teisipäev, 28. juuni 2011

Ilus Eestimaa, jaanipäev ja coppa otse Itaaliast

See postitus on minu enda jaosk nüüd nagu soola raputamine lahtisele haavale. Asi selles, et Eestis oli lihtsalt nii hea olla, lilleõites suvine kodumaa oli pagana armas, sõbrad ümberringi olid kangesti kallid ja just siis, kui ilm ka suviseks pööras, pidin mina tagasi tööle tulema. Endale lohutuseks pean lisama, et seda kõigest paariks nädalaks ja siis ootab pikem puhkus Eestis.

DSC_0028
DSC_0011 DSC_0077DSC_0019


Jaanipäevaks saabusid meie lapsepõlve maakodusse kokku kõik lähedasemad sugulased, kel vähegi võimalik oli. Nii nagu iga kord juba viimased ei-tea-mitu aastat. Laud oli eestlaslikult lookas heast ja paremast - kodust kartulisalatit, šašlõkki, seenesalatit, hapukurki, kurki-tomatit, rosoljet, küpsisetorte ja mida kõike veel. Selgi korral, nagu ka eelmisel, lisasid väikest eksootilist nüanssi meie traditsioonilisele jaanipäevalauale sugulased Itaaliast eesotsas itaallasest perepea Lucaga, kes tõesti kõige lihtsamatest asjadest kulinaarseid imesid välja suudab võluda. Väga itaallaslik, ma mõtlen! Ja nagu eelmiselgi aastal, katsetas tädipoeg Ants ka pisut omaenda kasvatatud lamba teemal, seekord läks suitsuahju terve lamba ribi. Kõigi poolt palavalt armastatud Luca forellicarpaccio oli samuti kohal, sel korral kahes erinevas marinaadis - värskete ürtide ja sidruniga ning sibula-tomatiga.


DSC_0063 DSC_0065

Luca õe farmis ainult maisil hiiglaslikuks kasvanud siga Franco, kellest tehtud salaamit me eelmisel jaanil kahe suu poolega õhukese värske piadina leiva (vt valmistamist siit eelmise aasta jaanipäeva postitusest) juurde sõime, oli ka esindatud. Sel korral võrratu coppana. Tegu on siis hiiglasliku 350 kg-se Franco abatükiga, mis kõigepealt pisut aega lahtise kaminatulega ruumis rippus, et õrn suitsumaitse juurde jääks ning mis seejärel ilusti paksu rasvakihi sisse pakiti, suurte soolatükkidega pikiti, seasoolika sisse pisteti ning pikaks ajaks kuivama jäeti. Luca ütles, et ega enne teada ei saagi, ega coppa unstu pole läinud, kui lahtilõikamisel. Meie oma polnud kaugeltki mitte untsu läinud. Pehme ja maitsev!


DSC_0104

Vahepeal pistis Luca tulle mõned sibulad. Kui kogu koor täiesti tuhastunud oli, said need välja tõstetud ja põlenud kihid minema visatud. Pehmeks küpsenud kihid laotas Luca lehtenena taldrikule, tilgutas peale valge veini äädikat ja oliiviõli, maitsestas soola ja pipraga ja oligi valmis! Kogu kibe maik oli kuhugi kadunud, järel oli midagi siidist ja isegi magusat!


DSC_0116

Ühe asja panin Luca toimetamist vaadates veel kõrva taha - parimad grillitud köögiviljad tulevad siis, kui esmalt täiesti maitsestamata viilutatud köögiviljad ära grillid ning alles seejärel oliiviõli ning maitseaineid lisad!


DSC_0086 DSC_0118
DSC_0076

12 kommentaari:

Liina ütles ...

Nutta tahaks. Kesse tuleb selle peale, et sibulat niimoodi küpsetada ja serveerida? Ainult itaallased oskavad nii lihtsast asjast ka söögimaagia teha!

Juc ütles ...

Liina, Sina kohe oskad niimoodi kirega toidusse suhtuda. Õkva loodud ühe korraliku turu etteotsa :). Ja tõsi ta on, et itaallane on täielik meister kiiresti, lihtsalt ja geniaalselt kokkamises!

Anonüümne ütles ...

Tõepoolest, sibulaime! Ja muidugi imeline jaanijutt! H Saaremaalt

Liina ütles ...

Nu što võ, madam! :-)

Juc ütles ...

Sibulaime on küll päris hea väljend. selle nime võikski sellele salatile panna :). Aitäh idee eest, H.

Eva ja CO ütles ...

See sibulaime tundub nii põnevana, et tuleks kohe järele proovida. Huvitav, kas grillile panekust ka piisaks või on just oluline, et sibulad tules ära küpseks? Meil siin lõket teha ei õnnestu ja gaasigrillil otse tulle ei hakka ju sibulaid panema, aga katsetada tahaks kangesti.
See nipp, mis sa grillitud köögiviljade osas tähele panid, on ka järgimist väärt. Ma olen alati ikka vastupidi teinud. Proovin järgmisel korral Luca stiili.
Ja muidugi ei saa ma mainimata jätta, kui ääretult kahju mul on, et me (jälle) Pringi jaanipäeval osaleda ei saanud. Fotod on võrratud ja tekitavad hirmuäratavalt suure koduigatsuse. Homme, kuu aja pärast, oleme kohal :)

Musid!
Eva-U

Tuuli ütles ...

No teeb ikka meele härdaks küll selline kaunis reportaaž meie jaanipäevast. See coppa on muidugi täielik müstika nagu ka sibulaime. Braavo!
Muide, sama tehnikat (algul teen valmis, siis maitsestan) olen mina järjest sagedamini ka kalale (ja vahel ka lihale) suitsu andes kasutanud. Kui ikka alustada väga heast värskest toorainest, siis on hämmastav, kui vähe on vaja tagant aidata, et jalust niitev mahlane ja maitsev suutäis valmiks.

Anonüümne ütles ...

Ei ole aus koduigatsuses eestlastele näidata ideaalset kombinatsiooni imekaunist eesti loodusest ja hõrgutavast itaalia köögist! Kalle

Juc ütles ...

Eva, ma usun, et grillil saaks ka täitsa. Tuleb lihtsalt lasta välimised kihid mustaks küpseda :). Tõesti kahju, et te ka sel korral osaleda ei saanud. Pagana Inglise koolisüsteem!!! Aga pole hullu, tuleb uusi ja veel paremaid, eksju?!
Aitäh, Tuuli. Vahel ma ikka ei tule kõige lihtsamate asjade peale ise, kõik tuleb puust ja punaselt ette näidata :). Nagu näha mõni (loe: sina :), tuleb! Peaks siis ka seda lähenemist kala ja liha peal ka proovima!
Kalle, anna andeks. Võta seda kui eelrooga, mis isu Eesti järele veel suuremaks ajab. Varsti ju lähetegi :)

Anonüümne ütles ...

Võta heaks! Selles sõnas on mängumaad piisavalt, pisut võõrapäraselt venitades saab temast sibulaa-imeee:PP H Saaremaalt

Eva ja CO ütles ...

Katsetasin sibulaimet grillil teha. Kristalselt aus olles oli see päris tüütu ootamine, sest nende mustaks minemine võttis aega oma 40 minutit. Grilliroog, mille kõrvale neid süüa kavatsesime, oli ammuilma juba nahka pandud selleks ajaks, kui sibulaid maitsta saime. Aga maitsesid need tõesti hästi, nii et kui teinekord lõke käepärast on, siis teen neid kindlasti veel.

Palju päikselisi tervitusi,
Eva-U

Juc ütles ...

Ahaa, väga tänuväärne info, EVa. Ma siis ka teinekord viskan ikka otse sütele ja ei pane grillile susisema. Tore, et tulemus ootamist väärt oli!