin tahtnud kõik asjad ära osta. Pole vist olemas toidukaupa, mida seal ei müüda. Lisaks on kõik nii kvaliteetne, täiesti orgaaniline ja nii ilusti välja pandud. Oh kuidas ma tahaks seda poodi meile siia Luksemburgi (või tulevikule mõeldes hoopis Tartusse) ja rahakotile mõeldes - oh kui hea, et meil seda siin pole! Ostsime kaasa focaccia feta ja oliividega, tšilliseid oliive, vaarikaid, mustikaid, tumelilladest kartulitest tšipse, salatit, siidrit ja muud head ning suundusime rohelisse Kensingtoni parki palee lähedale, kus elas printsess Diana, piknikku pidama. Kõik maitses hästi ja varem lastele õhupallipoest ostetud õhupallid said meelelahutuseks ära kasutatud – heelium teeb tõepoolest sissehingamisel hääle kohutavalt naljakaks. Naersime nii et hing kinni. Tuleb üldse tunnistada, et sain nende Londonis veedetud päevade jooksul mitu korda naerda nii kõvasti, et hingata enam ei saanud ja tekkis tunne, et lõpp ei ole enam kaugel! Samas pargis asub ka üks eriliselt äge mänguväljak, mis on printsess Dianale pühendatud. See on nii populaarne, et sisse saamiseks pidime üle veerand tunni lausa järjekorras seisma. Sellel väljakul on kõike - ronimist, vett, liiva, liuge, avastamist, kiikumist, muusikat, seikluseid ja loodust. Kes lastega Londonisse läheb, siis tasub kindlasti minna!
DSC_0078 DSC_0083

Suur Reede Guildfordi linnakeses

Reedel oli Kallel vaba päev ja selle puhul võtsime kõik koos ette ühise rongisõidu Londonist 43 km kaugusel asuvasse Guildfordi linna, kus elab ca 66000 inimest. Tegelikult on selles mäenõlval asuvas kohakeses vaatamata üsna kopsakale rahvaarvule ja elavale äritänavale mõnus hubane väikelinnatunne. Sära lisab linna keskelt läbi voolav tiheda paadiliikluse ja vaatemänguliste lüüsidega jõgi ning kõrgel linna kohal asuvad kindlusevaremed (arvatavasti ehitati see kindlus peagi pärast seda, kui Guildfordis 978 aastal münte hakati vermima). Kindlus on tõesti üsna varemetes, aga selle katuselt avanev vaade linnale ning ümbritsevale maastikule ja neid ümbritsevad uhked lilleaiad on tõeline vaatamisväärsus. Guildford on ka ülikoolilinn ja mulle jäi mulje, et selles linnas oleks oma lapsepõlve superlahe veeta -jõgi, loodus, mäed ja vanad käänulised tänavad teeksid sellest nauditava seikluse, ma usun!
DSC_0127
DSC_0094 DSC_0095
DSC_0099 DSC_0100 DSC_0101
DSC_0098 DSC_0102 DSC_0107
DSC_0133 DSC_0103
DSC_0105 DSC_0140

London + shopping

Mis oleks üks Londoni-reis ilma poodlemiseta! Midagi jääks nagu puudu. Minul see kohe mitte puudu ei jäänud ja lisaks oli mul see suurepärane võimalus, et Eva juhatas mind kõige paremate hindade ja kaubaga kohtadesse, kuhu ise iial sattunud poleks. Kalle oli nii tore ja lõbustas seni lapsi, kuni naised kaubanduses lõbutsesid. Lastega oleks olnud ikka üksjagu vaevaline ja kindlasti mitte nii produktiivne. Sattusin päris hoogu ja oma hiigelsuurt kohvrit tagasi kodus olles trepist üles tirides kirusin ennast üksjagu ja igatsesin oma kalli tugeva Henri järgi. Kui kohver üles jõudis läbi häda, siis mõtlesin, et oleks võinud ikka veel osta! :) Kui muidu lõõskas terve meie Londoni-reisi aja soe päike, siis selleks ajaks, kui mina oma ostukottidega kodu poole vantsisin tuli taevast ämbriteviisi vett ja äike paukus vahetpidamata. Õnneks oli õhk endiselt soe ja mina ausaltöeldes päris rõõmus võimaluse üle täiskasvanud inimesena jalgupidi loikudes paterdada. Ega seda just tihti peale lapsepõlve juhtunud polegi! Koju jõudnud, ootasid ees kallid inimesed ja aurav kohv, õnnelikud lapsed, kes olid saanud päeva veeta küll mänguväljakul ja basseinis, küll pühademune värvides. Mina mõtlesin, et milline kontrast selle olukorraga oleks olnud, kui oleksin turistina hotellis elanud ja saabuksin läbimärjana tühja kõledasse hotellituppa koos poodides kolamisest tüdinud lapsega!

Kulinaarne pühapäev ja tärniga Bingham

Nagu te juba aru olete saanud, läksid asjad meil kuidagi iseenesest nii, et igal Londonis veedetud päeval oli oma teema - tõeline Londoni linnapäev, Inglise maalilise väikelinnapäev, poodide päev ja muidugi minu kokanduskirele mõeldes päev toidule. Tegelikult sai meie käik Michelini tärniga pärjatud restorani Bingham alguse sellest, et minu sünnipäeva puhul käisime siin Luksemburgis minu elu esimesel Michelini-tärni lõunal restoranis Ma langue sourit. Selle peale tuli Eval mõte, et nad peaksid ka oma kodu lähedal asuva tärnirestorani ära proovima. Mina palusin neil mind ka oodata, et siis koos see pidulik lõuna ette võtta. Avastasime, et Richmondi kandis on lausa kolm tärniga restorani ja valisime välja otse Thamesi kaldal asuva Binghami.

Aga enne veel oli meil pühadehommik kodus, mis muidugi algas kohustusliku munadekoksimisega. Laste suureks rõõmuks ja üllatuseks tuli peale koksimist välja, et lihavõttejänes on terve õue värvilistes läikivates paberites šokolaadimune täis poetanud. Milline rõõm ja milline kogus šokolaadi. Õnneks ei ole meie lapsed ohjeldamatud maiasmokad ja šokolaadihävitamine käis täiesti mõistlikus tempos. Väga vahva atraktsioon oli see igatahes!
munapühad
Ilm oli päikseline ja meie jalutasime läbi Richmongi keskuse, üle rohelise Richmondi greeni, piki uhketest villadest ääristatud imearmsaid tänavaid, mööda Thamesi äärt, kus ohtralt londonlasi promeneerimas oli. Jõudsime suts varem kohale ja istusime sissejuhatuseks külmade mojitodega Binghami baaris. Saime endale pika laua suurte rõdule avanevate uste lähedal, mis oli lihtsalt suurepärane, sest õues oleks tapvalt kuum olnud. Lõunaks sai tellida spetsiaalse menüü, igaks käiguks oma 5-6 rooga, mille seast valida. Tellisime kõik erinevaid roogasid ja saime niimoodi tõeliselt mitmekülgse gurmee-elamuse.
Thamesi ääres Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant Bingham restaurant
Thames Bingham restoranist Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Peakokk tervitas meid väikeste pitsidega, milles kihiti soolakas puravikukreem, magus ja mahe lillkapsavaht ning kirsiks peal tükikesed Madeiraželeed. Meile meeldis väga, lastele aga mitte, nii et saime seda koka tervitust üksjagu mekkida.

Eelroaks saabusid meile suitsetatud kilttursa risoto pressitud kurgi, munakollase confit ja kergete curry-vürtsidega; mustade torbikseente risoto; kuldmerikoger porrusüdamete confit, Jersey royal kartulite, Meaux sinepi ja kammkarpidega; suitsulõhe tsitrusekastmega. Kõik oli supermaitsev, aga risotod olid üle igasuguste ootuste.

Pearoana õnnestus meil proovida veise antrekooti Parmesani gnocchide, röstitud lillkapsa, glaseeritud sibulate ja trühvli kastmega; madalal temperatuuril küpsetatud orgaanilist lõhet purustatud põldubade, kalmaari, merekarpide ning tomati-meloni kastmega; hiidlesta confit spätzle (saksapärased väiksed pehmed munanuudlid), meretaimede, lihatomati ja safrani kastmega; glaseeritud seakõhtu kartulipüree, seapea kroketite, glaseeritud porrude ja vürtsise meekastmega. Pean jälle ennast kordama, et kõik viis keele alla. Minu tellitud hiidlest oli vaat et kõige igavam, aga sinna juurde kuuluv kaste tegi muu puudujäägi tasa. Seakõht sulas suus. Roosa mahlane lõhe jäi minul maitsmata, aga kuuldavasti oli see midagi täiesti erakordset.

Desserdina toodi meile tiramisu espresso jäätise, õhukese kakaoküpsise ja kohvikrõbinatega; sidruni-toorjuustukook portveini želee, suhkrustatud kreeka pähklite, poeeritud õunte ja selleri sorbetiga; vanilli panna cotta balsamiäädika želee, maasika consommé, tai basiiliku ja maasika sorbetiga; prantsuse ja inglise juustuvalik, kuhu kuulusid Morbier, Langret, Bleu d´Auvergne, Comté ja Cheddar (kui mul õigesti meelde jäi) koos krõbedate küpsiste ja magusa moosiga, mis, mina arvan, oli tehtud küdooniast (aga kindel ei saa ka olla, sest üle ei küsinud. Sellest reast ei oskagi lemmikut valida, kõik oli nii maitsev, nii uuenduslikult lähenetud ja lisaks ilus vaadata. Huvitav on see, et olen kaks korda käinud Michelini tärniga restoranis ja mõlemad korrad on üks dessert sisaldanud selleri sorbetti, mõlemal korral on see üllatavalt maitsev olnud ja tõestanud, et tuntud puljongi ja suupisteköögivili sobib suurepäraselt ka magusroogadesse.

NB! kel tekib küsimus, siis ei, ma ei jätnud seda kõike meelde, vaid pildistasin menüüd :)

11 kommentaari:

Eva ja CO ütles ...

Oh, kui ilusti sa meie kodukanti ja koos veedetud nädalat kirjeldanud oled! Film jooksis lausa silme ees! Küll meil oli ikka tore! Ja ilmaga vedas lausa hullupööra! Lugesin, et need olid viimase 60-aasta kõige soojemad Lihavõtted :) No ja pildid on lausa võrratud!

Kallistan!
Eva-U

Juc ütles ...

No teie kodukant ja koosveedetud aeg oligi nii tore, et seda ei saanudki vähem ilusti kirjeldada :). Tõesti oli ütlemata tore ja no ilmad olid lihtsalt super. Mul olid ju puha valed riided kaasas, hea et me enamvähem ühte mõõtu oleme ja mina sinu garderoobi sain kasutada :). Kallistused vastu!

Kairit ütles ...

See on sõnulseletamatu, kui imelised pildid! Meeletult kaunid kevadised hetked...aitäh jagamast!

Juc ütles ...

Oi suur aitäh, Kairit! Ma võin saladuskatte all öelda, et tegelikkus oli veel palju kordi ilusam! :)

Kristin ütles ...

Imeilus blogi! Küsiksin aga Londoni shoppingu osas - mis piirkonnas te shoppamas käisite? Olen ka lähiajal Londonit külastamas ja tuleb tunnistada, et poodlemine pole Londonis mitte vähetähtis reisi osa:)
Ette tänades,
Kristin

Juc ütles ...

Kristin, suur aitäh, rõõm kuulda, et meeldib! Käisime Hammersmithis, head šoppamist! :)

Anonüümne ütles ...

Uskumatu elu, mida Sa elad! Sattusin juhuslikult Toskaana-reisiks valmistudes Su blogi lugema ja olen sestsaadik igasse postitusse kui kinni imetud...
Kas see on üldse võimalik, see tundub kõik nii muinasjutuline! Aitäh, You just made my day

Anonüümne ütles ...

Nii tore lugu! Inglased on tõesti lahedad suhtlejad.
Jääbki mulje, et oled teretulnud isik.
Pildid on sul ka võrratud - nagu päris.
Tore, et saate ikka ringi rännata!
Kahupea

Juc ütles ...

Anonüümne, nii ilusti ütlesid, et oled igasse postitusse kinni imetud :). Sellega on vist nii, et kui rännuisu nii ülevoolav on, siis asjad ise lähevad nii, et need reisid teoks saavad. Selles suhtes on siin keset Euroopat elamine super, et soodsa hinnaga saab palju ringi käia. Nii et täitsa võimalik :)! Aitäh ka Sulle!
Kahupea, inglaste kohta ütlesin sa küll tabavalt. Aitäh ka pildikiituse eest, eks ma püüdsin head modelli Londonit võimalikult hästi tabada. See rändamisevõimalus on tõesti kuldaväärt.

Piret ütles ...

Nii ilus lugu ja super pildid! Kuna minu õde elab ka kaugel, tean mida tähendab igatsus teineteist live´s näha. Need olid teil tõesti kaunid pühad!

Juc ütles ...

Piret, ma just avastasin, et meil olid ühtmoodi londlonlikud ja ilusad ja maitsvad pühad :). Ja no sinu pildid Londonis söödust on üle mõistuse isuäratavad!