Le Beaujolais Nouveau ja maailma parimad kulinaarid

Nii palju põnevat on vahepeal toidumaailmas toimunud, aga minul pole üldse aega olnud, et seda kõike teiega jagada. Nüüd püüan siis taganjärele kõik kirja panna.

Esiteks oli nädala eest novembri kolmas neljapäev. Mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga veinimaailmas küll. Just sel päeval, igal aastal, lastakse müügile sama aasta vein Beaujolais Nouveau. Üks igavene suur turundustrikk iseenesest, aga samas on ka päris põnev sellist noort kerget punast maitsta. Poodidesse, baaridesse ja restoranidesse ilmuvad välja sildid: "Le Beaujolais Nouveau est arrivee" (Beaujolais Nouveau on saabunud). Meie maitsesime Beaujolais Nouveau ala kõige tuntuma veinimeistri Georges Duboeuf´i kireva sildiga veini. (Beaujolais Nouveau sildid ongi enamasti värvilised ja rõõmsameelsed). Keda see noorvein lähemalt huvitab, siis siin Tigu blogis on Kristel sellest ilusti ja eestikeelselt pikemalt kirjutanud. Wikipediast lugesin, et keegi tuntud veinikriitik olevat öelnud, et Beaujolais Nouveau on nii toores, et selle joomine olevat nagu küpsiste asemel taigna söömine. Noh, mulle ta igatahes meeldis, vahelduseks üks kerge punane. Samal ajal tulid poodidesse müügile väga maitsvad Beaujolais´ga tehtud leivad, singitükkidega. Seda ei õnnestunud mul kuskilt teada saada, kas see ka kuidagi traditsiooniline on, aga maitsev oli ta küll. Maria pistis teel poest koju üksi juba pool pätsi nahka. Ja värvilised pudelid meeldivad mulle ka hästi, just sobilikud halli sügisilmaga (täna oli isegi veidi talve, hetkeks sadas laia lund).

Nädal aega kestis Luxembourgis selline põnev sündmus, nagu 11. kulinaarmess (see sõna ist nüüd küll üks eestikeelne sõna pole, aga mõte on vast arusaadav) Expogast. Selle ürituse raames toimus ka Culinary World Cup (kulinaarsed maailmameistrivõistlused?). Käisime meiegi kohal. Meisterkokad valmistasid oma võistlusroogasid klaasist seintega köögis, nii et kõike oli võimalik kõrvalt jälgida. Kõiki roogasid oleks ka proovida saanud, aga ühe meeskonna kätetöö maitsmine maksis 45 eurot/in, nii et meie piirdusime sel korral vaatamisega :). Eri riikide meeskondade tehtud road olid kõigile ka vaatamiseks välja pandud. Uskumatu, kui ilusaid toite võimalik teha on. Kahjuks ei olnud enamuse juures enam eriti aru saada, millega tegu on. Oli ka väljapanek toidust tehtud kunstiteostest - šokolaadist, suhkrust, kookosrasvast keerulised figuurid, erinevatest seemnetest mosaiigid, kõrvitsast skulptuurid jne, jälle polnud muud öelda, kui et USKUMATU. Puuridesse olid vaatamiseks toodud parimad (söögi)linnud - Bresse´i kanad, Gascon´i kohikuked, kalkunid, faasanid, tedred jms. Sealsamas kõrval sai neid kauneid isendeid, juba kitkutu ning tapetuna endale õhtusöögi valmistamiseks osta. Lastele demonstreeriti iga tunni aja järel, kuidas käib karjakoerte töö - pardipere aeti väljakule, kolm eriti andekat karjakoera ajasid nad kõik laste juurde, kes siis linde käest sööta said. Koerad teadsid väga täpselt, mida nad tegema peavad - karjusel oli iga koera jaoks erinev viis, kuidas käsklusi jagada. Ka täiskasvanutele põnev aktsioon. Messihalli oli ehitatud "park", kus olid muru sees kõikvõimalikud eksootilised ja vähemeksootilised puu-, köögiviljad ja seened, nimesildid juures. Ühte nurka oli ehitatud mets, metsa vahel igasuguste söödavate metsloomade ja -lindude topised. Väiksel tehisjõel sõitsid paadid, mis olid täis värvilisi värskeid mereande ja kalu. Osta ning maitsta sai lugematul hulgal lihatooteid, kalatooteid, roogasid, delikatesse ning muidugi veine. Mõned köögitarvikute ja nõude tootjad olid ka oma väljapanekuga kohal ja väga isuäratavate hindadega. Ostsime endale Solingenis tehtud Wüsthofi kokanoa ning koorimisnoa ja oleme nendega väga rahul.

Meie messilt ostetud koorimis- ja kokanuga ning kevadel Jaapanist toodud sepa valmistatud kokanuga, millega me ülimalt rahul oleme (hetkel on ta veidi väsinud ja vajab teritama viimist)

Üldiselt lähenevad meil jõulud. Tassisime enda rõdult väikse okaspuukese tuppa ja ehtisime ära. Siin käib jõuluvana asemel Püha Nicholas (kohaliku nimega Kleeschen), kes näeb välja nagu paavstimütsiga jõuluvana. Kinke toob ta koos oma kaaslase Musta Peetriga (kohaliku nimega Hoùseker) Nigulapäeval, 5. detsembri ööl vastu 6. detsembrit. Mann on Nikolausega 2 korda juba kohtunud, aga esialgu ta toda habemikku veel ei usalda ja kinki pole temalt vastu võtta tahtnud. Kuni nigulapäevani müüakse siin sellele ajale omast saiakest, mille nimi on Bonhomm (lumememm). Minu meelest on tegu lihtsalt magusast pärmitaignast saiaga, mis on inimesekujuline. Sama nimega tehakse ka inimesekujulist piparkooki. Traditsioonid on ikka lahedad, teevad elu põnevamaks! Ilusat saabuvat jõuluaega!