Põhjakast, üdini positiivselt

Internetiajastu on teinud võimalikuks sellise kummalise asja, et sul on sõbrad, keda sa iial kohanud ei ole. Minuga just nii juhtuski, sest hulk toredaid kodumaiseid toidublogijaid olid mulle (ja mina neile) veebiveergudelt juba päris-päris tuttavaks saanud, aga live´s me kohtunud polnudki. Kuidagi läks nii, et suurem toidublogardite seltsielu läks lahti just siis, kui mina Luksemburgi kolisin ja terve talve ning kevade võisin ainult eemalt suud vesistada, kui järjekorde restorani ühiskülastus või blogikohvik toimumas oli. Vesistamine läks juba üpris väljakannatamatuks ja nii ma tegingi suve alguses ettepaneku korraldada mõni tore üritus ka ajaks, mil mina Eestis suvepuhkusel olen. Tuuli ja Mari-Liis võtsidki minu suureks rõõmuks sõnasabast kinni ning kokku sai lepitud kohtumine pea keset Eestis, Põhjaka mõisas, kuhu ma juba ammu niikuinii soovinud minna olin. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Ja veel millist kärbest!

Meie Lõuna-Eesti ekipaaž (minu ja Triinu näol) jõudis kohale esimesena. Esialgu vaatasin autosid pilgeni täis pargitud mõisahoovi ja mõtlesin, et ju need vist kõik meie 14 toidublogijat. Aga ei, need olid teised külalised, viimne kui üks laud rahuloleva näoga sööjaid täis. Uksel tervitas meid juba Silver, kes andis suurepärase soovituse aja parajaks tegemiseks maja kõrval vanades varemetes asuvat ürdiaeda uudistama minna. Lopsakad ürdid said üle vaadatud, lisaks ka eemal maja taga asuvad põllulapid, tiiruke ümber peahoone ja juba hakkasidki ka teised saabuma. Meile oli kaetud pikk laud restorani kolmest saalist esimeses. Teemakohaselt seal, kus asub vanaaegne riiul Põhjaka kokaraamatutagavaraga. Aknast paistis õhtune valgus ja laua ümber kogunes võrratu seltskond nii toredaid inimesi, kellega koos oli kohe tunne, nagu tõepoolest tunneksime üksteist juba ammugi.

5-käigulisest menüüst, mis meid ees ootamas on, saime aimu lauakatetelt. Morsid ja külm vesi saabusid lauale lapsepõlvest teada paksust sinakast klaasist piimapudelites, Eestimaised aasalilled olid pistetud väikestesse majoneesipurkidesse. Vana maja, soojades toonides seinad, ajalooga mööbliesemed, retro lauanõud ja ütlemata sõbralik teenindus tekitasid tõeliselt sooja tunde. Ma usun tegelikult, et kõige suurem osa sellest mõnusast tundest, mis sind (ma usun, et igaühte) Põhjakal valdab, tuleb sellest energiast, mille selle vana maja toidukohaks ehitamiseks, on siia sisse pannud kolm siinset kokka – Märt Metsallik, Joel Kannimäe ja Ott Tomik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on nad omaenese kätega remontinud ära Põhjaka ruumid, pahteldanud, värvinud ja isegi ahjud-pliidid ehitanud. Imet siis, et selles kohas nii palju väge on!

Me olime üks ütlemata koomiline seltskond – niikui mõni roog lauale toodi, haarasid pea kõik 14 oma suured kaamerad ja kukkusid üksteise võidu hõrgutistest pilte klõpsima. Polnud aega ringi vaadata, mis teised restoranikülastajad sellest etendusest arvasid, aga ju nad nalja said!

Esimesena (õigemini mitte päris esimesena, sest enne saabusid marjamorss, külm vesi, kohapeal küpsetatud mahlakas rukkileib ning taluvõi) saabus lauda värske salat pehme kohupiimajuustu ja murakakastmega. Väga mõnus mahe kooslus õhkõrnalt hapukast juustust, krõmpsuvast värskest salatist ja magusast kreemisest kastmest, lisaks peotäis krõbedaid saiakrutoone.

Järgmiseks asetati igaühe ette valge munakujuline kausike, mille sees kaks seest kergelt pehmet vutimuna, värsked ürdid (roheline sibul, petersell, till ja minu täielik stiihia koriander – saladuskatte all tunnistan üles, et ma pistsin juba ürdiaiaga tutvust tehes ühe oksa värsket koriandrit nahka, isutekitajaks või nii) ning mõned kollased lillekroonlehed. Järgmise ringiga valati kaussidesse täiesti võrratu haugileem. Kohe tunda, et seda oli kaua ja hingega keedetud. Supikõrvaseks saabusid lauale puidust alustel kolmekaupa pisikestes savist lillepottides küpsetatud brioched. Pealtnäha lihtne roog – haugileem värskete ürtide ja vutimunadega, saigi selle õhtu täielikuks hitiks. Minu meelest vähemalt!

Kolmas käik ja midagi tõeliselt Eestimaa suvist – kukeseenekaste värske kartuliga. Pisike hapukurgilisand ja värske till kõrval. Aga väikse twist´iga. Ise me välja mõelda ei suutnudki, mis see on, mis kastme eriliseks teeb. Pärimise peale sai aga selgeks, et tegu oli sutsu tüümianiga ning lambahautise leemega, mida kastmele lisatud oli.

Peale paletipuhastamist hästi mustikase mustikajääga oligi käes aeg liha kallale asuda. Põhjaka kokad olid selleks puhuks meile valmistanud veiseselga praetud suvikõrvitsaga. Kõrvale oli kaunilt sätitud grillitud tomat, marineeritud sibul, värskeid ürte ja mõned parmesaniliistakud. Ilus ja isuäratav nägi välja küll. Lihakäik on minu puhul alati üks keeruline teema. Ma nimelt ei ole eriline lihasööja ja kui ikka eriliselt hea liha ei ole, siis mina lihtsalt ei söö. Esmaspilgul tundus mulle, et pakutav veiseselg on minu jaoks ilmselgelt liiga punane, aga peagi (kui esimene suutäis hamba alla sattus), sain aru, et ma olen rängalt eksinud. Liha sulas suus ja terve mulle eraldatud tükk veiseselga sai mõnuga ära söödud. Nii et supertöö!

Priidul tuli vahepeal suurepärane mõte digestiivi tellida ja tuli välja, et Silver isiklikult on valmistanud ilusa helekollase joogi handsast ja tähtaniisist. Mina kui (kahetsusväärselt) kaine autojuht palusin pisut nuusutamiseks, aga Silver oli nii kena ja tõi mulle „nuusutamiseks” pitsi purustatud jää ning pisukese märjukesega. Nii et sain ikka maitsta ka! Lõhnas päris tugevalt (aga puhtalt) alkoholi järgi, aga maitses meeldivalt kergelt tähtaniisiselt. Ülimõnus naps, pagana kahju oli seda tilka sinna pitsi sisse endast maha jätta.

Desserdiga koos saabusid tellitud kohvid. Küll meiega oli keeruline, kes tahtis musta, kes piimaga, kes lattet, kes macchiatot, kes espressot jne. Aga kõik jõudis ilusti ja õigesti lauale, lisaks veel lahedates minu lapsepõlveaegsetes tassides. Magusaks pakuti meile Põhjaka legendaarset Napoleoni kooki – krõbedate kihtidega, magusa kreemi ja priskete punaste sõstardega! Võin öelda, et vääris oma legendaarsust küll. Isegi peale nelja käiku jätkus selle järgi isu!

Lõpetuseks kutsuti meid ka kööki uudistama ja oi kui kahju oleks sellest ilma olnud jääda. Põhjaka köögi teeb eriti eriliseks see, et seal valmistatakse süüa suurel puupliidil, mitte peentel gaasi ja elektri omadel. Või õigemini ma ütleks, et Põhjaka puupliit on kordi peenem ja unikaalsem. Ja täielik kangelastegu on meie tänavuse suvekuumaga selle puupliidi taga päevad läbi maitsvaid roogasid meisterdada ja sealsjuures see lahe olek säilitada, mida Põhjakas uskumatult palju on! Igatahes on mul superhea meel, et Põhjaka asub nii heas kohas, otse Tallinna ja Tartu vahel. Kindlasti satun ma sinna veel ja veel. Ahjaa, ainult laud soovitati alati kinni panna, sest hea asja järele on nõudlus alati suur!

Aitäh ilusa vastuvõtu eest!