Jälle see Bali :)

Vaade Villa Santaist, kas pole mitte võimas?

Kui 2019. aasta kevadel sai tehtud "proovireis" sõpradega Barcelonasse, mis oli väga lõbus, siis hakkasime plaanima hoopis suuremat ettevõtmist, mis oli meil juba vist küll aastaid mõtteis mõlkunud - kogu kamp võtab lapsed kaasa ja veedame paar nädalat kõik koos Balil. Kokku sai meid 19 inimest ja kuigi Bali on villasid täis, siis sellisele seltskonnale sobilikku polnud sugugi mitte lihtne leida. Lõpuks leidsime esimeseks nädalaks Villa Santai Ubudi külje alla ja teiseks Sari Dewi Villa Seminyakis.

Lennukipiletid hankis igaüks endale ise ja niisiis "tilkusimegi" saabumispäeva jooksul eri aegadel Ubudisse kohale. Meie ostsime pika otsimise peale Lufthansa piletid, mis viisid megakiirusel meid kohale, aga lend oli vist küll läbi aegade kõige ebamugavam. Lennusaatja oli suisa kuri ja ebaviisakas, söögid täiesti kõlbmatud ja jalaruum väga väike. See morjendas eriti meie pikajalalisi Henrit ja Manni, kes mõlemad olude sunnil aga endale lahenduse leidsid - Mann istus oma tooli ette maha ja kasutas istet padjana, Henri aga magas täies pikkuses meie lennuki keskmise rea istmete ees (ja mina võitlesin pidevalt hirmuga, et keegi söögikäruga vms teda riivab). Aga mis teha, eesmärk pühendab abinõu, ja magada oli ju kuidagi ometi vaja. Tegime järelduse, et kui vähegi võimalik, siis Lufthansaga me enam pikki otsi ei lenda tulevikus.

Maandusime juba eelmisel hilisõhtul. Meid tervitas juba vana tuttav - kuum ja niiske Bali õhk. Küll oli mõnus peale halli ja külma Kesk-Euroopa veebruari. Võtsime takso ja sõitsime oma hotelli, milleks oli Ubud Village Hotel otse Ubudi keskuses (valisime selle ausaltöeldes oma lemmiku massaažisalongi Star Child järgi, et järgmisel päeval peale hommikusööki ennast lennukikangusest lahti lasta mudida). Hommikusöök oli täitsa ok, aga seal oli üks pärl. Issake kui hea see oli - nimeks bubur, ehk Bali riisipuder. Aga hotellikokk oli sellele lisanud röstitud maapähkleid, praetud šalottsibulaid ja tempeh´t, vokitud köögivilju, karripuljongit ja krõmpsuvat rempeyek snäkki. Jeerum kui hea see oli, siiamaani hakkab suu vett jooksma, kui sellele mõtlen! :)

Saabumise jahutavad kookosveed 
Add caption


Villa Santai "aed"

Punutud asi jõe ääres, vist Instagrami jaoks, mis muud :)

Veel natuke "aeda"

Piduroad on laual

Kõht täis, natuke päikest basseiniveerel saadud, keha massaažitud, pakkisime end auto peale, mis viis meid Villa Santaisse, millest sai meie seltskonnale kodu järgmiseks nädalaks. No see villa oli täiesti teisest maailmast! Kel sinnakanti suurema seltskonnaga asja, soovitan soojalt - vaated all orus voolavale jõele, lopsakale loodusele ümberringi, džungli hääled, suur bassein oru veerel, maitsekalt disainitud ruumid, hoolitsetud aed ja eriti abivalmis teenindus, mida muud veel tahta. Esimeseks õhtuks, nö saabumispeoks, tellisime Bali-pärased toidud villa kokalt. Menüüsse said:
  • Soto ayam kanasupp, 
  • Krõbe kalmaar
  • Gohu ehk papaia salat
  • juustu quesadillad (no mitte üldse Bali-pärane, aga meil olid siiski kaasas ka lapsed :)
  • Tuunikala wrapid
  • Grillitud kuningkrevetid
  • Maguskartuli friikad
  • Sumatra kana karri roti lameleivaga
  • Java satay kanavardad riisiga
  • Bali sealiha satay vardad
  • Nasi goreng ehk praetud riis köögiviljadega
  • Mie goreng ehk praetud nuudlid kanaga
  • Magusaks tainas praetud banaanid jäätisega

Kõiki sõpru oli tore näha, nii et sai söödud, joodud, lobisetud ja siis võttis ajavahe võimust ja kõik vajusid riburadapidi oma tubades unne.

Palav!





Emmy on rahul

Tüdrukud võtavad džunglipäikest



Järgmine päev oli plaanitud aklimatiseerumiseks - meenutasime, kuidas rollerisõit käis (rentisime kamba peale 10 rollerit, et kõigil millegagi liikuda oleks) ja meie käisime muidugi jälle massaažis. Teised uudistasid Ubudit. Kui me (mulle) rollerisõitu meenutasime ja natuke villast eemale sõitsime, siis peatusime ühel parkimisplatsil ja ennäe imet, meie vana tuttav pikk-Agung (kes on meie põhilise Bali sõbra Agungi sugulane ja kes meid mõne aasta eest minu sünnipäeva ajal mööda Balit ringi sõidutas) seisab meie ees koos sõpradega. Meie tundsime tema ära, sest ta on Bali mehe kohta väga pikk, ja tema tundis meid ära, sest Henri on üldse mehe kohta väga pikk :). Maailm on ikka väike, kui sa isegi 4 miljoni inimesega saarel, kus sul on umbes 3 tuttavat, kohtad esimesel päeval kohe ühte neist kolmest :).

Olin endale aja jooksul rea Ubudi söögikohti üles kirjutanud, sest eelmistel kordadel polnud Ubudis just kuigihästi süüa saanud ja lootsime, et aja jooksul on asi arenenud. Panime laua kinni ühes väikses mereanni restoranis Mama Lobster. Vaja poleks seda olnud, sest peale meie kedagi sinna ei tulnud. Ega mahtunud ka suurt poleks. Ja köök muidugi polnud ka sugugi selliseks seltskonnaks valmis. Sellega sai küll väga palju nalja, sest teenindajad olid täiesti ähmis, aga kahjuks tõestas see käik meie varasemat veendumust Ubudi toidu osas.

Pühapäevaks olime huvilistele kinni pannud kohtumised traditsioonilise Bali ravitseja Dewa Karendraga, kes on Balit külastavate eestlaste seas üsna tuntud. Põhimõtteliselt vaatab ta üle su energeetilise tasakaalu ja avab vajadusel tšakraid. Kogemus oli inimeseti väga erinev, kellele meeldis väga, kelle meelest polnud sellel käigul mingit mõtet. Eks see ongi maitse asi ja kõigile ei peagi kõik sobima. Mina olen käinud Bali ravitseja juures kaks korda ja mõlemad korrad lõpeb seanss sellega, et ma naeran ja nutan korraga :). Ei tea, mis selle endaga kaasa toob. Aga Dewa koduterrassil lesida ja linnulaulu kuulata oli väga mõnus! Pealelõunal sõitsime rolleritega Tegalalangi riisiterrassidele. Terrassid olid endiselt ilusad, aga koht ise viimaste aastatega palju palju rohkem turististunud. Kogu teeäär, kus varem sai orus laiuvaid riisivälju nautida, on nüüdseks ääristatud kohvikutega. Olin ühe sellise basseiniga kohviku, Tis Cafe, endale ära märkinud ja sinna me läksime. Kohvikust avanesid vaated riisiterrassidele, sai kiikuda nende kuulsate Bali kiikudega, mida nüüd terve Bali täis on, toitu ja jooki nautida. Natuke vedelesime seal, aga mälestus on parem ühest ammu külastatud teisest nö džungliklubist Ubudi lähedal, mille nimi on Jungle Fish (sellest on rohkem juttu siin). Õhtul proovisime ära järgmise söögikoha, mis asub peatänaval ja millel nimeks Hippie Fish. Interjöör oli ilus, menüü vahemerelik-mereannine, kokteilid head, toidud enam-vähem, hinnad kallid, muusika kõrvulukustav :). Linnuke tehtud, rohkem ei lähe!


Tegalalangi terrassid, endiselt ilusad

Tis Cafe

Bali kiik

Bali kiik vol 2

Õnnestus ka Henri pildile püüda

Esmaspäeva hommikuks olime endale järele kutsunud vana sõbra Agungi koos tema sõpradega (põhiliselt sugulased või tema küla mehed, teiste seas ka pikk Agung, keda me juba kohtasime põgusalt), sest meie ringi vedamiseks oli vaja 5 autot. Nägime oma suurtes tumedates džiipides välja nagu presidendi korteež. Plaanis oli ühe ilusa kose külastus (me polnudki ühtegi Balil külastanud imekombel) ja veetseremoonia. Enne koseni jõudmist tegime peatuse Agungi kodus, kus ta meid kõiki lahkelt aeda kutsus ja tutvustas traditsioonilist Bali kodu - millistest hoonetest koosneb, kes kus elab, kelle auks kus mis on jne. Meie olime seal varem käinud ja rõõm oli näha, et Agungi elujärg aina paraneb. :) Koseks valis Agung välja NungNung nimelise kose Ubudist vast poole tunni kaugusel. Parkimisplatsilt läbi tiheda niiske džungli viib koseni 509 sammaldunud trepiastet. Peale arvestatavat pingutust ja võitlust hirmumõtetega, et sellest trepist peab pärast ometigi ka kuidagi üles tulema, jõudsimegi 50 meetri kõrguse kose juurde. Mina kujutasin ette, et jube lõbus, lähed aga kose alla ja teed ohtralt Instagrami väärilisi pilte, aga tegelikkuses asi päris nii lihtne pole. Kosk kukub alla sellise jõuga, et selle ümbruses on suur tuul, vihm ja müra. Fotoka objektiiv oli hetkega märg, kui sellelt katiku eemaldasime. Mõned vapramad meist läksid kosele päris lähedale, aga selline asi siiski kõne alla ei tulnud, et oleks päris veejoa alla läinud, ma kujutan ette, et seal oleks võinud konte murda :). Megailus oli muidugi küll. Järgmine kord oleks targem - võtaks kaasa pehme froteerätiku, et end kuivatada ja et selle kivile laiali laotada ja mõnusalt metsikut loodust nautida. Aktiivsusmonitori oleks ka käe peale võinud jätta, oleks päris põnev vaadata olnud, mis numbreid see ronimine endaga kaasa toob :). Ülesminek oli vaevaline, sest Emily vist arvas, et kui ta piisavalt ohib, siis teleporteerub ta imeväel parkimisplatsile, aga lõpuks pidi ta siiski oma kondijõul need 509 trepiastet vallutama! Parklas asuvast müügiputkast ostsime gallonite viisi külma vett, kookosvett ja ostsime ära kõik neil müügil olevad passioniviljad. Passionid on Balil olemas, aga neid müüakse vähestes kohtades. Euroopaga võrreldes on need muidugi uskumatult odavad, nii et kui näed, tasub ära osta. Edasi seadsime autoninad veetempli poole. Mõne aasta eest käisime koos Agungiga Tirta Empuli veetemplis (vt siia) ja sellest oli meil väga hea mälestus. Nüüd ütles Agung aga, et Tirta Empul on täiesti turistidest üleujutatud (tootkord ei mäleta ma üldse, et turiste oleks olnud) ja soovitas, et lähme tema küla lähedal asuvasse vaiksesse Tirta Taman Mumbul Sangeh nimelisse veetemplisse. Kõigile anti sarid, Agungil olid kaasa võetud meie poolt templisse viidavad andamid ja rituaal võis alata. Esmalt palvetasime tossavate viirukite ja värviliste lilleõite abil templis, seejärel laskusime külma vette, millesse voolas jumalate kujudest püha vett. Iga veejoa alla pidi pistma oma pea ja soovima midagi. Kui kõik läbi käidud, siis andis preester meile püha vett juua, pühitsetud riisiterad otsmikule ja kõrvalestale, preester sidus paremale käele puna-valge-musta paela ja andis oma õnnistuse. Mulle jälle väga meeldis, nii tore on Bali kultuurist niimoodi vahetult osa saada.


Nung Nung kose all

Ainult pool koske jäi pildile, sest me ei viitsi objektiivi vahetada :)

ja kose alumine pool :)

Edasi mõtlesime, kus lõunat süüa. Ütlesime Agungile, et mingit fancy´t kohta pole vaja, et midagi kohalikku võiks olla. Agung helistas mingile oma küla tädile ja ütles, et tee nii palju süüa kui saad. Seni, kuni tädi süüa tegi, istusime ühes kopi luwaki ehk selle kuulsa nirgis...a kohvi istanduses džunglis. Kuna meie reisisellil Anna-Liisal oli sel päeval sünnipäev, siis ühel hetkel saabusid Agung ja co lillebuketi ja tordiga, et tähtis päev väärikalt ära märkida. Henri palus neil laulda Bali keelset sünnipäevalaulu ja seda nad ka tegid. Väga eksootiline sünnipäevamälestus ma arvan! Täiskasvanutele toodi prooviks kahte kohalikku napsu - lahjat kääritatud kookosvett (tuak) ja kanget kookosepuskarit (arak). Arakist olen enne kirjutanud, et ebakvaliteetse arakiga on seotud mitmeid õnnetusjuhtumeid Balil, aga Agung teab, kust ta oma kraami saab, seega julgesime proovida. Oli ennekõike huvitav! :)

Seejärel viidi meid külatädi juurde, kes oli nii palju süüa teinud, kui jõudis. Sisenesime tema aeda ja võtsime istet ühe katusealuse põrandal. Sõime väga maitsvat kana ja ribi, riisi ja köögivilju. Lihtsat, aga tõesti maitsvat!

Rohkem sel päeval ette võtta ei jõudnudki. Õhtul tähistasime vabariigi aastapäeva, Anna-Liisa sünnipäeva ja olime lasknud endale õhtusöögiks tuua villasse suure hulga väga traditsioonilist Bali toitu ehk babi gulingi. Tellisime seda Ubudi kõige kuulsamast babi gulingi kohast, milleks on Ibu Oka. Sellest, kuidas seal babi gulingi valmib, on varem juttu olnud siin. Tegu on siis kurkumi, koriandri, sidrunheina, musta pipra ja küüslauguga maitsestatud ning täidetud röstitud terve põrsaga, millest lõigatakse portsjonid krõbeda naha ja lihaga, juurde marineeritud tšillit, riisi, vokitud köögivilju. Iva on selles, et kõike peab korraga sööma, siis on tegu rammusa, aga maitsva roaga. Meie seltskonnast kõik selle võlu osas meiega ühel nõul ei olnud, mis on ka arusaadav, 19 inimese seas on tõenäoliselt palju erinevaid maitseid :).

Teisipäeva päeval tegi igaüks mis tahtis. Meil oli plaan minna natuke sisustus-šoppingule, sest Tegalalangi tee on ääristatud väikeste poekestega, mis müüvad mõistliku hinnaga kunsti, käsitööd, mööblit ja muud sisustuskraami. Meiega ühines veel üks rolleri-ekipaaž ja asusime teele. Peagi hakkas tibutama, aga see meid ei morjendanud. Kui olime just Tegalalangi teele jõudnud ja esimesed poekesed paistsid, siis oleks nagu taevas avanenud ja vett lihtsalt kallas. Ronisime ühe poekese ees oleva katuse alla ja jäime ootama. Mõtlesime, et kaua see troopiline vihm ikka kesta võib. Aga oi, kuidas me eksisime. Vesi aina tõusis ja me pidime aina ülespoole poodi seisma minema. Peagi olid tänavad muutunud jõgedeks, meist ujusid mööda plätud ja põrandaharjad. Ja vesi aina kallas ja kallas ja jõgi läks aina sügavamaks ja sügavamaks. Peagi sai selgeks, et šopinguks sel päeval kohe kindlasti ei lähe. Aga meie olime pannud kinni oma šopingust väsinud kehade rõõmuks tunniajased massaažid Star Childis ja sinna me plaanisime siiski jõuda. Kui juurdesadava vihma hulk pisut vähenema hakkas, siis võtsime endid kokku ja istusime rollerite selga. Me Henriga olime õnneks ühe rolleriga, mina poleks olnud võimeline sellistes tingimustes sõitma. Vesi ulatus poole rattani ja liiklus oli ummistunud. Kui linna jõudsime, siis tegi roller selliseid hääli, nagu oleks tegu tema viimaste hingetõmmetega. Otsustasin, et ronin rolleri seljast maha ja lähen jalgsi kohale. Selleks ajaks juba päike paistis, aga iga millimeeter minust oli läbimärk ja vesi tänaval oli endiselt mulle põlvini. Kõige rohkem kartsin ma, et astun mõnda suurde auku või kukun kanalisatsioonikaevu, aga kõik läks õnneks ja mõne aja pärast saabusin nagu märg kass pandakaru silmadega (ehk laialivoolanud ripsmetušiga) ja väljaveninud nahast plätudega massaaži. Seal oldi meie vastu imearmsad. Tädid kuivatasid lapsed ära ja sidusid nad saridesse. Kõigi riided pandi kuivatisse seniks kuni me ise massaaži nautisime. See kulus küll ära!

Õhtul tulid meile külalised - veel kolm Eesti peret. Mõtlesime, et oleme väga kavalad ja tellime söögi kuskilt restoranist kohale. Teadisme ühte täitsa head Tai kohta (Siam Cafe) ja plaanisime sealt toidud Gojeki kulleritel kohale lasta tuua. Lapsed jälle tahtsid pizzat ja nendega plaanisime täpselt sama süsteemi kasutada. Ühel hetkel oli meid villas 29 ja asusin siis süüa tellima. 29 inimese soove pole just lihtne kokku panna, aga see tehtud, sisestasin kõik Gojeki äppi. Poole peal ütles süsteem, et nii palju pole võimalik korraga tellida. Jagasin siis tellimuse kaheks. Sain ära tellida. Mõne aja pärast helistab kuller, et nii palju asju toovad nad kohale ainult lisatasu eest. Ok, ok, mis meil muud üle jääb, maksame lisatasu. Siis viskasin pilgu äpile ja mis ma näen - see on minu hiigeltellimuse topelt teinud, seega kippus meie juurde saabuma toitu mitte 29le, vaid 58le inimesele. Pidin südamerabanduse saama, aga õnneks kõik lahenes ja sain ühe tellimuse ära kustutada... Lõpp hea, kõik hea, aga suurte gruppide organiseerimine pole päris minu jaoks :). Õhtu ise oli muidugi ütlemata lõbus ja meeleolukas!

Kolmapäeval oligi aeg end kokku pakkida ja Seminyaki poole teele asuda. Maandusime Seminyaki keskuses asuvas Sari Dewi villas, mis õigemini koosnes kahest kõrvuti asuvast väravaga ühendatud villast, kummaski 4 magamistuba ja kummaski oma bassein. Kuigi Sari Dewi oli väga vinge, siis pärast Villa Santai luksust ei paistnud see kuigihästi silma meile :). Millest aga kohe aru saime, oli see, et kui kõrgemal asuvas Ubudis oli väga palav, siis Seminyakis on lihtsalt väljakannatamatult kuum. Isegi basseinivesi oli nagu vannis. Käisime oma vanas lemmikus, restoranis Batik lõunal ja kui tagasi tulime ja villa väravate juurde jõudsime, siis märkasime, et midagi pikka ja peenikest liigub mööda aiamüüri äärt väga kiiresti värava poole. Muidugi oli tegu maoga, minu vanad sõbrad ju, alati peab ikka mõni mind kuskil tervitama :). Aastate jooksul olen ma suhteliselt maha rahunenud nende suhtes, aga seda võin küll öelda, et kõik järgmised päeval pimedal ajal aias või väiksel tänaval kõndides püüdsin elu eest trampida, et enda tulekust madudele märku anda. Aga jah, jälle sai kinnitust fakt, et Aasias on maod olemas ka suure asustatusega kesklinnades. See oli selline pikk, peenike ja nii kiire isend, et vahepeal tundus, nagu ta hüppaks lausa. Villa manager lubas kutsuda kellegi, kes mingit peletusainet paneks aianurkadesse, aga kas ta seda tegi ka, seda ma ei tea.

Kuna asusime nüüd mere lähedal ja noored tahtsid surfama minna, siis vaatasime ka ranna üle. Seminyaki kesklinnas on tumeda liivaga rand, mis kahjuks on suhteliselt räpane. Olenevalt tuule suunast kas rohkem või vähem. Aga ujuda saab ja surfata saab ka. Ükskõik kummale poole pisut edasi sõites leidub ilusaid randasid muidugi, aga kui tahta jala randa minna, siis peab sellega leppima. Üldiselt tšillis meie pere suhteliselt niisama, käisime varem Instagramis silma hakanud kohtades söömas, rallisime rolleritega, lesisime niisama. Mingil hetkel tundsin mina, et ma olen kogu sellest organiseerimisest täiesti tühi nagu sidrun ja vajan kogumiseks pisut aega. Seega jäin mina maha ja teised läksid ühte maailma parimaks tunnistatud veeparkidest, milleks on Waterbom (oleme seal kunagi varem käinud ja tegu on väga ägeda veepargiga). Mina veetsin päeva mööda Seminyaki endale sünnipäevapeo jaoks kleiti otsides. Mida ma muidugi ei leidnud, oli kleit. Ja nii juhtuski, et ma olin sel aastal oma sünnipäeval trendikas ja lähtusin taaskasutuse põhimõtetest. Ehk siis oli mul sünnipäeval seljas kleit, mille ma mõne aasta eesti Balilt oma tollaseks sünnipäevaks ostsin. Teised pered olid Balil esimest korda ja sellest tulenevalt ka usinamad, kes käis Bali loomaaias, kes snorkeldamas, kes safaril jne.

Minu traditsiooniline sünnipäev oli sel aastal planeeritud legendaarsesse rannaklubisse nimega Finns. Panime juba aegsasti enda seltskonnale kaks suurt lesilat kinni, et päev otsa rannal hea toidu, joogi ja muusika saatel mööda veeta. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et teistel oli mulle veel üllatusi varuks. Päev enne sünnipäeva käisime Henriga natuke rolleritega ringi sõitmas ja kui me tagasi tulime, oli laua peal suur vaagen troopiliste puuviljadega. Henri ütles, et palju õnne, need on sünnipäeva lilled. Mina ütlesin, et oi kui tore ja praktiline idee. Asusime "lilli" sööma. Istusime seal laua taga oma tund aega vähemalt, kui saabus keegi lastest ja küsis, et Juta, kas sa oma toas oled juba käinud? Mina ütlesin, et ei ole, aga asi oli kahtlane ja nii ma siis läksin oma tuba vaatama. Ja oh seda üllatust, minu tuba oli Henri korraldusel tõelise pidurüü saanud - voodid olid kaetud punaste roosi õielehtedega, seinal oli suur sädelev silt "Happy birthday", seintel rippus hulk õhupalle ja padjal ootas uhke lillekimp. Nii armas, et midagi hullu. Siis hakkasid kõik mind õnnitlema ja kuigi ma ütlesin, et palun kingitusi mitte teha, lähme selle asemel koos rannaklubisse, siis olid minu armsad sõbrad ikkagi mulle kingituse teinud - paketi kahele Wagenküll Spas. Seega saan oma sünnipäeva veel peagi edasi nautida. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, otsustasid mehed, et viskavad mind 40 korda õhku, aga mitte niisama, vaid basseinist. Natuke hirmus ja väga lõbus oli! Ja järgmisel hommikul saabus veel üks üllatus - šokolaadikook küünaldega! Nii et üllatus üllatuse otsa! Aga Finnsis oli äge - tõesti maitsvad söögid ja joogid, mega teenindus ja super muusika. Tšillisime ja rokkisime seal kella 14st kuni rannaklubi sulgemiseni kl 23. Seekordseid Bali pilte vaadates ilmneski, et enamus pilte on tehtud Finnsis:





















 



Natuke hullumeelne plaan oli see 19kesi kaheks nädalaks Balile minna, aga tegelikult kukkus suurepäraselt välja tänu sellele, et meil on nii toredad sõbrad, kellega on äge aega veeta ja kes tühjast tüli ei tee. Keegi ei läinudki tülli :)! Ainus tilk tõrva oli see, et kuna Seminyakis oli nii palav ja niiske, siis said meie seltskonnas järjest inimesed kõrvapõletiku. Kohaliku kliiniku sõnul on see põhilisi asju, millega seal turistid arsti juurde satuvad. Põhilisteks ohvriteks olid lapsed, kes tundide viisi vees on ja pidevalt sukelduvad, mistõttu soe vesi jääb kõrva istuma ning tekitab põletikku. Tasub meelde jätta! Mina omaltpoolt pean ütlema kokkuvõtteks, et tuleb välja, et ma pole turismikorralduse jaoks mõeldud inimene :). Mul saab energia otsa korraldamisest. Seega edaspidi pean võtma ette väiksemad ampsud - näiteks kui sõpradega koos minna, siis ilma lasteta mõnepäevastele väljasõitudele Euroopasse :)

Kommentaarid

Sepikoja sepistused ütles …
Nii tore jälle Sinust ja Su pere seiklustest lugeda! Imelised pildid ja vahvad reisimuljed!
Need on lausa pidupäevad, mil leian Sinu postituse. Eriti veel praegusel ajal, kui reisimisega on nagu on (või et siis ei ole...)
Sa võiksid vahel ka oma igapäevasest elust ja argiseiklustest kirjutada:) Mulle meeldiks!:)
Ilusat suve!
Juc ütles …
Kallis Sepikoja sepistused. Nii armas kiri Sinult. Suur aitäh! Pean kohe seda seedima, kas mul oleks midagi huvitavat öelda :). Aga panen mõtte kuklasse seedimiseks!
Ilusat suve soovides, Juta
Anonüümne ütles …
No super!
Tervitused Kahupealt
Juc ütles …
Aitäh Sulle Kahupea :)
Anonüümne ütles …
Hei sõbrad!
Küll oli tore jälle teiega seigelda! Oleks nagu ise Balil ära käinud!
See Bali kiik tundub küll väga hirmusäge :) Hea, et sellel kiigel turvavööd küljes olid.
Kose pilt on nii kift! See, kuidas päike sellele paistab! Kuulen lausa selle kohinat seda vaadates!
Nii tore, et saite Bali kultuurist osa nii nõidade kui ka preestri näol.
Paistab, et su sünnipäev oli taaskord väga meeleolukas! Nii toredad pildid, millest mõnda oli isegi natuke valus vaadata (näiteks Antsu päikesest põlenud rinnaesist ;)

Miljon tervitust!
Eva-K
Juc ütles …
Hei Eva-K! Tore, kui sain väikse virtuaalreisi korraldada Sulle :). Kosk oli võimas tõesti ja Bali kultuur on nii värvikas, et sellest tasub osa saada. Ja sünnipäev oli samuti vägev! Miljon tervitust vastu, Juc

Populaarsed postitused sellest blogist

Kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga

Hedonistid Maldiividel

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal