Nalja kui palju... kuidas Prantsuse makroone MITTE teha!

Nalja sai palju jah, ainult et... makroonid ei ole mingi naljaasi. Ega ma seda tegelikult ei arvanud ka, aga asjad lihtsalt läksid niimoodi.

Üldiselt lootsin ma muidugi täna teile kirjutada, kuidas makroone teha. Aga väike kuradike vaikselt aegajalt sosistas ka siiski võimalikke loo pealkirju stiilis "täielik fiasko" või " totaalne katastroof". No ma võtan asja naljaga! Ja just sellepärast ongi tänasel lool selline pealkiri ja just sellepärast mu makroonidest naljanumber saigi. Nüüd ma pean siis kirjutama, kuidas makroone MITTE teha!

Mis see Prantsuse makroon on! Makroon (ingl k macaron, mitte macaroon, viimane on hoopis kookosküpsis) on Prantsusmaalt pärit küpsetis, mida tehakse mandlijahust, munavalgest, tuhksuhkrust ja suhkrust. Kaks makroonipoolt pannakse võileivalaadselt kokku ja nende vahele pannakse erinevate maitsetega kreeme, väga tavaline on nt šokolaadi ganache. Selliste makroonide ajalugu ulatub juba üle saja aasta tagasi ning nende leiutajaks loetakse Pariisis pagariäri pidanud meest nimega Louis-Ernest Ladurée. Temanimelist brändi kannavad tänaseni maailma kõige kuulsamad makroonid, Wikipedia andmetel müüakse neid iga päev üle 15000 tk. Teine hetkel valitsev makroonikuningas on Pierre Hermè.

Miks ma nad üldse ette võtsin! Kõigepealt tuli juba jupp aega tagasi Thredahlia Pariisist ja käis seal makroonidega maiustamas. Kirjutas sellest nii oma blogis kui ajakirjas Oma Maitse. Vahepeal sattusin makroonide peale ka oma alatiste lemmikute La Tarine Gourmande ja Travellers Lunchbox blogides (ei ole vist vaja öeldagi, et nemad olid selle asjaga suurepäraselt hakkama saanud). Ja nüüd aastavahetuse paiku tegi Nami-Nami Kristjan (kui nii võib nimetada) imeilusad makroonid valmis. Ja kirjutas sellest üksikasjalikult Nami-Nami makroonifoorumis. No ja selle ajaga sai mulle juba selgeks, et ma tahan ka proovida.

Eile õhtul võtsin munad välja, nagu soovitatakse - munavalged seisku toatemperatuuril 24 h. Ja edasi oli mu plaan lihtsalt selline, et kuna mul täna hommikul oli aega, et siis täna hommikul teengi need makroonid ära. Lihtsalt niisamuti! Aga makroonide tegemine ei ole selline asi, et teen hommikul kiirelt ära. Selleks tuleb varuda aega ja kannatust. Siit ka esimene nõuanne, mida mitte teha:

1. Ära kunagi võta makroonitegu ette, kui sul ei ole väga palju aega.

Mina ei ole Eestis mandlijahu müügil näinud. Nii et saan osa süüd meie kaubanduse kaubavaliku peale ajada. Mandlijahu pidin tegema mandlilaastudest, mis tähendab, et nad sisaldavad palju rohkem niiskust kui vaja oleks. On seega raskemad ja kipuvad munavalgevahu kokku vajutama. Niisiis tuleb kas leida kuskilt mandlijahu või anda oma kohviveskile tuld, et ta jahvataks ja jahvataks ja jahvataks... Ühel hetkel lihtsalt mõtled, et nüüd peaks küll aitama. Kuna mul tuhksuhkrut ei olnud, siis otsustasin ka selle kohviveskis teha, mis oli ka halb mõte. Sest ükski kodune kohviveski ei suuda suhkrut piisavalt peeneks jahvatada. Siit siis järgmine nõuanne:

2. Ära püüa ise tuhksuhkrut teha, vaid tee väike väljaminek.

ja järgmine:

3. Kui sulle tundub, et nüüd oled küll neid mandleid juba terve igaviku jahvatanud ja võiks juba lõpetada, siis sa eksid. Jahvata aga veel kaks korda sama palju.

Edasi hakkasin oma peensuhkru ja mandliliiva segu läbi imepeene sõela ajama. Ma nimelt ei olnud enne selle peale mõelnud, et mul ei ole parajat sõela - oli üks imepisikeste aukudega ja üks liiga suurtega. Ajasin mis ma ajasin, poole tunniga sai oma 3 spl läbi aetud. Jube palav hakkas, ranne väsis juba ära, aga terve kausitäis ootas ja peenike sõel oli juba umbes. Ja see oligi minu makrooniteo murdehetk - andsin alla ja võtsin suurema sõela. Sel hetkel ma leppisin asjaoluga, et loo nimeks ei saa mitte "makroonid, need on imelihtsad!". Siit ka nõuanne:

4. Kui sul ei ole paraja auguga sõela (ja jällegi kõvasti aega ja kannatust), siis jäta makroonitegu teiseks korraks kui sõel, aeg ja kannatus olemas on.

Võite isegi arvata, et läbi suuremaaugulise sõela läks mandliliiv imekiirelt. Nüüd tuli vahustada munavalged, mis ei ole mingi kunst. Kuskil poolel teel tuli lisada suhkur ja edasi vahustada. Seda ma ka tegin. Kuna olin juba muutunud kärsituks ja tuju ka juba veidi ära, et nii palju jamamist ja tulemus juba ette teada, siis ei suutnud ma ära oodata, et suhkruterad TÄIELIKULT munavalges sulanud oleksid. Mis omakorda lisas raskust, mis munavahu hiljem kokku vajutas. Ja nõuanne:

5. Vahusta aga niikaua, kuni viimne kui üks suhkrutükk sulanud on.

Ja ega muud polnudki. Tainas sai liiga vedel, ringid said liiga lopergused ja alt jäid need asjad (makroonideks neid ju nimetada oleks ilmselge solvang) tooreks. Nõuandeid pole mõtet enam anda, kuna enne sai juba liiga palju asju valesti tehtud. Aga õppetund on selline, et "ei tasu nii tõsisesse asja nagu makroonid nii kergekäeliselt suhtuda!":)

Kui tahate proovida, siis endiselt tasuks lähtuda Kristjani üksikasjalisest kirjeldusest Nami-Namis ja igaks juhuks lugeda läbi ka minu eelpooltoodud nimekiri "DO NOT..."

Unistustes nägid mu Prantsuse makroonid välja sellised:

Aga seda, kuidas nad tegelikult välja nägid, peate ette kujutama. Aitab tänaseks küll minu üle nalja saamisest ;)