Sel suvel Põhjakal

Sellest, mis mind täpsemalt eelmisel nädalal Põhjakale viis, sai juba eelmises postituses kirjutatud. Lisan seekord siis ka pisut pildimaterjali.
Esmaspäeval sai toimetatud köögipoolel:
DSC_1085
Prantsusepärane rabarbrivorm külma piimaga minu sulest
DSC_1062
ja Tai moodi grillitud veiseliha salat
DSC_1087
Kohapeal valmistatav koriandrileib
DSC_1093
õuel

DSC_1092
peagi valmiv kanala

DSC_1097
valmiv suupistevaagen
DSC_1113
burgerit ootavad pastinaagitsipsid
DSC_1116
suvine värvidemäng praeräimetaldrikul
DSC_1089
vaikelu küüslauguga
DSC_1101
kitsejuust, mida isegi kitsejuustupõlgurid söövad (nt mina)
DSC_1103
puupliidil valmivad metsseaburgerid
DSC_1068
Põhjaka tähendab alati eriti head seltskonda
DSC_1107
Eesti värk - võid ja rabarbrimorssi
DSC_1114
Burgeri valmistamise täppisteadus
            
Ja reedel vanadesse varemetesse ürdiaia keskele püsti pandud "välirestoranis" elu nauditud:

DSC_1272
Mann Põhjaka õue suurel kiigel

DSC_1281
Rabarbrimorss vanas head piimapudelis
DSC_1283
Astelpajunaps, näost näha, et mulle meeldib
DSC_1317
Põhjaka interpreteering minu grillitud veiseliha salatist
DSC_1278
ja veelkord astelpaju naps
DSC_1324
mõeldes väikestele külalistele
DSC_1292
 meie blondie
DSC_1323
kohvivahu kunst :)

Kommentaarid

Kairi ütles …
Absoluutselt vaimustavad pildid, nagu alati!!! :) Millal võõraid maid lähete jälle vallutama? :p
26. juuni 2012, kell 16:09
Juc ütles …
Aitäh, prl Smilla! Sa vist ei pea võõra maa all Luxi silmas? :) Suve veedame ikka Eestis, aga sügisel äkki õnnestub Hispaaniasse minna. No eks näis, meil käivad need mõtted väga äkki! :)
26. juuni 2012, kell 19:50
Kairi ütles …
Heh-- Lux ju kodukant teil :D Ma ikka mõtlesin jah midagi kaugemat... nii, nii tore oli omal ajal Su pikka reisijuttu lugeda. Aga aastast reisi ilmselt töö ja Manni kooli kõrvalt ette ei võta :)
Hispaania on ka väga ilus, jään siis ootama pilte ja juttu ;)
26. juuni 2012, kell 23:16
Juc ütles …
Prl Smilla, me võtaks hea meelega ette - sellise suuremat sorti autoga, kuhu Manni kooliraamatud mahuks ja sellise suuremat sorti rahakotiga, millega saaks endale elamisi rentida nädalate kaupa, sest muidu ei tuleks sellest Manni kodukoolitamisest midagi välja :). No ja siis tuleks Euroopaga piirduda enamasti, aga siin on ju ka metsikult palju põnevat veel näha. Nii et kui keegi sponsoreerida soovib, siis meie oleme hakkamas :)
27. juuni 2012, kell 14:18
Eva ja CO ütles …
Supersupersuper! Nii tore ja meeleolukas postitus! Sõnu polegi vaja! Oleksin justkui ise kohal olnud. Tundsin lõhnu ja maitseid! Aitäh!

Eva-U
27. juuni 2012, kell 21:03
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht...
Loe edasi »

Vana-vanaema pannišašlõkk

Kujutis
Kui tahad kodust toitu, seda kõige kõige kodusemalt maitsvat toitu, siis on minu Manni 78-aastane vanavanaema just õige inimene, kelle juurde minna. Ta on nagu eestimaise toidu sammas, perfektse mäluga, võib siiani üles loetleda detailselt, mida tema ema omal ajal lõunaks või õhtuks valmistas. Siiamaani jookseb ta köögi ja söögitoa vahel kergelt nagu polekski varsti 8 kümmet täis. Hoog on veel sees suur, kuna peale pensionile jäämist töötas ta üle 10 aasta kohvikus kokana - hommikul turule, kotid liha täis, bussiga esimesena kohale, päev auravas köögis ja viimasena koju. Vot nii elataksegi kaua! Igatahes, täna pakun teile tema moodi valmistatud pannišašlõkki, vaja läheb: 300-400 gr sealihatükke (ca 4*4 cm, parem veidi läbikasvanud, nt küljetükist) 1 suur salatisibul õli soola pipart 150 ml äädika-vee segu (lahjenda endale sobiva kangusega marinaadiks) keedetud vett Lõika sibul õhukesteks rõngasteks, pane kaussi. Tõsta sibula peale lihatükid. Maitsesta soola ja pipraga. Vala peale äädik...
Loe edasi »

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Kujutis
Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus.  Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati...
Loe edasi »

Kreeka saartel - Santorini

Kujutis
Kes on lugenud minu kahte eelmist postitust Mykonosest ja Parosest teab, et istusime taaskord praamile ja jõudsime piltilusale Santorinile! Ettevaatust, kuna tegemist on äärmiselt fotogeenilise kohaga, siis on postituses rikkalikult fotosid! :) Kui aus olla, siis ma natuke isegi kartsin Santorinile minekut. Kartsin pettuda. Mõtlesin, et kindlasti on tegu mingi täieliku turistilõksuga. Õnneks polnud mu hirmul alust. Või õigemini, võibolla oleks olnud ka, kui oleksime reisinud Santorinile südasuvel, mitte maikuus. Sest südasuvel on Santorini nii inimesi täis, et päiskeloojangu vaatamiseks on tänavalgi raske kohta leida. Meie saime Santorinit nautida uhkes privaatsuses ja saime täieliku elamuse! Aga alustame algusest! Esiteks sõitis praam Paroselt Santorinile hirmus kaua ja küll mul oli hea meel, et olin omale soojad riided kaasa võtnud. Praamid on nii jääkülmaks konditsioneeritud, et ilma paksude riieteta saaks raudselt köha ja nohu kaasa! Ronisime siis praamilt maha ja hakkasime transpo...
Loe edasi »

Punase läätse ja sealiha hautis

Kujutis
Kuna minu kallis abikaasa armastab hirmsasti sealiha, siis olen viimasel ajal üritanud leida erinevatest toidublogidest uusi põnevaid sealiharetsepte. Midagi nagu on ka, aga tegelikult on sõber sealiha toidusõprade tähelepanu alt täiesti teenimatult välja jäänud. Tegin siis ise väikse sammu selles suunas, et sealihasõpradel üks retsept leida oleks. Valmistasin punaste läätsede ja sealiha hautist, mis on pisut nagu plov, ainult et läätsedest riisi asemel ja sealihast lamba asemel. Vaja läheb: 0,5 kg sealiha 250 gr punaseid läätsesid 400 gr purustatud tomateid 2-3 sibulat 3 küünt küüslauku 2-3 porgandit 0,5 tl safranit 1/2 kl kuiva valget veini 1/2 hakitud tšilli Prae sealihatükid kuumas õlis kuldseks, maitsesta soola ja pipraga, tõsta kõrvale. Prae samas rasvas sibul, küüslauk, kui need on klaasjad, siis lisa ka porgandikettad ja sega läbi. Kuumuta veidi, lisa juurde liha ja vala peale vein. Lase keeda ca 5 minutit, et alkohol välja keeks. Lisa torts keedetud vett ja lase segul kaane al...
Loe edasi »