teisipäev, 9. august 2011

Eduard Vilde restoran, milline meeldiv üllatus!

Lisaks kõigele maitsvale, mida mõne päeva eest Eduard Vilde restoranis süüa sain, pean ma siinkohal ka oma sõnu sööma. Nimelt neid, mida ma paari postituse eest ütlesin selle kohta, et Tartu ei ole just koht kus ülearu hästi süüa saab. Nüüd tuleb välja, et on ikka küll ja lisaks heale söögile leidub siin head teenindust, toidualast meelelahutust ja taldrikul avanevat silmailugi. Tegelikult mul ikka väike eelaimdus oli, et mõne aja eest uuenenud Vildes midagi eriti head peitub. Inimesed ümberringi lihtsalt rääkisid pidevalt, et Vildes saab suurepäraselt süüa ja et sealne tase on Tartule ebakohaselt kõikumatu. Tuli proovima minna ja nagu varem teile välja sai lubatud, kaamera kaasa võtta ja muljeid jagada.


DSC_0078
DSC_0037 DSC_0039
Kuna õhtu oli päikseline ja kuna kaamera armastab naturaalset valgust, leidsime endale istekoha ilusal suurel terrassil, mis on ääristatud värvikirevalt õitsvate lilledega ja mis pakub vaadet kitsale munakividega sillutatud läbi Toomemäe kesklinnani laskuvale Vallikraavi tänavale. Saime endale toreda kikilipsuga noore kelneri, kes kiirelt kaks juugendmotiividega kujundatud paksu raamatut lauale tõi – tuli välja, et menüü ja joogikaart. Süvenesime päris pikalt, sest menüü ei ole mitte ainult pikk, vaid ka ütlemata põnev ja mitmekesine. Otsustasin proovida eestipärast eelrooga vürtsikilust, vutimunadest, Eesti sinepist, rukkileivast ja peeditarretisest, mille eest Rumeenia päritolu peakokk Nico Lontras lausa auhinna on saanud. Henri alustas teekonda Eduardi nimelise kopralihasupiga, mis oli meie mõlemi jaoks esmakordne võimalus kopraliha proovida. Etterutates mainin juba ära, et pearoaks tellisime mulle spinati-peekoni salati granaatõunaseemnetega ning Henrile talleribi. Lõpetuseks üks legendaarne purukook jäätisega (menüüs nimega vana-vanaema kook) ja minu raskekujulise grenadillisõltuvuse tõttu ühe grenadilli-toorjuustukoogi.


Summer hill Chenin Blanc DSC_0057
DSC_0058 DSC_0056
Road valitud, tutvusime Vilde sommeljee Romaniga, kes soovitas mulle (Henri oli kahetsusväärselt sel õhtul autorooli aheldatud) toidu kõrvale veini. Nimelt Lõuna-Aafrika Vabariigi Stellenboschi piirkonna väiketootja Summerhill´i 2010. aasta Chenin Blanci, mis on sel suvel Vildes suureks hitiks osutunud. Lisaks on sellel veinil põnev lugu rääkida – kuni eelmise aastani tootis Summerhilli omanik perekond Hunting oma veine vaid kohalikule turule ja esimeseks ekspordiriigiks sai nende jaoks 2010. aastal üllatuslikult meie väike Eesti.

Lauale saabunud vürtsikilutaldrik oli kunstiteos omaette. Eks vaadake ise. Lisaks kõigele lubatule oli roa valmistamisel kasutatud kolme erinevat soola – suitsetatud valge soola helbeid, süsimusta soola helbeid ja tavalist. Kõik komponendid sobisid võrratult kokku. Selge leeme ja köögiviljadega kopralihasupp saabus lauale focaccia taolise maitsestatud saiaga ja lõhnas mõnusalt küüslaugu ning peterselli järgi. Supp maitses ülihästi, samas kui kopralihast esimese proovimise peale meie kõige lemmikumat liha ei saanud. Põnev siiski.


Vilde vürtsikilu Kopraliha supp
Vahepalaks tervitas peakokk meid šampanjapokaalides saabunud ilusa roosa sorbeega, milles maasikat täiendas suts tequilat. Mina jätkasin salatiga, mida nähes oli mul ütlemata hea meel, et olin praemõttest loobunud. Minu taldrikul oli salat suure algustähega – värsked beebispinatid, valged soolakad fetajuustukuubikud, tumepunased granaatõunaseemned, krõbedad peekoniviilud, veidi rediseviile ja kirsstomateid, kõige peal paks balsamico ning hele kergelt magus kaste, ma ise arvan, et äkki segu meest, Prantsuse sinepist ja oliiviõlist, aga võin ka muidugi eksida. Henri ette tõsteti aga suur taldrik, millele oli kaunilt sätitud koorene kartuligratään, soovitud keskmises küpsusastmes talleribi, mündi-parmesani pesto, grillitud peenikesed rohelised sparglid ja väiksed tomatid. Liha oli pehme ja mahlane, lisandid suurepärased. Mina oleks isegi ainult sellist kartuligratäänigi süües eluga igati rahul. Henri jäi samuti igati rahule, igatses ainult võimaluse järele punast veini kõrvale rüübata!


Tequilaga maitsestatud maasikasorbee paleti värskendamiseks DSC_0081
Talleribi Spinati-peekonisalat
Enne kookide saabumist soovitas Roman meile dessertveini, samuti Lõuna-Aafrika vabariigist, aga Kaapzichti 2008. aasta Hanepoot Jerepigo. Esimene sedasorti minu jaoks üldse. Esimene mõte, mis mul seda maitstes tekkis oli MESI. Meene, kergelt muskaadine maitse, mida mulle meeldiks lausa desserdi asemel, mitte desserdi kõrvale juua.

Kaunid koogid laual, õnnestus meil juttu puhuda ka mõneks ajaks meiega maha istunud peakoka Nico Lontrase endaga. Saime kuulda, kuidas esialgu optikuks õppinud mees sattus kord pagaritöökojas abis käies ja nähes, kuidas leivataigen kasvab, toidukunstist säärasesse vaimustusse, et tegi elus kannapöörde. Sellest ajast on ta õppinud ja töötanud mitmes Euroopa restoranis ning viimastel aastatel rõõmustab ta oma hõrgutistega huvilisi siinsamas Tartus. Nico kiitis taevani kodumaist lamba- ja lihaveiseliha, aga kurtis, et seda ei toodeta piisavalt, et sellise suure restorani pikka menüüd aastaringi ainult siinse liha peal elus hoida. Ma polnud ausaltöeldes selle peale varem tulnudki, et kodumaise toodangu kasutamine sellise proosalise asja taha võiks jääda. Lisaks kõigele tuli välja, et ka Nico peab vabal ajal toidublogi.


Kaapzicht Hanepoot Jerepigo 2008 Peakokk Nico Lontras
Grenadilli toorjuustukook Vana-vanaema kook
Purukook, mis juba aastate eest siin majas populaarsust kogus (olles tol korral menüüs vanaema koogi nime all, nüüd on sellest juba vana-vanaema kook saanud) nägi ilus välja ja maitses oma endises headuses. Ka grenadilli toorjuustukook oma tumepruuni põhja, helekollase toorjuustukihi ja tumekollase grenadillikattega oli kui pildiraamatust. Aga maitse osas käis minu jaoks koogipõhjas olev amaretto liialt muudest maitsetest üle ja nii jäi mu grenadillisõltuvus sel korral rahuldamata. Samas peab tunnistama, et sellise pika ja põhjaliku õhtusöögi kohta ei ole see väike amaretto-liialdus võibolla isegi eriti mainimist väärt.

Lõpetasime oma õhtu koos sommeljee Romaniga tema kuningriigis – Vilde keldrisse ehitatud hubases veinikeldris ja ostsime tema soovitusel koju kaasa ühe itaallase – Assisi Grechetto 2010 Sportoletti.

Mitmed terviseteadlikud sõbrannad on mulle Vildet soovitades lisanud ka, et külastaksin päevasel ajal maja esimesel korrusel asuvat Vilde tervisekohvikut, kus tooraine on mahe, samas maitsev ja figuurisõbralik. See käik tuleb mul veel ette võtta. Hiljem tuhnisin pisut Vilde kodulehel ja leidsin, et siin korraldatakse ka veinikoolitusi ja isegi pimeõhtusööke gruppidele. Päris põnev, blogardid, kas võtame millalgi ette?

11 kommentaari:

Ülle ütles ...

Pean tunnistama, et oma uuel kujul on Vilde saanud nii minu kui mitmete mu sõprade-tuttavate lemmikuks. Sundimatu õhkkond, põnevad toidud, sõbralikud teenindajad, no mida veel tahta, kui hing ihkab mõnusat olemist. Ja mis peamine, ka lõunast päevapraadi süües on seal alati pidulik tunne:).

köögivõlur ütles ...

Wow!!!
Muidugi võtame ette :)
Ja nõustun Üllega, et kui seal lõunal käin, siis on alati pidulik tunne tõesti.

Juc ütles ...

Ülle, no vaat siis, jõudsin ka tartlaste uuele saladusele jälile :). TÕesti pidulik, ma paneks veel terrassile need Vahemeremaades kasutatavad valged paberlaudlinad ka peale, oleks veel suts pidulikum tunne!
Köögivõlur, tore, et mõte meeldib. Paneme mõtte idanema.

Anonüümne ütles ...

Sa kirjeldad nii isuäratavalt ja huvi tekitavalt, et ega pääsu pole, tuleb käik ette võtta.
Kahupea

Juc ütles ...

Just, Kahupea, võtke ette jah! Ma usun, et teile meeldib!

Anonüümne ütles ...

Söömine on üks inimeste lemmiktegevusi. Ilus ja hea oli kindlasti. Mis see aga kõik näiteks maksma läks?

Juc ütles ...

Anonüümne, minu meelest ei ole see tegelikult päris kindel, et alati ilus ja hea on. Tihtipeale ikka ei ole ei ühte ega teist ja siis pole ka millestki kirjutada. Kõigi toitude hinnad on üleval siin: http://www.vilde.ee/42-menyy.php

Tiina ütles ...

Oh, mu absoluutne lemmikkoht Tartus ja nii mõnus ülevaade! Kõht läks kohe tühjaks! :)

Juc ütles ...

Tiina, nii tore kuulda, et ka sinu lemmikkoht.

Kristiina ütles ...

Meie pere lemmik koht on see ka, just sellest ajast, kui uued inimesed seal eesotsas toimetama asusid. PÄevapakkumised on seal ausõna mitu korda paremad kui mõnes (tegelikult enamikes Tartu kohtades, kui aus olla) paremad kui teistes kohtades pearoad. Ausõna! Me oleme tõelised gurmaanid ja toidu välimusest, maitsest ja huvitavatest komponentidest oleme aru saanud, et tegemist ei saa olla eesti kokkadega. Uurisime järgi ja elguski, et tõesti on üks neist iirlane ja teine rumeenlane. See kuidagi on kord nii, et eestlased ei julge vist väga katsetada erienavte toiduainetega või siis pakuvad liiga üle..no muidugi, mitte kõik aga lihtsalt...Vildes on kõik paigas, täpselt nii nagu peab. Kaasa arvatud teenindus. Ei tea teist nii viisakat personali ega ka nii kiiret teenindust. Hea tndega tuleme sealt alati ära, kõht head-paremat täis. Vahel tuleb võtta mingi kergem soolane roog, et magusani ka jõuaks. Üldjuhul saan soolasest kõhu juba nii täis...aga tahaks seal kõike proovida :)
Ja plaanime pimeõhtusöögile ka minna seltskonnaga, see pidi ka väga vahva elamus olema. Soovitan Vildet kõigile!

Juc ütles ...

Kristiina, nii tore, et ka teie olete Vilde enda jaoks avastanud ja naudite seda samamoodi, nagu meie sel suvel. Ja küll mul on hea meel, et Tartus ka lõpuks selline koht olemas on, kus kvaliteet on hea ja pidev ja kus lisaks veel viitsitakse ägedaid toidualaseid sündmuseid korraldada. Pimeõhtusöök võib tõesti põnev olla, peaks ka ette võtma!