Brugge, prantsusepäraselt bruuž, flaami moodi brü(h)he

Viimase kuu jooksul oleme kõvasti rännata saanud. Kõigepealt oli üks kiire käik Eestisse, mille tulemust - Lusika saadet - saab ka internetis näha, siis käisime tiiru Brugges ja nüüd saabusime äsja Elsassist. Eestis oli tore nagu ikka, aga sellel ma siinkohal pikemalt ei peatuks, teate ju isegi, kuidas Eestis olla on, nii et astun kohe sammukese edasi ja näitan teile kevadist Brugget. Meie meelest oli imeilus, kohe nii ilus, et hea meelega elaks seal kunagi mõned kuud :). Seekord elasime aga ainult ühe öö ja seda SLH ketti kuuluvas väikses armsas hotellis Tuilerieën, mis asub otse südalinnas kanali ääres. Meie broneeritud kõige tavalisema toa asemel eraldati meile sviit ja selle vastu polnud meil muidugi midagi. Niimoodi sai Mann, kes täiesti ettekavatsemata oma vinduva köha tõttu kooli asemel meiega kaasa sõitis, endale päris oma toa. Lisaks avanes meie tuba tagahoovis asuvale terrassile.

Hotellist pisut hinge tõmmanud, läksime linna peale kolama. Ausalt, muud suurt teha ei saanud, kui ainult ahhetada (siis me veel ei kujutanud ette, et Elsassis ahhetame veelgi rohkem). Päike paistis, turiste oli vähe, hobused kappasid mööda munakivitänavaid ja luiged ujusid kanalitel. Palju puudu ei jäänud, et kogu vaatepilt oleks kitši mõõdu võtnud.

Meil oli kindel plaan just Brugges need kuulsad friikartulid lõpuks ära proovida, millest nii palju juttu on siin olnud viimasel ajal. Belglased nimelt leiavad, et friikate tegemine on tõeline kunst ja kui vaadata, kuidas nad neid valmistavad, siis võib seda kunstiks nimetada küll: kõigepealt lõigatakse kartulitest ilusad ühtlase suurusega seibid (ja kartulisort on oluline), siis pestakse neid külma veel all, siis kuivatatakse need köögipaberiga korralikult ära, seejärel praetakse neid 160 kraadini kuumutatud õlis umbes 8 minutit (peenikesemaid friikaid vähem), nüüd tõstetakse kartulid õlist välja köögipaberile nõrguma umbes 20 minutiks ja viimaks praetakse neid veel teinegi kord, seekord aga 190 kraadises õlis umbes 2-4 minutit kuni kartulid muutuvad krõbedaks ja kuldseks. Maitsesta soolaga ja serveeri. Ei ole just kiirtoit, või mis!
Niisiis lasime endid juhtida kohalike soovitustest ja kõndisime kesklinnast välja, uitasime pisut tühjadel tänavatel ja jõudsime nurgapealsesse restorani Nieuwmuseum (mitte mingi peen koht, lihtsalt üks meeldiva olemisega kohalike söögikoht), mille üheks võluks on hiiglaslik lahtine grillahi, kust tulevad küpseva liha lõhnad võivad pea hulluks ajada. Lisaks muidugi kohustuslik pikk nimekiri Belgia erinevatest õludest. Mina joon millegipärast just Belgias alati nisuõlut ja nii ka seekord - pakuti Brugges valmistatud Brugs nimelist nisuõlut ja see maitses mulle väga. Henri hele õlu oli ka suurepärane, aga nime ma muidugi unustasin ära :). Mina tellisin erinevaid kalu juustukastmes, mille juurde toodi fooliumis küpsetatud kartul. Henrile saabusid järjest grillribid otse ahjust ja Mann läks ka tema parteisse üle. Friikartulid olid ilusad ja head ka. Mina siiski mingit hiiglasuur erinevust ei näe ja järgmisel päeval poleks enam kuidagi friikartuleid süüa tahtnud, aga nüüd on nad siis proovitud ja aegajalt Belgiasse sattudes võib neid tellida küll.

(minu kalaroog; kohalik nisuõlu; ämbritäis konte, mis ribide hävitamisest alles jäid; kunstnik Manni nägemus meie perest, valminud õhtusöögi ajal)

Enne hommikusööki jalutasime natuke mööda vanalinna ja külasasime kalaturgu. Vana kalaturg asub õues, kanali ääres ja sel otstarbel on ehitatud täiesti statsionaarsed pikad müügiletid, mis moodustavad ringi, mille ümber külastajad saavad kaupa valimas käia. Kaupmehi oli vähe, aga kaup oli see-eest isuäratav - kõikvõimalikke kalu, krevette ja muid mereelukaid oli seal kuhjadena. Oleks selline kalaturg minu kodu lähedal, oleksin väga rõõmus.

Meie seekord logistilistel põhjustel ühtki kala kaasa ei ostnud, vaid läksime kala ja mereande sööma hoopis hotelli hommikusöögile, mis võttis oma rikkalikkusega küll jalad nõrgaks. Seal oli krevette, angerjat, heeringat, lõhet, kõikvõimalikke värskeid marju, puuvilju (kuni nt passioniviljadeni välja), salateid, juuste, pannkooke, kondiitritooteid ja tagatipuks veel suur šokolaadifontään, millelt voolas ehtsat Belgia šokolaadi ja mille alla sai suuri pika tiku otsa lõigatud puuviljatükke panna ja niiviisi endale šokolaadifondüüd teha. Ühesõnaga, hommikusöök täitis edukalt ka lõunasöögi aset.

Nii et meie kiirkäik Bruggesse oli igati ilus, muuseumitesse jms ei jõudnud, aga mis siis, kohalikku õhku sai hingatud ja kohalikku toitu söödud! Sellest täitsa piisas. Hotelliga vedas ka hirmsasti, kui üks tobe intsident ilmselgelt liiga elukogenematu manageriga välja arvata, aga sellel pipratükil ma pikemalt ei peatu!