Tärnike sünnipäevaks - Ma langue sourit

Kuskil selle nädala alguses oli minu järjekordne sünnipäev, mida ei olnud. Asi siis selles, et mul õnnestus sündida 29.-ndal veebruaril, mida tuleb ette iga nelja aasta järel. Sel aastal seda kuupäeva siis kalendris ei olnud. Aga tähistamata me ka ei jäta. Kingi asemel tahtsin seekord hoopis koos perega mõnda Michelini tärniga pärjatud restorani minna. Ja neid on siinkandis üksjagu. Luxembourg pidi olema vist üldse riik, kus on ühe elaniku kohta kõige enam Michelini tärniga restorane. Elanikke on ka muidugi vähe! Pika Michelini kodulehel surfamise peale sai välja valitud ühe tärniga (sissejuhatuseks piisab ju küll!) restoran Ma langue sourit Moutfortis (tõlkes: mu keel naeratab), paarkümmend kilomeetrit Luxembourgist. Pakutakse prantsuse köögi hõrgutisi ja peakokaks on Cyril Molard. Suur oli meie jahmatus, kui lõunale minnes leidsime, et maja esine on paksult autosid täis ja viimne kui üks laud, peale meie reserveeritu, oli rahvast täis. Hea toit on siin vist väga moes! Jäime oma paaritunnise lõunamaratoniga üliväga rahule, teenindus oli samuti super. Mannile pöörati algusest peale eriliselt tähelepanu, ehitati salvrättidest nukumaju ja toodi üllatusi. Püüan väike ülevaate ka kirja panna, millega meid kostitati.

Preilid lähevad restorani

Sissejuhatuseks, koos menüüdega, saabus lauda valik suupistetega - kohapeal tehtud tšipsid jogurtikastmega, väiksed praekartulid, pehmed suussulavad šokolaaditrühvlid, väiksed soolased biskviidid.

Valik tehtud, saabus lauda peakoka tervitud ehk Amuse bouche – punapeedikook, baklažaanikreem, laimiželee ja midagi veel, mille ma ära olen unistanud.

Eelroaks valis Henri meriforelli koriandriga, juurika puljongi (mis juurika, jäi arusaamatuks), rooma salati ja Meaux sinepiga (Le ballotin de truite de mer à la coriandre, bouillon de racine, feuille de romaine et moutarde de Meaux), mis oli kindlasti üks selle söömaaja parimaid palasid. Punane puljong valati roale otse meie nina all, kõik maitsed sulasid suurepäraselt kokku ja iga komponendi külsusaste oli ideaalne.

Minu eelroaks oli kammkarbid mandariinimahla, punase peedi carpaccio, spinati, sidrunikreemi ja röstitud kana kastmega (Les Noix de St jacques et jus de clémentine, carpaccio de betterave, épinard, pâte de citron, jus de poulet rôti), millest muidu räägiksin vaid ülivõrdes, ainult sidrunikreem oli nii vänge, et enamus sellest jäi alles.

Kammkarbid mandariinimahla ja peedi carpaccioga

Kalakäik kuulus ainult minu tellitud menüüsse, selleks oli mingi Fera nimeline lõhe sugulane tsitruste, äädikase salatsiguriga, maguskartulikreemi ja chartreuse´i (liköör või midagi muud, kas keegi teab rohkem?) puljongiga (Le filet de fera du lac saisi aux agrumes, radicchio juste au vinaigre, pomme de terre douce blanche, bouillon de chartreuse).

Et Henril igav oodata ei oleks, toodi ka temale väiksem versioon minu kalakäigust, on the house. Mis oli minu meelest ültemata armas!

Peale kala ja mereande oli vaja oma maitsepaletti puhastada. Selleks saabus lauda kaunis klaaskuulis Jura piirkonnas valmistatud šampanja granita koos õhukeste verigreipfruudi viljaliha lõikudega.

Lihakäiguks saabus Henrile röstitud loomaliha ürtide, magusa küüslauguga kartulipüreega ja naeriga (L’onglet de veau rôti aux aromates, mousseline de pomme de terre et ail doux, quelques navets confits) ja mulle Charolle´i veise sisefilee, köögiviljahautis, soolavõikreem (või sain ma millestki valesti aru), musta trühvli laastud (Le faux-filet de Charolles, réduction de pot au feu, mousseline au beurre salé, lamelles de truffe noire). Mõlemad lihad seest ilusti punased, aga samas täiesti suussulavad ja pehmed. Ma olin juba loobumas ideest, et väljaspool Brasiiliat head pehmet mahlast veiseliha õnnestub saada, mida ei ole tunde hautatud. Aga nüüd ma tean, et saab! Eriti maitsvad olid väiksed värsked kukeseened, mis, kui nüüd kristalselt aus olla, trühvlile silmad ette tegid.

Minu Charolle´i veiseliha trühvlilaastudega

Kõhud olid ausaltöeldes väga täis ja meel hea, aga ees ootas veel dessert. Mõlemad olime magusroa osas pisut riskinud ja tellinud midagi põnevat, sellist, mille peale ise iial tulnud poleks. Henri puhul osutus selleks rohelise selleri Créme brulée ja Savoi koogike (La Crème brulée au parfum de céleri vert, gâteau de Savoie). Kes võiks arvata, et mahe sellerimaik suurepäraselt kreemisesse magusrooga sobib. Aga nii see on. Mina tellisin tumeda šokolaadi toru, täidetud musta trühvli sabayoniga, magusa kastanikreemi ja créme anglais argaani aroomiga (selles argaanis pole ma nüüd kindel, tean, et on olemas sellenimeline puu, mille õli kasutatakse kosmeetikas, aga kas seda just minu desserdi sisse pandi... või on sellel sõnal mitu tähendust?) (Le tube de chocolat noir, sabayon à la truffe, marrons et anglaise au parfum d’argan). Pean tunnistama, et esimene hetk, kui hammustad kraksuvat õhukest šokolaadikihti ja siis sealt äkki tugev trühvlimaik välja ilmub, on pisut ehmatav. Aga mitte ebameeldiv, järgmisel hetkel muutub see maik juba nii mahedaks ja sulab sabayonimaitsega nii kokku, et tundub, nagu nii peakski olema. Äärmiselt maitsev ja põnev, mina vana hapusõber oleksin hea meelega ka midagi hapukat selle magusmagusa desserdi juurde soovinud.

Aga Mann… amuse bouche toodi ka temale, aga ta ei olnud sellest just vaimustuses. Talle saabus hoopis seesama praad, mis Henrile lihakäigu ajal. Liha oli Manni jaoks aga ilusti viiludeks lõigatud. Mannile maitses väga. Järgi jäi ainult 1 väike lihatükk. Noh, mina aitasin väheke paari juurikaga. Ettekandja ütles, et ta pole iial nii tubli last näinud, kes terve prae praktiliselt ära sööks. Ja tõi siis Mannile üllatusmagustoidu – rohelise õuna jäätise ja kaks veel sooja beignet´d. Need on õlis küpsetatud väiksed koogikesed, mida serveeritakse ohtra tuhksuhkruga just karnevali ajal (just praegu ongi lastel käimas karnevali vaheaeg). Mann pidas selle paar tundi restoranis suurepäraselt vastu, ilma mingi virinata. Eks me mängisime ajaviiteks muidugi ka sõnamänge ja tegime muud nalja!
Enne äraminekut saabusid lauda veel väiksed magusad asjakesed – küpsised karamellisilmaga, kohapealtehtud vahukommid, marmelaadid, šokolaaditrühvlid ja muu, aga me lihtsalt enam ei suutnud! Igatahes, kui siiakanti satute, siis soovitame soojalt!