Sihitult mööda Prantsusmaad

Ma olen alati tahtnud reisida nii, et poleks plaane, poleks ajakava, poleks sihtkohta ega kohustusi. Enamasti see ikka ei õnnestu, sest kui juba kallid lennukipiletid on ostetud ja vaat et kallimgi puhkus võetud, siis ei julge päris riski peale välja minna. Ükskord meil see aga peaaegu õnnestus ka ja seda täiesti kogemata. Paari aasta eest, kui käisime koos minu vanematega Toskaanas, olid meil ööbimiseks juba varakult broneeritud kohalikud agriturismod. Üks neist aga osutus selliseks, et väliselt oli kõik suurepärane, aga keegi meist ei tundnud end seal mingil nähtamatul ja arusaamatul põhjusel just eriti hästi. Nii otsustasimegi peale eismest ööd oma majakesest lahkuda ja ülejäänud aja lihtsalt rännata ning vaadata, kuhu õhtuks jõuame. Vahel polnud meil veel pimeda saabudeski õrna aimu, kuhu ööbima lähme, aga heas seltskonnas see ju ei heiduta - kasvõi rannas saab öökese mööda saata! Peab tunnistama, et oli ütlemata tore ja mõte sellise retke kordamisest käis meil tihti peast läbi.

Seekord olid meil töölt vabad päevad mingite järjekordsete pühade puhul täitsa "tasuta" käes ja Prantsusmaa ka veerandtunnise autosõidu tee kaugusel käepärast. Otsustasime ära ainult umbkaudse suuna ja hakkasime sõitma külast külla mööda väikseid maalilisi teid, ainsaks tingimuseks kiirteede vältimine. Täielik vabanemine ja pidev tunne, et oledki kohal, mitte ei kiirusta järgmisesse sihtpunkti.

Läbi said käidud imeilusad päikselised lillelised linnad ja külad Étain, Verdun, Clermont en Argonne, Auve, Courtisols, Dun-sur-Meuse, Chalons en Champagne ja terve hulk teisi. Aga need nimed ei ütle paljudele teie hulgast vist suurt midagi. Pildid pidid rohkem väärt olema, järgin siis seda ütlust ja jagan teiega tükikese värvilist Prantsusmaad!

Ah jaa, ööbima otsustasime jääda Chalons en Champagne linnakeses. Sealt on pärit ka üks selle pildiseeria kahest toidusest fotost - pooleldi nahka pistetud ütlemata maitsev lavendli créme brulée. Fotodel olev vägev tsitadell on pärit aga üsna Luxembourgi lähedal asuvast Montmédy linnast. Kõige selle ilu kõrval oli kurb näha, et pea igas külas olid hiigelsuured pisikeste ühesuguste ristidega surnuaiad maailmasõdade ajal hukkunud sõduritele - ühed sakslastele, teised ameeriklastele. Nii et see piirkond pole ainult lilleõites päikselisi aegu näinud. Aga praegu tuleb neid ilusaid aegu nautida.