Pühaderüüs Elsass
Nagu eelmises postituses välja lubatud, jagan teiega seekord pildikesti munapühaderüüs Elsassi piirkonnast Prantsusmaal. Ja natuke juttu ka ikka. Mul oli nimelt sel nädalavahetusel jälle sünnipäev! Ses mõttes, et asiste kingituste asemel tahan mina pigem sünnipäevakingina kuhugi emotsioone koguma minna ja seekord otsustasime külastada Elsassi, kus me varem käinud veel polnudki. Sünnipäev oli küll päriselt juba veebruari lõpus, aga kuna siis oli õues üsna nohune ilm, otsustasime oma väljasõidu korraldada märtsi viimastel päevadel. Ja õigesti tegime, sest nüüd, kuu aega hiljem, paitas meid iga päev soe päike ja terve loodus õitses. Henri laulis mulle iga päev ikka uuesti ja uuesti, et "Jutal on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev...", nii et kohe ikka nagu päris! :)
Ööbimiskohaks valisime Isenbourgi lossi, mis asub Colmari lähedal, väikse Rouffachi nimelise linnakese kohal keset viinamarjaväljasid. Meie juurest on sinna umbes 3 tunnine tee. Asusime teele varsti peale seda, kui olime ära vaadanud Lusika saate, kus mul oli au saatekülaline olla, ja kohale jõudsime 14 paiku. Jällegi saime oma broneeritud tavatoa asemel lossi peahoones asuva kahe toaga palju luksuslikuma numbri (saladuskatte all võin öelda, et selline õnn tabab SLH liikmeid ja SLH liikmeks saab nende kodulehel täiesti tasuta). Juba mitme nädala eest kirjutati meile Isenbourgist ja uuriti, kui vana on meie Mann, et nemad tahaksid talle üllatuse tuppa valmis panna. Ja üllatus oligi Manni toas voodi peal, suur kotitäis igasuguseid asju - karvane karu, laste dušigeel, seep ja tiigrikujuline svamm, kõrrejook, kommipakk, saiake, üllatusmuna. Nüüd läks kindlasti midagi meelest ka. Meile oli tervituseks lossi veinikeldri Gewürtztraminer ja kohaliku mesiniku kreemjas mesi. Laual ootas vaagen puuviljadega. Meil oli kõht pagana tühi, aga vaadates kella tundus, et peame midagi kohutavat korda saatma - minema ise Elsassis olles mõnd kiirtoidukohta otsima, sest tavaliselt Prantsusmaal peale kl 14 süüa ei anta ja restoranid avavad taas oma uksed alles õhtusöögiks. Uurisime siis oma lossipreilide käest järgi, et kas äkki kuskil siiski mõni avatud restoran on ja nemad olid meie küsimuse üle väga üllatunud. "Loomulikult saab ka sel kellaajal süüa!", oli nende vastus. Ja tõepoolest, sõitsime Colmari imeilusasse muinasjutu-vanalinna ja pea kõik söögikohad olid nõus meile sooja toitu pakkuma. Ahhetasime siis veidi neid tänavaid pidi ja maandusime ühe munapühadeehteis restorani väliterrassile. Ei jõua ära imestada, kuidas sealkandis kõik ärid ja eramajad on pühade jaoks üleni kaunistatud - akendel jänesed, värvitud munad, kanad, tibud, lindid jne. Äärmiselt rõõmsameelne vaatepilt. Henril oli juba pikemat aega pardiisu ja temale saabus piprakastmes part praekartulitega. Ja ohhissand, miliseid praekartuleid nad sealkandis teevad - sibula ja väikse pekiga praetud, otsast otsani maitset täis. Mannile tulid samad kartulid, aga juurde veiselihaburger. Ise ütles ta enne tellimist, et tal pole kõht üldse tühi ja et me võime kõik tema söögid ära süüa, aga tegelikult pistis kõik nahka. Mina proovisin Saveloy salatit, millest olin lugenud tutvudes Elsassi köögiga. Oli ka täitsa hea, aga nii palju vorsti ma siiski ära süüa ei jõudnud. Salatisse käiski peamiselt salatilehed, peenteks ribadeks lõigatud kohalik vorst, hapukas salatikaste ja mõned tomatid, hapukurgid, oliivid. Sai ära proovitud, aga enamasti käisin teiste taldrikutelt praekartuleid röövimas ja uhasin aga head Elsassi sinepit neile peale. Ahjaa, kohalikku pinot noir´i jõime muidugi ka ja seda sealkandis eriti poppidest kohalikest pika jalaga rohelistest Elsassi klaasidest. Colmari kohta olime lugenud, et üks selle linnaosa, mis tõlkes tähendab Väike Veneetsia, on eriti ilus. Oli küll, aga erakordselt väike oli see ka. Linnaosaks on seda kindlasti palju nimetada, tegu on ühe kohaga, kust väga ilusti majade vahelt voolab läbi kanal :).
Mõtlesime esimesel päeval veel väikseid külakesi pidi sõita, aga päev vajus järsku õhtusse ja läksime tagasi koju. Vahepeal oli meie tuba ilusti ära koristatud, kardinad ette tõmmatud ja igaühe padja peale väike šokolaadikomm poetatud. Mann unistas juba üle kõige sellest, et ta järgmisel päeval saaks hotelli basseinis liguneda - ta on meil üks hull veeloom. Nii et teisel hommikul peale hommikusööki, kui Mann oli mõned lossiaiatiirud oma kaasa võetud jalgrattal teinud, külastasime veidi kohalikku spad - basseini, aurusauna, kuuma sauna ja vist küll ühe maailma ilusaima vaatega mullivanni. Mullivanni ümbritseb kõrge klaassein ja sellest paistavad lõputud viinamarjaväljad. Kujutan ette, et sügisel on seal eriti ilus. Kui me Manni lõpuks basseinist välja saime, võtsime suuna väikeste külade poole. Esimesena mõtlesime külastada umbes 20 km kaugusel asuvat Kaysersbergi. Ütlesime aga oma tom-tomile, et valigu looduskaunis tee ja vältigu kiirteid. Me üldse ei vaadanud, mis tee ta meile välja arvutas ja muudkui sõitsime. Suur oli meie üllatus, kui juba oma pool tundi mööda mäekülgi üles olime vuranud ja avastasime, et sihtpunkti on veel ligi 50 km. Teine püüdis elu eest meile ilusat sõitu teha, aga nii suure ringiga me siiski minna ei plaaninud. Ilusad vaated avanesid aga seal kõrgelt mäe otsast küll. Kaysersberg oli samuti imearmas õitsev linnake, millest kärestikulised jõed läbi voolasid, keset linna viinamarjad kasvasid ja majad juba tuttavlikult kaunistatud olid. Oli pühapäev, aga kõik poekesed olid lahti ja süüa anti ka täiesti valel kellaajal. Sellise asjaga pole me siin Luxis elades juba ammu üldse harjunud ja see annab Elsassile veel omakorda plusspunkte juurde. Vaatasime, et ühe restorani tavamenüü peale on kleebitud väike post-it, millel on kirjas, et saadaval on valged sparglid kahe singi ja kahe kastmega. Valged kergelt pähklise maitsega sparglid on aga Elsassi kevadine spetsialiteet. Alguses olin ma pisut skeptiline selles osas, et kas ikka saab olla, et juba kohalik spargel valmis on, aga kui nägin tee ääres käsitsi maalitud silte, mis kutsusid otse farmist värskeid spargleid ostma, siis kahtlused hajusid. Toit oli lihtne - punt hõrke spargleid, paar viilu vinnutatud sinki ja teine paar keedusinki, kausike paksu majoneesiga ja teine vinegretiga. Valge spargel on tegelikult muide sama taim, mis roheline, aga valgele pole kasvamise ajal valgust näidatud ja nii erinevad nad teineteisest ka maitsenüansside poolest.
Sõitsime pisut edasi ja jõudsime järjekordsesse imeilusasse linnakesse nimega Riquewihr. Kohe, kui parkimisplatsile jõudsime, jalutas meile vastu, teiste autode vahelt välja, üks kartmatu toonekurg. Teda üldse ei huvitanud, et inimesed temast kõigest paar meetrit eemal seistes pilte tegid ja ümberringi autod sõitsid. Tegime siis ka sellest kurioosumist pilti ja läksime edasi linnaga tutvuma. Kohe esimeses turistinänni poes märkasime, et põhiline müügiartikkel on karvane toonekurg. Hakkas tunduma, et kohtusime just enesele teadmata kohaliku kuulsusega. Hiljem netist uurides lugesin, et see parkimisplatsil külastajaid tervitav toonekurg on tõesti seal sage külaline ja omamoodi linna visiitkaart. Üldiselt on Riquewihr üldse tuntud selle poolest, et seal on paljudel toonekurgedel pesad. Linnake ise asub mäeküljel ja selle kesklinn on lihtsalt uskumatult hästi säilinud. On täiesti tavaline, et majade uste kohale graveeritud ehitusaastad jäävad 1500.-1600.ndatesse. Ja muidugi veelgi rohkem munapühadekaunistusi. Turiste oli aastaaja ja nädalapäeva kohta üsna palju, aga veel mitte häirivalt. Mõnus melu oli. Aga seda ma siiski ette ei kujuta, milline see olukord seal tipphooajal on. Üks maiustusetädi pakkus meile proovimiseks Elsassi makroone, mis nagu välja tuli on need kookoshelvestest makroonid, mitte mandlijahust. Maitsesid hästi!
Selleks hetkeks igatses Mann juba jällegi hirmsasti basseini järgi ja sinna me siis suuna võtsimegi. Pikutasime seal päiksepaistel ja Mann hullas muudkui vees, kuni mulle järsku turgatas, et äkki ei ole spa seinakella kellakeeramise ajal edasi keeratud. Meil aga oli Rouffachi linnas, Chez Julien´i restoranis kl 19.30 laud kinni pandud. Kihutasime tuppa ja tuli välja, et minu sisetunne ei petnud mind. Õhtusöögini oli oma 20 minutit aega, meie aga olime märjad nagu kassid, ujumisriietes ja hommikumantlites. Mingi ime läbi saime 10 minutiga valmis, Mann istus ratta selga ja veeresime mäest alla restorani. Hea oli, et õigeks ajaks jõudsime, sest kõik selle suure restorani lauad olid sööjaid juba täis. Minul oli kindel plaan ära proovida kohalik hapukapsas, sest selle poolest on Elsassi köök ju kõikse kuulsam. Lugesin, et Elsassis on umbes selline vanasõna: ükski hapukapsas ei kõlba süüa enne, kui seda on vähemalt 7 korda üles soojendatud! Minu meelest väga õige, hapukapsas läheb üha uuesti soojendades aina paremaks ja paremaks. Et ennast millegagi üllatada, tellisin hapukapsast nii, nagu ma juba sealkandis mitmes menüüs seda näinud olin - koos kalaga ja rieslingu kastmes. Mõte hapukapsa ja kala kooslusest ei pruugi just väga isuäratav olla, aga olles näinud, kui hea maitse elsaslastel toidu osas on, olin ma kindel, et kui nad seda söövad, siis peab see ka maitsev olema. Ja nii see tõesti oli - suhteliselt hapu hapukapsas all, juurde natuke kartulipüreed, kõige krooniks suuret tükid lõhe ning tilaapiat, lisaks kreemine kaste rieslingust. Tõeliselt hea oli ja ma ütlen, et kui teile kunagi pakutakse hapukapsast kalaga, siis ärge nina kirtsutage ja söömata jätke! Ahjaa, kiirustamise käigus ei pannud me tähele, et fotoka aku oli vahepeal tühjaks saanud, nii et hapukapsaid kalaga peate ise ette kujutama :). Muu söödud kraam oli ka kõik maitsev, aga mitte midagi sellist, millest pikemalt teile kirjutada. Õhtul koju jõudes oli Manni voodi peal jällegi kotike väikeste snäkkide ja üllatustega.
Ahjaa, Isenbourgi hommikusöögid olid kobedad, aga Tuilerieeni omadele jäid ikka kõvasti alla. Üllatav oli see, et oma erinevate saiade poolest tuntud elsaslased ei suutnud hommikuti hommikusöögilauale head saia pakkuda. Aga magus ja õhuline rosinatega kugelhopf oli alati esindatud. Samas kui mõelda, et tegu oli Prantsusmaaga ja et Prantsusmaal on üsna tavaline, et hommikusöögiks on heal juhul vaid croissant moosiga, siis oli valik ikka silmipimestavalt rikkalik. Croissantid ja lehetaignast šokolaadisaiad olid muidugi olemas. Jõime vist liitrite viisi värskelt pressitud apelsini- ja greibimahla ning nautisime kaunist hõbedast serviisi ja imelisi vaateid päikselistele viinamarjaväljadele.
Ahjaa, Isenbourgi hommikusöögid olid kobedad, aga Tuilerieeni omadele jäid ikka kõvasti alla. Üllatav oli see, et oma erinevate saiade poolest tuntud elsaslased ei suutnud hommikuti hommikusöögilauale head saia pakkuda. Aga magus ja õhuline rosinatega kugelhopf oli alati esindatud. Samas kui mõelda, et tegu oli Prantsusmaaga ja et Prantsusmaal on üsna tavaline, et hommikusöögiks on heal juhul vaid croissant moosiga, siis oli valik ikka silmipimestavalt rikkalik. Croissantid ja lehetaignast šokolaadisaiad olid muidugi olemas. Jõime vist liitrite viisi värskelt pressitud apelsini- ja greibimahla ning nautisime kaunist hõbedast serviisi ja imelisi vaateid päikselistele viinamarjaväljadele.
Üldiselt oli meil plaanis viimasel päeval teha vaid peatus Strasbourg´is, aga kui sinnapoole sõitma hakkasime, siis köitis meie tähelepanu eemal mäetipus asuv võimas kindlusloss. Elsassis on vist üldse iga mäe otsas mõni loss ja enamasti mäe jalamil veel teinegi, aga see oli nii suur, et paistis eriti silma. Vaatasime kaardilt järgi, et tegu on Ht Köningsburgi lossiga ja keerasime teelt kõrvale. Kindlus ehitati esialgu 12.-15. sajandil, aga 30-aastases sõjas sai see üsna saatuslikult kannatada, kuni 1900.ndate alguses võeti kätte ja ehitati kogu võimas kompleks täies hiilguses taas üles. Eriti äge oli lossis kolada muidugi lastel ja meestel - põnevad käigud, raudrüüd, iidsed relvad, hiiglaslikud kahurid. Minu poolehoid kaldus aga ümberringi avanevatele vaadetele. Kindlasti tasub ära käia, kui sinnakanti satute, aga rahvast oli juba praegu uskumatult palju, nii et ma isegi ei kujuta ette, mis seal suvel toimuda võib. Strasbourg´is tegime ka peatuse, aga üldiselt oli nii, et peale neid imeilusaid külasid ei jätnud Strasbourg meile mitte mingisugust erilist muljet. Süüa jälle peale kl 14 ei saanud, nii et tunne oli igati kodune! Kolasime veidi ringi ja tulime tulema! Igatahes ei osanud meist keegi sellist vägevat ja emotsiooniderohket reisi oodata ja mina soovitaksin kõigile kel võimalik kindlasti Elsassi külastada!
Kommentaarid
Ja sa märkad pildistades detaile. Just neid, mis annavadki pildile selle miski.
Ilusaid pühi teie perele sinna Luximaale! Minu viiene värvis munad ära ja nüüd ootab jänest :P
Ma ise olen ka suuresti detailde märkaja ja suures osas portretist, emotsioonipüüdja.... Aga looduses on sama, et kogend loodusfotograaf küsib mu käest, et kas viibisime ikka samas kohas, kuna tema selliseid asju ja kohti ei märganud seal, nagu mina :D
Kevadised oksad ajatasin rõõmsalt ise, neid meil õues veel ei anta. Täna sadas jälle pahinal lund :)Blogisse said nad üles, aga munapostitus peab veel ootama :D
Mann tundub sul mõnus aktivist olema :) Mõnus!
No see mis viisil sinna kaunisse kohta saada, on täitsa väljanuputatav. Ma hakkan mõtlema, kust rahapada leida :P
Olen sama meelt, et emotsioonide kinkimine on raudselt etem igast asjakujulisest kingitusest. Kui ei õnnestu reisima minna, siis naudin spa- või ilsalongi kinkekaarti ja mu lähedased teavad seda.
Rõõmsaid pühi teile! H Saaremaalt
Imeilusad pildid ja tore jutt otsast lõpuni! Need pühadekaunistused on väga vahvad. Pole varem eriti tähelepannud, et kuskil sellise asjaga tegeletakse. Praegu mõtlen, et ega meie inimesed harilikult ei reisi ju ka nii vara kevadel, tavaliselt kunagi puhkuse ajal suvel.Aga siis on juba uued atraktsioonid. Raamatutest olen küll lugenud, et toad kaunistatakse ülestõusmis pühadeks ära, aga et sellistes mastaapides - uskumatu!Ise olete ka ilusad - imeline maailm tõesti!
Kaunist pühade jätku! Kahupea
Nii viisi siin piilumas käies tuleb kevad kiiremini kätte.
Fotod ja kogu lugu on nii ilusad ja mõnusad, et ma oleks justkui ise reisil käinud :)
Palju õnne veelkord!
Eva-U
SBH hotelle soovitame meiegi - kusjuures alati ei olegi need nii palju kallimad, kui täiesti suvalised ja ilmetud turistikad. Tolle Elsassi-reisi lemmikuks kujunes aga hoopis Weinromantikhotel Richtershof - tõeliselt hea söök ja väga luksuslikud toad!