neljapäev, 10. oktoober 2019

Ilus oled Inglismaa

Augusti lõpus on Henril sünnipäev. Küll ma nuputasin, kuhu minna või mida meeldejäävat teha sel tähtsal päeval. Kaalusime legendaarset brunchi Namuri lossis, aga siis saime aru, et selle hind kahele täiskasvanule ja kahele lapsele küündib väikse reisi hinnani ja nii suurt brunchi isu meil ka polnud. Henril aga endal tuli geniaalne idee - viia ellu üks ammune plaan ja käia praamiga Inglismaal ära. Lisaks on võib-olla (kuigi ma loodan, et mitte) praegu veel viimane aeg, kui saab lihtsalt Inglismaale sõita ilma EList väljumata. Aga mõeldud-tehtud, brunchi hinna eest saime autole ja tervele perele praamipileti marsruudil Dunkerque-Dover-Dunkerque ja natuke jäi ülegi :). Ilm oli päikseline ja sünnipäev võis alata.

Autoga Inglismaale

Meie juurest Dunkerque´i (või siis Dunkirk, oleneb millise keele seisukohast asja vaadelda) on ca 2h autosõidu tee. Praam sõidab samuti 2h, seega 4 tunni pärast oledki nagu võluväel Inglismaal, võimsa valge kriidikivi pankrannikuga ääristatud Doveri sadamas. Valisime maalilise tee mööda väikseid rannikuäärseid külasid ja unustasime kiirteed, et kohe Inglise hõngu maksimaalselt ahmida. No seda on tunda ikka tõesti igas külas ja iga maja juures. Täielik nauding. Nauding ei ole muidugi valetpidi liikluses nii kitsastel teedel autot juhtida, mille eest peame 100 punkti Henrile andma, kes seda kindlakäeliselt kõik need 4 päeva tegi. Täiesti tavaline kahesuunaline tee võib vabalt olla nii kitsas, et üksi sõitagi on paras tegu, rääkimata sellest, et tee kõrval kasvavad põõsad on ilma igasugust teeperve jätmata otse sirgeks seinaks lõigatud, ehk siis sõit käib kitsas rohelises tunnelis, ja rääkimata olukorrast, kus keegi vastu tuleb ja mõlemad peavad pool autot rohelise seina sisse sõitma, et kuidagi mööda saaks. Huvitav igatahes!

Otsustasime kolada Kenti maakonnas ja Londoni üldse vahele jätta. Seda põhiliselt seetõttu, et meil oli aega reede õhtust esmaspäeva lõunani ja kui sinna püüda ka London mahutada, kuhu juba sisse- ja väljasõit pluss ummikud ja parkimine võtaks ma kujutan ette terve päeva, siis muuks aega ei jääkski ja tulemus võiks ka päris väsitav olla. Kauneid Kenti linnakesi ringi kolades aga jõuab selle ajaga üksjagu palju näha!

Meie esimeseks sihtkohaks oli Sandwichi nimeline linnake (tõlkes siis Võileib), mis asub Doverist 21km kaugusel, aga mööda rannikuäärt nikerdades tegime väikse peatuse Kingsdowni küla rannal asuva Zetland Arms pubi juures, millest ma olin lugenud oma lemmikajakirjast Food & Travel. Tegu oli tõeliselt maalilise pubiga, mille ees, otse rannal olid kõik lauad paksult rahvast täis. Kuna meil polnud veel söögiisu ja õllesena neid väikseid valepidi kulgevaid teid mööda rallida polnud samuti isu, siis imetlesime vaateid ja sõitsime edasi.
Doveri rannakaljud Kingsdowni rannas

Sünnipäevamees (edasiarendus sõnast sünnipäevalaps :)

Kingsdowni rannas

Sandwich

Peagi jõudsimegi oma esimesse ööbimiskohta, milleks oli Bell hotel Sandwichis. Tänu oma kallile õetütrele Agnesele, kes õpib ülikoolis ajalugu, saan teiega ka jagada seost selle linnakese ja võileiva vahel. Nimelt olevat Sandwichi krahv palunud, et liha pandaks kahe saia vahele, et ta saaks mõnusalt kaardimängimise juurde süüa, ilma et näpud rasvaseks läheks. See hea idee ei jäänud märkamata ja peagi hakkasid ka teised nõudma leiba nii nagu Sandwichi krahv seda sööb. Ja kui piisavalt palju küsiti "like Sandwich", siis lõpuks saigi toit nimeks sandwich.

Belli hotellis seadsime end sisse tõeliselt mõnusas peretoas ja nagu allolevatelt piltidelt näha, siis ootasime mõnusalt õhtusööki ja lapsed tegelesid kordamööda hotelli-lendamisega.
Bell hotellis

lõbustused õhtusööki oodates - lendur Mann

lõbustused õhtusööki oodates - lendur Emmy

Öö laskub Sandwichile
Õhtustasime Tai restoranis, sest see oli sünnipäevalise soov ja lisaks on Tai köök ikka paganama hea küll! Oli lihtsalt imeline restoran, teenindus ja söök, nimeks My Thai, kui keegi sinnakanti sattuma peaks. Öösel restoranist tagasi hotelli jalutades möödusime kirikuaiast ja seal jalutas meile vastu ilus suur rebane. Tegime veel väikse tiiru linna peal ja jõe ääres jalutas meile taaskord vastu ilus suur rebane. Kas pole mitte idülliline! :)

Järgmisel hommikul pärast rikkalikku hommikusööki kolasime Sandwichis ringi, nunnumeeter pidevalt laes. Küll oli palju maalilisi vanu maju, armsaid vanakraamipoode (või siis nagu kohalikud ise ütlevad, siis kurioosumite poode), kohvikuid.
Sandwich

Bell Hotel - soovitame


traditsiooniline fish & chips hotelli kõrval 
igal majal on oma nimi




Sandwichist voolab läbi jõgi

Mann

sellised nunnud tänavad

5. septrembril 1782. aastal ei toimunud selles kohas MITTE MIDAGI :)


Meie hotellis algasid pärast meie lahkumist pulmad

Canterbury

Lõunaks plaanisime jõuda kuulsasse Canterbury linna ja õhtuks oma järgmisesse peatuspaika, Chegworth´i vesiveskisse. Canterburysse jõudmiseks valisime taas maalilise tee läbi külade ja põldude. Seda piirkonda nimetatakse Kent Downsi väljapaistva loodusliku ilu piirkonnaks (Kent Downs Area of Outstanding Natural Beauty) ja ilus on see tõepoolest. Ja minu meelest väga nutikas on panna piirkonnale selline nimi, sest siis on turistil kohe kaarti vaadates selge, et sealkandis tasub ringi vaadata, sest oodata võib väljapaistvat looduslikku ilu. Mul olid kaasas piknikuasjad ja hea meelega oleks end korra päikse kätte piknikutekile siruli visanud, mida aga polnud, oli koht, kuhu auto lihtsalt kinni pidada ja end looduse rüppe usaldada. Kõik looduslikud alad olid aiaga ääristatud ja linnavahele me pikali visata ei soovinud. See oli minu jaoks üllatus. Alles mereäärsetes linnakestes ja külades leidsime kohti, kus saaks lihtsalt niimoodi autost välja astuda ja piknikku pidama asuda. Nii me siis jõudsimegi Canterburysse, mis on kuulus selle poolest, et selle vanalinnas asub Inglismaa kõige tähtsam katedraal. Vaatlesime seda väljastpoolt, oli uhke küll. Vanalinn ise oli samuti uhke. Kuna õhtuks oli meil plaanis traditsiooniline Briti pubi ja veel milline, siis tegime kiire lõuna UKs väga kuulsas Aasia toidu mekas Wagamama. Oli täitsa hea ja väga kallis. Eriti meeldis mulle Buddha kujuline klaasist õllepudel :).
Canterbury, jällegi hiiglama nunnu vanalinnaga

Canterbuty katedraali väravad

Canterbury katedraali väraval

Vesiveski ja pubi

Õhtuhakul jõudsimegi Chegworthi vesiveskisse. See on üks hiiglama pika ajalooga veski, esimesed korrad mainiti  seda juba 1200-1300 kandis. Koht on ilus - künkaline maastik, üle tee on paisjärv, ümberringi inglisepärased cottage´d. Maja esimesel korrusel on ilusti eksponeeritud kogu vana veski kaadervärk. Rahu ja vaikus, ideaalne magamiseks ja linnulaulu kuulamiseks. Aga natuke väsinud. Ööpäeva jooksul tegin sellise (võib-olla üldse mitte tõese) järelduse, et seda veskit pidasid algselt härra ja proua koos, aga siis mindi lahku ja veskimajapidamine koos AirBNBga jäi mehele. See mees aga ei ole päris osav selles majapidamises, seega natuke logadi on see asi. Pühapäeval tuli härrale ka algkooliealine tütar külla, sellest mul see idee tekkiski. Veskil on ilus aed, aga see on samuti logadi, puu otsa ehitatud võimas onn on lagunenud ja kõik on pilla-palla. Püüdsime Emilyga ka jalutama minna, aga kuna veskit ümbritsesid jällegi rohelised tunnelid ilma jalgteedeta, siis ei hakanud eluga riskima. Õigemini jõudsime ülejärgmise majani ja see juba osutus nii hirmsaks ettevõtmiseks, sest auto võis iga hetk nurga tagant välja kimada, et keerasime otsa ümber. Hiljem avastasime, et kui läbi aia maja tagant maisipõlluni minna, siis vist ikka oleks saanud jalutada, aga õhtusöögiaeg oli juba lähenemas ja Emily arvas paremaks minna tuppa ja pista nahka suur karbitäis väga magusaid Inglise maasikaid, mis me Canterburyst kaasa ostsime.

Aga veski-härralt saime jällegi väga ägeda soovituse õhtusöögiks - õhtustasime vahva nimega 1000-aasta vanuses pubis Dirty habit (ehk siis räpane komme). Nimelt oli 11.ndal sajandil tegemist õlle ja siidrimajaga, kuhu mungad, kes olid palverännakul Canterbury katedraali poole, jäid jalgu puhkama, janu kustutama ja ka öömajale. Väidetavalt olla selles pubis peatunud ka Inglismaa kuningas James II oma põgenemise ajal Prantsusmaale. Novot selline vinge koht. Ja oli tõesti vinge. Toit oli ka täitsa hea, aga selleks hetkeks oli meil juba selge, et inglased soola ei armasta. Kõik asjad on magedad. Ja me oleme üldiselt seda meelt, et kui magedale toidule soola peale raputada, siis ei ole tulemus pooltki nii hea kui see oleks siis, kui maitseaineid lisada juba toidu valmistamisel. Ja küll nad armastavad friikaid. Õnneks teevad nad neid osavalt, tihtipeale võid valida, kas soovid peenikesi, pakse või lausa koorega. Aga kui ikka juba mitu päeva friikalõhnas friikaid tellid, siis saab isu täis küll. Aga soola puudumise andsime andeks, sest koha atmosfäär tegi selle suure kuhjaga tasa!

Uks vesiveskisse

Vesiveski

Üle tee veskist
Dirty habit pubi

pubiõhkkond

sellise pildi leidsin ka internetist, tegelikult oli iga viimne kui üks laud täis ja vajalik kindlasti broneerimine

Whitstable Bay

Järgmisel hommikul keerasime autonina aga ranniku poole kahe plaaniga. Esimene plaan oli läbi sõita Whitstable linnakesest, mis on kuulus austrite poolest. Seda soovitas meile minu kallis õde Eva, kellel see Inglismaal elatud ajast meeles oli kui külastamist vääriv linnake. 
Ja nii see tõesti oli. Pühapäeva ennelõunal kogu linn sumises, rahvas oli tulnud mere äärde päikest nautima ja lõunat sööma. Kuna lubati värskeid mereande, siis parkisime auto ära. Maadlesin parkimisautomaadiga kui üks härra minu kõrvalt lahkesti abi pakkus. Saime parkimistoimingutega ühelepoole ja muuhulgas tuli välja, et nad lähevad samuti sööma rannapromenaadile. Uurisin siis, et kas nad äkki soovitaksid meilegi mõnda head kohta. Meiega liitus üks vanem härra, kes oli esimese härra sõber ja ütles, et kui meid homaar huvitab, siis tema teab ühte head kohta, kus ta igal pühapäeval käib värsket homaari söömas ja kui me soovime, siis nad juhatavad meid sinna. Mina ütlesin, et see oleks tore küll, aga mul on terve pere veel autos ja kõik võtab aega. Nemad ütlesid, et neil on aega küllalt ja nad võivad oodata. Ootasidki koos oma koerakesega (Inglismaal on üldse kõik kohvikud koeri täis, kõik käituvad väga ontlikult ja istuvad vaikselt laua all, iga kohviku ja restorani ukse peal on aga suur kauss koertele joogiveega) kuni me kõik välja ronisime, vajaliku kaasa haarasime ja nende järel restorani läksime.

Üldse on inglased ikka uskumatult sõbralikud, abivalmid ja armsad inimesed. Ühes teises linnas, ühel teisel päeval ja ühel teisel parkimisplatsil maadlesin ma taaskord parkimisautomaadiga ja seda üsna edutult. Mul ei olnud Inglise naelu ja automaadile ei meeldinud ükski minu pangakaartidest. Minu taga seisev proua ütles, et tema maksab minu parkimisarve ise ära. Mina ütlesin, et mis te nüüd, ma vähemalt maksan selle eurodes kinni, aga tema ütles, et seda küll vaja pole, sest temale on teised inimesed samasugust heategu teinud. Selle peale läks masinal süda härdaks ja ta aktsepteeris mu kaardimakse ära! :) 

Saime tõeliselt head homaari, minu elu parimat kindlasti. Väga kallist samuti. Seal rannakail oli, nagu hiljem selgus, palju odavamaid kohti, aga no me läksime sööma seda homaari, mida härra juba aastaid igal pühapäeval sõi, seega oli kindla peale minek. Homaari kõrvale serveeriti, üllatus, üllatus, friikartuleid. Jälle väga hästi tehtud muidugi. Henri võttis ehtinglaslikku fish and chipsi, mis oli ka maitsev. Allolevatel piltidel demonstreerib Emily homaari söömise varustust - põll (väga vajalik, mahla lendab ja tükke kukub), tangid (et koorik lömastada ja hõrk liha kätte saada) ja urgits (et ka kõige peenikesemast varbaotsast lihatükike kätte saada). Mu plaan ei olnud alguses terve homaar nahka pista, aga kui küsisin, et kas poolt ei saa, siis sain vastuseks, et ei saa ja seda seetõttu, et ainult niimoodi saab päriselt värsket homaari. Sest kui keegi oleks juba enne pool ära ostnud, siis oleks minu oma letil oodanud ja minu tellimuse peale soojendatud. Täitsa loogiline selgitus minu meelest! Homaarisöömise alla toodi ka selline tore paberist taldrikualus, millel oli õpetus, kuidas homaari süüa ja lisaks ka mõned huvitavad faktid homaari kohta:
*võtab aega 5-7 aastat enne kui homaar kasvab nii suureks, et on valmis söömiseks
*homaar on väga toitainerikas ja dieedipidaja unistuste toit (ma kahtlustan, et see ei kehti, kui terve homaar saabub lauda koos kuhja friikate, majoneesi ja sulavõiga, nagu minu puhul see oli :). Aga ilma friikaid, majoneesi ja võid arvestamata on see madala rasvasisalduse, kalorsuse ja kolesteroolitasemega.
*sisaldab neid tähtsaid oomega-3 rasvhappeid
*on rikas aminohapete, kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, fosfori, raua ja tsingi ning erinevate B-vitamiinide ja A-vitamiini poolest. 
Ja pärast oli imetore mööda pikka rannapromenaadi jalutada ja imetleda väikestest paadikuuridest tehtud nunnusid suvilaid, värvikirevaid paate, piknikutavaid seltskondi ja päikselist taevast.
Emmy demonstreerib homaari söömise tööriistu

Whitstable Bay

Pühapäeva hommikul on rahvas rannas

Väiksed krabipüüdjad


Whitstable´i austrid on kuulsad

Whitstable austrid

Kellegi minisuvila ranna ääres



Hiigel-Mann

Herne Bay

Nagu meil juba kombeks sai, siis tuli jätkata imelikke kohanimesid pidi käimist. Järgmine peatus, Herne Bay. Nagu oleks herne laht, aga tegelikult ei tuvastanud ma, kas see midagi tähendab ka. See oli üks armas linnake, kus ometi olid olemas avatud rohelised alad, kus sai lihtsalt piknikuteki lahti rullida ja pikali visata või siis, nagu meie näiteks tegime, sättida end kõrgel rannakaljul oleva pingi peale istuma ja merel toimuvat purjeregatti jälgida. 
Sattusime purjevõistlust vaatama

selline maaliline vaateplatvorm

kas pole inglaslik vaade?

Botany Bay

Ahjaa, meie teine eesmärk sellel päeval oli jõuda Broadstairsi lähedale. Ja seda seetõttu, et Henri oli kunagi keskkooli ajal just Broadstairsis paar nädalat inglise keele laagris. Ehk siis väike põige mälestusterajale. Ööbimiskoha leidsime endale otse rannal, Botany Bay (tõlkes botaanika laht) nimelises linnakeses otse Broadstairsi külje all Botany Bay hotellis. Hiiglama armas hotell, suurepärane hommikusöök (no kui mitte arvestada, et kõik on mage, aga nii see kord juba Inglismaal on), soovitame kindlasti ööbimiseks, aga ärge jumalapärast seal õhtusööki sööge! Lihtsalt nii kehv oli kõik, et lausa naljakas hakkas. Otse hotelli eest saab mööda treppi laskuda ilusale rannale. Otse hotelli eest läheb läbi ka mööda rannajoont looklev maaliline tee, mida mööda on tõeliselt ilus jalutada. Botany Bays õnnestus meil veel Henri rõõmuks selline "linnuke" kirja saada, et vaatasime koos kohalikega kohalikus pubis Inglise kõrgliiga jalkamängu! Väga inglaslik asi, mida teha ühel ilusal pühapäeval, ma leian!
Botany Bay rand

Botany Bay hotell - soovitame väga, välja arvatud õhtusöök

Premiere League jalkat vaatamas kohalikus pubis

Õhtune jalutuskäik rannal


Broadstairs

Korraks sõitsime Broadstairsist autoga läbi juba enne pubi-jalkat, aga järgmisel päeval peale hommikusööki ja enne kui sadamasse hakkasime sõitma, läksime sinna pikemalt kolama. Nii mõnedki kohad tulid Henrile tuttavad ette, aga oma tookordset kodumaja ta üles ei leidnud. Linnad on ikka pidevas muutumises, nii et ma väga ei imesta. Aga hiiglama ilus kuurortlinnake on see küll, vaadake ise!
Broadstairsi rand










8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oh kui kenad pildid ja veelgi vahvam jutt! Mu lemmikpilt oli Herne lahel toimunud võistlusest. Tohutult maaliline!
Lisaks kiidan teie ettevõtlikkust lihtsalt minna! Julge ja väga äge!

Tervitan palavalt
Ax

Sepikoja sepistused ütles ...

Oi, kuidas ma naudin neid Sinu reisijutte! Imelised paigad, suurepärased fotod ja toredad lood. Aitäh! Kahju ainult, et Sa nii harva meid (oma lugejaid) nendega kostitad... Ja mitte ainult reisijutud, vaid kõik Sinu lood on huvitavad ja põnevalt kirja pandud. Muidugi - vana hea Inglismaa on vägev!
Ilusat kuldset sügist!:)

Juc ütles ...

Axike, aitäh pilte, juttu ja julgust kiitmast. Vaatasin Su kommentaari peale kohe uuesti seda Herne Bay pilti ja sul on õigus, on vist tõesti maagiline :). Aga julgust lihtsalt minna on Sul endalgi kõvasti, nii et kiidab vastu :). Tervitame!

Sepikoja sepitsused, suur aitäh nii südamliku ja liigutava kommentaari eest. See tekitas kohe tunde, et tahaks rohkem kirjutada. Eks ma püüan :), peagi on oodata väikest reportaaži Marokost! Seda võin lubada. Ilusat kuldset sügist!

Anonüümne ütles ...

Küll on rõõm su lugusid lugeda ja pilte vaadata! Teil ikka vedas ilmaga,kõik on nii ilus. Minu poolt ka 100 punkti Henrile autojuhtimise eest, sest teed on tõesti kitsad ja käänulised.
Ootame uusi lugusid!
Tervitused Kahupealt!

Juc ütles ...

Hei Kahupea. Suur rõõm, et teil on rõõm lugeda-vaadata. Annan punktid edasi! Uued lood on loodetavasti peagi teel :). tervitame vastu! Juc

Eva ütles ...

Hei!
Nii tore lugu ja imelised pildid! Kindlasti oli see käim rohkem väärt kui üks brunch!
Vahva, et teile ka Whitstabelist hea mulje jäi!

Kallistan!!!!
Eva-K

marju ütles ...

Aitähh teile ,et suudate ka meile ilusat reisi pakkuda.Imelised vaated ja vapustavalt tore jutt siia juurde. Ootame uusi reisijutte ja pilte. Tahaks ka endale sellist sünnipäevakinki... Kallid Marju

Juc ütles ...

Eva, raudselt oli käik palju rohkem väärt kui brunch! Aitäh veelkord Whitstable soovituse eest. Sellist homaari ei saa just iga päev :)! Kallistused vastu! J
Marju, tore, et õnnestub naudingut pakkuda. Püüame ikka uusi jutte ja pilte toota :). Mulle ka meeldivad sellised sünnipäevakingid :). Kallid vastu, J