Ilus Eestimaa, jaanipäev ja coppa otse Itaaliast
See postitus on minu enda jaosk nüüd nagu soola raputamine lahtisele haavale. Asi selles, et Eestis oli lihtsalt nii hea olla, lilleõites suvine kodumaa oli pagana armas, sõbrad ümberringi olid kangesti kallid ja just siis, kui ilm ka suviseks pööras, pidin mina tagasi tööle tulema. Endale lohutuseks pean lisama, et seda kõigest paariks nädalaks ja siis ootab pikem puhkus Eestis.
Jaanipäevaks saabusid meie lapsepõlve maakodusse kokku kõik lähedasemad sugulased, kel vähegi võimalik oli. Nii nagu iga kord juba viimased ei-tea-mitu aastat. Laud oli eestlaslikult lookas heast ja paremast - kodust kartulisalatit, šašlõkki, seenesalatit, hapukurki, kurki-tomatit, rosoljet, küpsisetorte ja mida kõike veel. Selgi korral, nagu ka eelmisel, lisasid väikest eksootilist nüanssi meie traditsioonilisele jaanipäevalauale sugulased Itaaliast eesotsas itaallasest perepea Lucaga, kes tõesti kõige lihtsamatest asjadest kulinaarseid imesid välja suudab võluda. Väga itaallaslik, ma mõtlen! Ja nagu eelmiselgi aastal, katsetas tädipoeg Ants ka pisut omaenda kasvatatud lamba teemal, seekord läks suitsuahju terve lamba ribi. Kõigi poolt palavalt armastatud Luca forellicarpaccio oli samuti kohal, sel korral kahes erinevas marinaadis - värskete ürtide ja sidruniga ning sibula-tomatiga.
Luca õe farmis ainult maisil hiiglaslikuks kasvanud siga Franco, kellest tehtud salaamit me eelmisel jaanil kahe suu poolega õhukese värske piadina leiva (vt valmistamist siit eelmise aasta jaanipäeva postitusest) juurde sõime, oli ka esindatud. Sel korral võrratu coppana. Tegu on siis hiiglasliku 350 kg-se Franco abatükiga, mis kõigepealt pisut aega lahtise kaminatulega ruumis rippus, et õrn suitsumaitse juurde jääks ning mis seejärel ilusti paksu rasvakihi sisse pakiti, suurte soolatükkidega pikiti, seasoolika sisse pisteti ning pikaks ajaks kuivama jäeti. Luca ütles, et ega enne teada ei saagi, ega coppa unstu pole läinud, kui lahtilõikamisel. Meie oma polnud kaugeltki mitte untsu läinud. Pehme ja maitsev!
Vahepeal pistis Luca tulle mõned sibulad. Kui kogu koor täiesti tuhastunud oli, said need välja tõstetud ja põlenud kihid minema visatud. Pehmeks küpsenud kihid laotas Luca lehtenena taldrikule, tilgutas peale valge veini äädikat ja oliiviõli, maitsestas soola ja pipraga ja oligi valmis! Kogu kibe maik oli kuhugi kadunud, järel oli midagi siidist ja isegi magusat!
Ühe asja panin Luca toimetamist vaadates veel kõrva taha - parimad grillitud köögiviljad tulevad siis, kui esmalt täiesti maitsestamata viilutatud köögiviljad ära grillid ning alles seejärel oliiviõli ning maitseaineid lisad!
Kommentaarid
See nipp, mis sa grillitud köögiviljade osas tähele panid, on ka järgimist väärt. Ma olen alati ikka vastupidi teinud. Proovin järgmisel korral Luca stiili.
Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta, kui ääretult kahju mul on, et me (jälle) Pringi jaanipäeval osaleda ei saanud. Fotod on võrratud ja tekitavad hirmuäratavalt suure koduigatsuse. Homme, kuu aja pärast, oleme kohal :)
Musid!
Eva-U
Muide, sama tehnikat (algul teen valmis, siis maitsestan) olen mina järjest sagedamini ka kalale (ja vahel ka lihale) suitsu andes kasutanud. Kui ikka alustada väga heast värskest toorainest, siis on hämmastav, kui vähe on vaja tagant aidata, et jalust niitev mahlane ja maitsev suutäis valmiks.
Aitäh, Tuuli. Vahel ma ikka ei tule kõige lihtsamate asjade peale ise, kõik tuleb puust ja punaselt ette näidata :). Nagu näha mõni (loe: sina :), tuleb! Peaks siis ka seda lähenemist kala ja liha peal ka proovima!
Kalle, anna andeks. Võta seda kui eelrooga, mis isu Eesti järele veel suuremaks ajab. Varsti ju lähetegi :)
Palju päikselisi tervitusi,
Eva-U