What a wonderful world!

Avastasin, et meie kevadine kiirkäik Lõuna-Prantsusmaale on jäänud tukkuma minu arvuti pildigaleriisse ja ei olegi jõudnud blogiveergudele. Täna on meil Eestis 32 kraadi kuuma, seega igati paras hetk kiikuda võrkkiiges ja meenutada päikselist Provence´i. Alustuseks pean ikka ütlema, et ohhh, kui ilus seal ikka endiselt on! Aga päris alguses olime me Brüsselis ja vaatasime, et kui Lõuna-Prantsusmaale sõitmiseks tuleb autos veeta ca 13h. Ja kui sellest 8h korraga seljatada, siis jõuab parajasti kuskile Lyoni kanti Eurovisiooni poolfinaali ajaks. See 8h läks nagu lepse reega, mängisime ohtralt sõnamänge ja tundsime Henriga, kuidas saabub vastik nohu. Tiigrisalv nina all jõudsime Lyoni kanti ja leidsime endale armsa Le Mas du Fort nimelise kodumajutuse Lyoni külje all. Magada oli hiiglama palav, aga hommikusöök oli see-eest luksuslik. Perenaine ütles, et kuna välismaalastele tavaliselt ei piisa prantslaste croissantist ja moosist, siis paneb ta sellistel puhkudel alati lauale ka erineva...

Selle aasta lihavõttepühade vaheajaga läks nii, et meie Mann teatas juba aegsasti, et tema igatahes veedab selle Eestis. Ja kui mina ütlesin, et meil on plaanis Loire oru losse külastada ja et panin juba lossid ööbimiseks kinni, siis tema teatas, et väga tore, aga temal on juba loss ammu vanaema-vanaisa juures kinni pandud :). Seega uurisin välja, kas 12-aastane saab üksi lennata ja vähemalt Nordicaga saab. Mann oli väga põnevil sellisest suurepärasest iseseisvusharjutusest ja muidugi kõigest muust toredast, mis Eesti külastusega kaasas käib - ohtralt vanu sõpru ja kalleid inimesi. Meie aga seadsime siis autonina Loire poole ja leppisime ka kokku ammuplaanitud külaskäigu meie kauaaegse koostööpartneri Terre Exotique juurde. Aga alustame algusest. Ehk siis täpsemalt sellest, et 6 tundi autosõitu ei muutnud mitte kui midagi selles kohutavas lõputus talveilmas, mis meid kõiki sel aastal tabanud on. Ainuke rõõm oli see, et üksjagu puid ikka juba õitseb - kirsid, mandlid, mõned magnooliad...