Grillitud viigimarjad ja imeline Viandeni loss

Pühapäeval oli meid õnnistatud järjekordse fantastilise ilmaga. Kasutasin hommikut ära, kui kööki langes hulga valgust, lasin rõduuksest sisse värsket varasügist õhku ja valmistasin kerge desserdi värsketest viigimarjadest ja Kreeka jogurtist. Laias laastus võtsin idee BBCGoodFood kodulehelt, aga mulle tundus, et sealset retsepti tuleks üksjagu kohendada-muuta. Vaja läheb:

4-5 värsket viigimarja

3-4 tl võid

4-5 tl mett

3-4 tl pruuni suhkrut

0,5 tl kaneeli

peotäis mandlilaaste

200 gr paksu Kreeka jogurtit

Lõika viigimarjale sisse sügav rist, aga jäta alt päris läbi lõikamata. Säti tekkinud veerandid lilleõietaoliselt veidi laiali. Jaga või viigimarjade vahel ära. Raputa peale pruun suhkur ja vala sorts mett. Nüüd puista kõige peale mandlilaastud ja kaneel. Grilli keskmiselt kuuma grilli all mõned minutid. Serveeri mõne supilusikatäie paksu Kreeka jogurtiga. Kui grillimisel tekkis viigimarjade alla mahlasid, vala need oma viigimarja-jogurti desserdi peale.

Järgmisena oli meil plaan rõõmustada Manni ja nii võtsime ette käigu linnapargi mänguväljakule, millesarnast ma iial varem näinud pole. Sinna on ehitatud täiest suuruses puust laev, kus siis saab ronida nii sisse kui masti otsa, mööda köisi, liuelda alla ohtratelt liumägedelt, ronida mööda rippredelit mitmetesse onnidesse ja muidugi teha kõiki muid tavalisemaid atraktsioone. Ja kuna teema oli ju ikkagi laev ja see on enamasti ümbritsetud veest, siis nii ka seal mänguväljakul - välja oli mõeldud kõikvõimalikke veelõbustusi, pritsimismasinaid, ojasid, koskesid ja muid veeatribuute. Õnneks oli ilm soe ja lapsed said jalgupidi vees möllata. Lapsed ütlen ma seetõttu, et olime seal koos kahe teise eestlaste perega, kellel Manni vanused tütred.

"Laeva" mänguväljak. Tegelikult on ta hiiglama suur ja kõik atraktsioonid ei mahu pildile!

Ja siis tundsime, et kui naabermaadega oleme juba jõudnud üksjagu tutvuda (nii palju, kui seda kahe esimese nädala jooksul võimalik teha on), siis oleks viimane aeg ka oma Luxemburgi riigiga tutvuma asuda. Olime kuulnud, et mõnekümne kilomeetri kaugusel asub imeilus väike linnake Vianden ja sinna oma sammud seadsimegi. Õnneks oli meil häid abilisi, kes juhtisid meie teekonna läbi kauniste metsade, orgude ja nõlvade. Küll oli ilus.

Viandeni loss; Vaade lossile ja vanalinnale (vasakul) peale köistõstukiga mäe otsa jõudmist

Vianden on umbes 1500 elanikuga linnakene Our´i jõe kaldal. Vanalinna kohal, kõrgel kõrgel mäe otsas, asub 11.-14. sajandil ehitatud hiiglama muljetavaldav Viandeni loss. Lossi omavad pered olid väidetavalt Luxembourgis eriti heade sidemetega ning väga mõjukad. 18. sajandil lahkusid omanikud Hollandisse, lisaks rüüstasid lossi tuli ja maavärin. Lisaks müüdi ta jupihaaval maha. Nii juhtuski, et aastaks 1977 oli loss varemetes. Just siis ostis Suurhertsog Jean lossi riigile tagasi ja lasi selle uhke kompleksi täielikult taastada.

Eriti vahva on seda linnakest avastada nii, et jätad auto alla, jalutad läbi muinasjutulise vanalinna ja sõidad üles mäe otsa köistõstukiga (või mina ka ei tea, kuidas seda nimetama peaks). Väheke adrenaliini saab ka, kuna kõrgused on väga muljetavaldavad. Siis sutsuke mõnusat vanaaegset metsavaheteed mäest alla ja oledki lossi juures. Sealt alla vanalinna on mööda munakiviteed vaid kiviga visata. PS! Lossi sisse minemise jätsime selleks korraks, kui meile siia keegi külla tuleb - jagatud rõõm on ju eriti suur!