Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele. Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang, mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita. Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist, kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kahtlemata Cafe Truffe. Kõigi aastate jooksul ja kümnete kordade jooksul, mil seda väikest restorani külastanud olen, tuleb vaid üks kord meelde, kui ma tulemusega rahul polnud. Tookord, ma mäletan, ei olnud risoto tegemiseks kasutatud risotoriisi. Tulemus oli maitsev, aga ma ei saanud aru, miks selle roa nimi menüüs risoto oli. See selleks. Tegelikult oli eelmisel nädalal väljas ilus ilm, sinises taevas säras ere päike ja mina leidsin, et oleks viimane aeg kirjutada paar sõna selle toreda koha kiituseks ja klõpsida mõned pildid sealsetest ilusatest taldrikutäitest. Truffe suur pudelitäis jõhvikatega vett teeb tuju alati juba toite oodates heaks. Sel korral sõin mina sooja kanasalatit ja Henri suitsupähkli marinaadis seafileed ahjus küpsetatud aedvilja-kruubihautise ning pohlakastmega. Eelmisel korral proovitud Eesti lihaveise chateaubriand oli täiesti super. Ära sai proovitud ka kolme eri sorti creme brulée, millest minu lemmik oli marjadega variant. Naljakal kombel on minu ilusal Raekoja platsi fotol hoopis Truffe kõrval asuva Cafe Pierre´i terrass, aga noh, too näeb ka hea välja :).

Sel nädalal aga avastasime Henriga Eestimaad. Käisime ära Rakvere Aqva spas ja Vihula mõisas. Mõlemad ületasid kuhjaga meie ootuseid ja seda ennekõike teeninduse kvaliteedi osas. Mind pole ammu nii hästi teenindatud, kui neis kahes kohas nende paari päeva jooksul. Ja ka toit oli kordi parem, kui Eestimaa väikestelt kohtadelt oodata oskaksin. Kõige selle taustal tekkis mõte, et kui meie suved jätkuvalt nii päikselised saavad olema, siis saab Eestist varsti Euroopa suveturismi meka :).

Rakverre saabusime parajasti lõuna ajaks ja kuna ees ootasid saunad ning basseinid, siis suurt lõunat me ette võtta ei tahtnud. Istusime maha Arabella pererestoranis, kus meid teenindas imearmas blond neiu, kes oli lisaks veel asjatundlik ka. Minu tellitud fetajuustu salat oli meeldivalt väike (ausalt, see ei olnud nüüd sarkasmiga öeldud) ning ootuspärane. Henri otsis mõnda väikest mahlasemat liharooga ja ettekandja soovitas võtta kebabitortilja. Nii imelik kui see ka ei ole, on seni minu kogemuste põhjal ettekandja, kes peast oma menüüd, selle koostisosi ja erinevusi tunneb, üsna harv nähtus. Rakveres ja Vihulas nägime neid kohe palju :). Õhtustasime aga Rakvere Aqva Spa a´la carte restoranis Mezzo. Mulle meeldis sealne interjöör ja meie asjatundlik valgetes kindades teenindaja-noormees. Proovisime lõhe carpacciot aroomika ingveri, tšilli sibulavinegreti ning maitserohelisega, Cobb salatit Roquefort´i hõngulise ranch kastmega, kumkvaadiga glasuuritud pardifileed mulgipudruga ning šokolaadikooki metskirsikastmega. Kõik oli lihtsalt võrratu! Huvitaval kombel tuli välja, et peakokka restoranil polegi. On hoopis mitu tublit kokka, kes usinalt hingega asja juures!

Järgmisel päeval sõitsime pisut Lahemaa poole ja maandusime Vihula mõisas. Olime kunagi, vist oma 7 aasta eest, seal põgusalt käinud. Isegi tookord, kui mõis taastamata oli, saime selle tegelikust potentsiaalist suurepäraselt aimu. Nüüd särab mõis oma endises hiilguses ja veel kuidas. Sissejuhatuseks pean kiitma sealse personali paindlikkust, mis minu jaoks annab ühele majutuskohale terve kuhja plusspunkte. Nimelt panime endale kinni paketi nimega Mõisaromantika. Selle sisse kuulus muuhulgas ka kullahoolitsus kehale. Palusin selle välja vahetada üldmassaaži vastu ning peale mõningast vastaspoole järelemõtlemist saigi see võimalikuks. Ka õnnestus minu palve peale meie massaažiaegade ühele ja samale ajale sättimine. Õhtusöögi kõrvale ette nähtud vahuvein sai meie palvel veini vastu vahetatud. Toas ootas meid šampus ja kohapeal valmistatud šokolaaditrühvlid. Hotellitoad jaotuvad paljude erinevate mõisahoonete vahel ning soovi korral saab territooriumil ringisõitmiseks kasutada golfiautosid. Samade autodega viivad ettekandjad kohale toite ning jooke tubadesse - äärmiselt meeleolukas vaatepilt on ausalt öeldes, kui kolm ettekandjat oma vormiriietes, pikkade põllede ja valgete kinnastega suurte hõbedaste kuplitega kaetud taldrikutega lahtisesse autosse istuvad ja nurga taha kaovad!

Mõisas tegutseb restoran La Boheme, lihtsamate roogadega Kaval-Antsu kõrts, kohvik, veinikelder ja konjakituba. Igal neist ka terrassid õues istumiseks olemas. Nii et valikuvõimalusi on palju. Kui istud restorani terrassil, aga üks seltskonnast soovib tellida midagi hoopis kõrtsimenüüst, on see täiesti võimalik. Ka vabaaja tegevusi on rohkem kui kuhjaga - tegutseb mõnus ökospa (eriti meeldib mulle pargivaatega saal enne või peale protseduure lõõgastumiseks, kus taustaks mängib vaikne muusika, lamamistoolidel pikutades saab värskeid ajakirju sirvida ja ennast taimetee või jaheda kuumaasikate, kannikeseõite ning mündiga kaunistatud/maitsestatud mineraalveega kosutada), olemas on tenniseväljak, korvpalliplats, kohe valmib golfi harjutusrada, järve peal on paadid, laenutada saab jalgrattaid, mõne kilomeetri kaugusel on ilusad mererannad... Mida sa hing veel tahta oskad! Spa taga asub hotelli enda hiigelsuur ürdi-, köögivilja- ja puuviljaaed. Äsja valmis ka suur kasvuhoone, mille ühel paekiviseinal on suured puidust lavatsid, et kohalikke ürte ökospa vannide jaoks kuivatada. Paljud restoranides kasutatavad ürdid, salatid, marjad, puuviljad ja köögiviljad tulevad just siitsamast aiast!

Õhtustasime restoranis La Boheme, kus proovisime ära hanemaksaga maitsestatud pastinaagi cappucino supi küüslaugu krutoonidega, eriti maitsva safraniga kalaleeme pošeeritud muna ja kuskussiga, frikassee talusealihast kooreses seenekastmes, omas mahlas ja vürtsides hautatud metssea kadaka- ja rosmariinikastmega kohalike köögiviljade raguuga, vaarika-rabarberi créme brulée ning võrratud õunaveini zabaglionega gratineeritud puuviljad. Õhtu oli soe, vein oli külm ja madal päike heitis mõisapargile pronksjat valgust! Elu on ilus ja Eestimaa võrratu!