What a wonderful world!

Mõne päeva eest möödus sellesama "What a wonderful world!" blogi sünnist juba uskumatuna näivad 4 aastat. Nagu palju teised blogid, sündis ta tegelikult ilma pikemate ja täpsemate plaanideta, rohkem praktilistest vajadustest lähtuvalt. Olime minemas pikemale Tai-reisile ja oli vaja kohta, kuhu sõprade tarvis muljed kirja panna. Oli vaja kohta, kuhu kogutud retseptid üles riputada, et lõpetada üks pidev failisaatmine. Oli tarvis omavalmistatud seebid ja küünlad välja panna, et huvilised võiksid endale sobivad välja valida. Nii see pisik minu sisse sai ja aastate jooksul on blogi iseloom üksjagu selgemaks kujunenud, väljanägemine suure hüppe edasi arenenud ja märkamatult on ta nagu oma elu hakanud elama. Pean tunnistama, et vahel oleks hirmus tahtmine kõik need algusaegade toidufotod kiirelt ja kaarega virtuaalsesse prügikasti toimetada, aga kuna see on siiski puhas ajalugu, siis ei lase ma endal seda teha. On olnud ka äärmiselt keerulisi aegasid blogipidamise mõttes - näiteks ...

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot. meie lemmiklinn Istrias, Rovinj...

Pean üles tunnistama, et ega ma nüüd üks suuremasi moosikeetja (ja üldse sissetegija) ei ole. Sellele moositeole, millest teile nüüd kirjutan, õhutasid mind aga nende endi teadmata kallid kaasblogardid Tuuli ja Marju . Tuuli pani kellukese mu peas helisema oma tšillimoosiga (mis küll tõsi küll juba juulikuus tema blogis ilmavalgust nägi, aga just nii kaua mu peas mõned mõtted idanemisaega vajavadki) ja Marju andis otsustava tõuke oma imeilusate moosipurgisiltidega (kes veel ei tea, siis need on kõigile täitsa tasuta allalaadimiseks ja kasutamiseks). Aitäh teile, aitasite kaasa paljude meeldivate maitseelamuste tekitamisele ja nautimisele. Nende kolme moosi võlu on minu kui rohkem soolase-toidu-inimese jaoks see, et nad sobivadki põhiliselt just liha, juustu ja soolaste toitude kõrvale. Mina serveerisin neid pardi confit juurde (millest ma peagi teile ka räägin), kõik kolm sobivad lihtsalt võrratult mõne kiire valgehallitusjuustu bruschetta peale, isegi seaprae kõrval toimivad nad suu...

Ma isegi ei tea, miks see kook mulle niiväga sügise nägu tundub. Võibolla need kollakaspuunikad toonid meenutavad langevaid lehti ja kooki kattev siirupikiht niisket maapinda. Pirnide aeg ju ka sügiseti. Esialgu seda kooki Marabout chef magustoiduraamatus (Les meilleurs desserts) nähes jäi see mulle silma just efektse välimuse poolest, muidu pole ma senimaani just suur pirnikookide sõber olnud. Aga see kook osutus heaks mitte ainult väljastpoolt vaadates, vaid ka seestpoolt proovides. Teinekord valiksin lühikesed paksud pirnid, siis saaks pirnid koogi sisse püstiasendisse panna ja tulemus oleks eriti ilus. Minu omad olid aga igavesti pikad ja seetõttu nad nüüd seal koogis niimoodi poolkülili pikutavadki :). Vaja läheb: 8 pirni 600 ml vett 1 spl sidrunikoort 1/2 sidruni mahl 380 g suhkrut 1 vanillikaun 125 g võid (tükkideks lõigatud) 3 muna 160 g hapukoort 200 g jahu 1 tl küpsetuspulbrit 40 g hakitud mandleid 60 g mandlijahu 40 g musta šokolaadi (hakitud) Koori pirnid, aga jäta neile sa...

Eelmise nädala teise poole veetis meie väike reisiseltskond siis Portugalis, nagu ma juba ammu ja korduvalt välja olin hõiganud. Seekord sai sihtkohaks valitud Porto piirkond Portugali põhjaosas, mis oli juba aastaid meie reisiplaanide nimekirjas figureerinud. Maandusime neljapäeva hommikul suvekuuma Porto lennujaama olles varasemalt juba interneti teel kõik vajaliku mugavaks kohalejõudmiseks ära korraldanud. Sissejuhatuseks pidi meid lennujaamas ootama rendiauto. Tegelikkus oli aga hoopis mikrobuss, mis sõidutas meid lennujaama lähedal asuvasse üsna primitiivsesse vana Ikea mööbliga sisustatud International car rental putkasse. Asjaolu, et tänapäeval ühes kontoris laual mitte ainsamatki arvutit ei ole, ei tekita just suurt usaldust. Aga me oleme hullematestki kohtadest autosid rentinud ja olime täitsa koostööaltid. Mida ei saanud aga üle laua istuva härra kohta ütelda, kelle lemmiklauseks osutus: "reeglid on reeglid!". Ühesõnaga tema makseterminal ja meie krediitkaart ei oln...