Minu ema võilillevein ja viimane pilk Eesti suvele

Enne veel, kui ma otsapidi sügisestesse roogadesse sisse asun elama, paar sõna Eestimaa päikselisest suvest ja sama päikselisest ning eriti põnevast joogikatsetusest, mille minu alati eksperimenteerimisaltis ema sel suvel ette võttis. Nimelt valmis suve lõpuks minu aia kollastest võililledest tema käe läbi ilus kollane võilillevein. Võilill on üks tänuväärt umbrohi, mille noortest lehtedest saab teha näiteks salatit või pestot, õitest jälle võilillemoosi või -veini. Tulemus on kergelt magus, kergelt mõrkjas ja minu meelest on sel õrn mandlimaik. Aga proovige järgmise suve hakul ise järgi:
Korja 5-liitrine potitäis võililleõisi. Murra 4 keskmise suurusega rabarberi vart tükkideks ja lisa õitele. Vala potti nii palju keevat vett kui mahub. Jäta ca 12-neks tunniks seisma. Kurna ja sega juurde umbes kilo suhkrut ja veinipärm. Vedelikku sai nii palju, et sai panna käima 3-liitrise ja 1,5 liitrilisse purgi. Augustiõhtute tähistaevavaatamisteks peaks vein valmis olema!

Enne Eestist ärasõitu õnnestus meil veel ära käia uuenenud kuues Alatskivi lossis, lossi kõrvalhoones asuvas Apollo Belvedere restoranis ja sõita pisut piki sibulateed. Tundub, et toiduinimesed on sel aastal sibulatee enese jaoks avastanud, sest lisaks mulle on nii mõnedki oma sealsetest kogemustest kirjutanud. Näiteks Tuuli siin ja Mari-Liis siin. Ma ei hakkagi pikalt heietama, pildid räägivad enda eest. Lühidalt ütlen, et vana lossi elluäratamise üle on mul ütlemata hea meel ja lumivalgena suvise sinitaeva taustal näebta eriti uhke välja. Lisan veel, et Apollos saab tõeliselt mõnusat värsket kohalikku suvetoitu, nii kalasupp, sibulasupp kui praetud kohakala olid võrratud. Nii et soovitan soojalt (avatud vaid suviti). Ja sibulaid on sibulateel endiselt küllaga ning neid on ilus vaadata. Igas õues istub mõni vahva memm või taat, kes kohe kutsub pildistama, aga mida ma teha ei tihka ilma sibulaid ostmata.
Küll see Eestimaa suvi on ikka ilus!!!