reede, 7. oktoober 2011

Portugal, Porto ja grillitud kaheksajalg

DSC_0206
DSC_0248
Eelmise nädala teise poole veetis meie väike reisiseltskond siis Portugalis, nagu ma juba ammu ja korduvalt välja olin hõiganud. Seekord sai sihtkohaks valitud Porto piirkond Portugali põhjaosas, mis oli juba aastaid meie reisiplaanide nimekirjas figureerinud. Maandusime neljapäeva hommikul suvekuuma Porto lennujaama olles varasemalt juba interneti teel kõik vajaliku mugavaks kohalejõudmiseks ära korraldanud. Sissejuhatuseks pidi meid lennujaamas ootama rendiauto. Tegelikkus oli aga hoopis mikrobuss, mis sõidutas meid lennujaama lähedal asuvasse üsna primitiivsesse vana Ikea mööbliga sisustatud International car rental putkasse. Asjaolu, et tänapäeval ühes kontoris laual mitte ainsamatki arvutit ei ole, ei tekita just suurt usaldust. Aga me oleme hullematestki kohtadest autosid rentinud ja olime täitsa koostööaltid. Mida ei saanud aga üle laua istuva härra kohta ütelda, kelle lemmiklauseks osutus: "reeglid on reeglid!". Ühesõnaga tema makseterminal ja meie krediitkaart ei olnud omavahel sõbrad, meie sularaha ta ei tahtnud (reeglid nägid ju ometigi teisiti ette!) ja vanamoodsa krediitkaardi andmete vahetuse ning allkirjaga selle härra meelest tänapäeval enam asju ei aeta. Mis siis ikka, tunnikese pärast seisime taas lennujaamas ning otsustasime linna sõita ülimoodsa hiigelsuurte akendega metrooga (ma ei teagi, miks see metroo on, kui ta enamus ajast maa peal sõidab). Sõit oli mõnus, siit-sealt vilksasid juba kirjude portugalipäraste keraamiliste plaatidega kaetud vanad majad ning kaasreisijaid kuulates harjusime järjest enam ka Portugali portugali keelega, mis meie meelest kõlab väga naljakalt läti keele moodi (brasiillaste oma kõlab hoopis teisiti). Kuna meil linnakaarti veel polnud, siis vaatasime, et meie hotell (Mercure Vila Nova de Gaia) asub Vila Nova de Gaia linnas (mis on tegelikult Porto linnaga küljeti koos, eraldatud vaid Douro jõega) ja väljusime metroost peatuses, mis meie sisetunde järgi hotellile kõige lähedamalasuvam tundus. Päike lõõskas ja õues oli ligi 30 kraadi (üldse ei kurda!), meie TomTom teatas, et sihtkohani on kõigest 3 km. Mis oli ütlemata tore, sest nii vahvatele käänulistele, kitsastele ja elulistele munakivitänavatele poleks me muidu mitte kuidagi sattunud. Aega oli maa ja ilm, pagasit õnneks vähe ja muudkui tatsusime pea kuklas ning nägu naerul.


DSC_0006 DSC_0011
DSC_0003 DSC_0004
DSC_0028
Mingil hetkel läks Mannil kõht tühjaks ja otsustasime kohalejõudmist oma esimese sööma(ja jooma)ajaga tähistada. Kohviku akendest avanes vaade punastele vanadele kivikatustele, Douro jõele ning Porto vanalinnale. Mida Sa hing veel tahta oskad! Kui Mann kuulis, et menüüs on supp, oli tema otsus tehtud (portugallased pakuvad pea alati enne pearooga maitsvat kodust köögiviljasuppi caldo verdet, millest saigi Manni põhiline toit järgnevatel päevadel, talle nii hirmsasti meeldis lihtsalt). Meie tellisime kannutäie sangriat ja proovisime ära Porto kuulsa "kiirsöögi" franchesinha - kahe saiakihi vahele on topitud sinki, linguicat, mis on paprika ning küüslauguga sealihavorst, chipolata vorsti ja veel praetud lihasteiki, kõik see on ohtra juustuga üle küpsetatud ning viimaks veel paksu sooja tomati-õlle kastmega üle valatud. Ma pole ühe võileia vahel iial nii palju erinevat lihakraami näinud. Oli täitsa söödav ja huvitav ka, aga rohkem me seda "võileiba" järgnevate päevade jooksul ei tellinud vaatamata kohalike portolaste pidevale manitsusele, et "te peate kindlasti siin franchesinhasid sööma". Mann sõi järjest ära ühe kausitäie maitsvat suppi, tellis teise ja kui ta kolmandat tellis, siis ei suutnud ettekandja enam asja uskuda ja küsis üle, et kas tõepoolest need supid sellesse väiksesse blondi kehasse lähevad. Läksid küll! Nagu pildilt näha meeldis supp ka Manniga kaasasreisivale kaisuloomale Waka Wakale :).


DSC_0034
DSC_0036
DSC_0047
DSC_0049 DSC_0072
Kõhud täis ja sumin peas jõudsime oma kulgemisega otse Douro jõe kaldale, kus asuvad kõikide suuremate portveinitootjate veinikeldrid. Seal asuvad nii päris keldrid, kui turistidele mõeldud klantskuurid, kus on vaip maas ja puhtaks pestud tünnid üksteise otsas, taustaks meelas muusika. Ei olnud isu neid lähemalt uurida. Lõpuks saime aru, et meie asume mäe jalamil ja meie hotell asub mäe otsas. Võtsime siis takso ja olimegi hotellis. Sealtkaudu saime endale ka ühe korraliku autorendifirma (Jap, kui keegi sinnakanti peaks sattuma) ja auto ka. Millele me kohe ka hääled sisse ajasime, sest janu portveini järele oli suur. Üks suurepärane koht Portos hea portveiniga tutvust teha on Solar do Vinho do Porto, mis asub uhkes vanaaegses villas lopsaka rohelise pargi keskel. Terrassilt avaneb hingemattev vaade soojas õhtuvalguses sillerdavale Douro jõele ja Porto kõrgetele sildadele. Lasime sommeljeel endile kahte erinevat sori porti pakkuda ja pidime tunnistama, et see mees kas tunneb oma tööd suurepäraselt või on tema veinilistis olevad mitusada portveini lihtsalt kõik nii võrratud! Lisaks toodi meile Queijo da Serra juustu, mis oli pehme ja parajalt soolane ja viis keele lihtsal alla otse meie korisevatesse kõhtudesse.


DSC_0109 DSC_0080
DSC_0120 DSC_0131
DSC_0243 DSC_0085
DSC_0081
Seda viimast probleemi sõitsime lahendama Matosinho eeslinna, mille õhtusel rannal me sissejuhatuseks koos ohtrate surfarite ja hiiglaslike lainetega pisut isu juurde tekitasime ning kus asuvasse grillrestorani me õhtusöögiks maandusime. Mina tellisin grillitud makrelli ja jäin väga rahule - makrell oli Portugalile omaselt nagu raamat lahti lõigatud (ka grillkana teevad nad samamoodi pinnalaotusena), see siis ära grillitud ning serveeriti koos hakitud valge sibula ning värske peterselliga. Juurde sealsele köögile väga omased "löödud" kartulid (batatas a murro) - kõige koorega keedetud ning seejärel pisut lömastatud ja kergelt üle küpsetatud (kui keegi nüüd selle kartulivalmistamise osas minust targem on, siis parandused on äärmiselt teretulnud). Henri grillribid olid superhästi küpsetatud, aga maitsestamata. Mann sõi muidugi suppi. Õhtul jalutasime veel vanalinnas Rio douro kaldal Ribeiros. Seal, kus kaunites restoranides istuvad vaid turistid ning mille menüüs on esindatud selline imeloom, nagu "turisti eine". See on vist neile, kes söövad vaid kõhutäiteks, sest mind isiklikult hirmutaks väga menüü, mis on spetsiaalselt turistile loodud. Aga ilus oli õhtul sooja valgusega valgustatud jõe ääres. Siin-seal mängis elav muusika. Õhk oli suviselt soe. Restoranidest tuli aroome, mis vaatamata täis kõhule tundusid isuäratavad.


DSC_0187
DSC_0179 DSC_0175
DSC_0180
DSC_0092
Järgmisel hommikul, kui ilm oli veel soojemaks läinud, otsustasime lisaks nähtud avarale Matosinho rannale üle vaadata ka Porto omad. Sõit mööda laia Avenida da Boavistat oli elamuslik nii heas kui halvas mõttes. See tänav (ja osaliselt ka Porto rannaäär) on ääristatud imeilusate vanade villadega, mis aga enamasti on täiesti räämas või isegi päris lagunemas. Samas kerkivad nende vahele uhked uued modernsed elamud. Selline tunne tekkis, et kui keegi raha annaks, ehitaks need villad ise üles ja leiaks otstarbed. Metsikult ilus kultuuripärand on kohe kohe kõige kaduva teed minemas. Porto rannapromenaad oli ilus ja säilinud oli isegi veidi vanaaegset hõngu, aga rand ise oli täiesti kivine (kui mitte öelda kaljune) ja ujumiseks see kohe kuidagi ei kõlvanud. Sattusime siis uuesti Matosinhosse. Mina, kes ma vaatamata oma vastavale tähtkujule (kala) pole sugugi veelemb, imetlesin capoeirakunsti kuni Henri ja Mann ookeanilainetes hullasid. Neid oli ausaltöeldes päris hirmus vaadata, sest isegi põlvekõrguses vees lõi laine Mannikese vahel pikali nagu niuhti. Värske õhk ja merevesi teevad kõhu teadagi kui kiiresti tühjaks ja ma polnud veel ühtki soolatursarooga (bacalhau) proovinud. Mõtlesime, et lähme proovime soodsat söögikohta O Portista Porto kesklinna lähedal, millest Kristel oma blogis rääkinud oli. Hinnad olid tõeliselt isuäratavad, õnneks toidud ka. Mina sain oma bacalhau kätte - tellisin selle nö kalamehe moodi, krevettidega kastmes ning praekartulitel. Oli tõeliselt maitsev, midagi pole öelda. Kuidagi ei usuks, et see kala on tegelikult soolatud ja kuivatatud, jupp aega seisnud ja siis jälle hüdreeritud. Maitses täpselt nagu värske kala. Henri tellis picanhat (mahlane loomalihatükk, mis on omane eelkõige Brasiiliale), mis aga oli pettumus. Brasiilias söödud mahlasest suussulavast loomalihast oli asi ikka õige kaugel. Henri proovis sama ka ühes teises Porto söögikohas, kus picanha tuli otse vardalt grillahjust, samamoodi nagu Brasiilias, aga maitses ikka nagu nätske lihakäntsakas. Aga tulles tagasi selle söögikoha juurde, kus lõunatasime, siis sangria oli jälle maitsev ja Mann sõi - üllatus, üllatus - suppi! Ahjaa, siinkohal meenub mulle, et Portos on üks häiriv kontingent. Nimelt parkimiskohaotsijad. Neid on igal pool ja nad on pagana kiired. Niikui Sa kasvõi minimaalselt näitad välja, et kavatsed lähiajal parkida, kargab kuskilt välja üks (enamasti üsna räbaldunud) härra ja kukub kätega vehkima vaba parkimikoha juures, mida Sa tegelikult juba ammu märganud olid ja mille poole äsja sõitmas olid. No siis ta vehib ja "aitab" parkida. Mitte, et teda vaja oleks ja et temast abi oleks, aga raha tahab ta ikkagi saada. Hämmastaval kombel on neid selle ka väiskemates kohtades ja linnaäärtes. On alles põnev elukutse.


DSC_0194
DSC_0200 DSC_0202
DSC_0201
DSC_0217
Edasi tekkis meil selline mõte, et kui Douro jõe org on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, siis peab see ikka ütlemata ilus olema. Ka ei morjendanud meid fakt, et meil ümbruse kohta maakart puudus, jõe äärt mööda pole just kuigi raske kulgeda. Asusime siis mööda mäenõlvadel looklevaid teid veerema oodates neid imelisi istandusi, kus äkki pisut magusat portigi nö desserdina pakutaks. Mida aga ei tulnud, olid istandused. Ei ühtegi viinamarjavälja, kui välja arvata majade tagaaias asuvad paar väikest vagu. Lõpuks küsis Henri ühest väiksest poest abi ja kuulis, et esimesed istandused algavad alles 100 km pärast. Kes mägedes sõitnud on, see saab väga hästi aru, kui kaua aega selle maa läbimine seal jõepervel külade vahel nõudnud oleks. Jätsime siis istandused sinnapaika ja sõitsime linna tagasi, Douro jõe kaldale Vila Nova de Gaiasse, kus kõik portveinimajad oma keldreid peavad. Ühte avatud "keldrisse" astusime sisse, aga see oli üks paras Potjomkini küla. Palju põnevam oli kitsastel tagatänavatel kõndida ja salaja poolavatud hiigelsuurtest keldriväravatest sisse piiluda.


DSC_0224
DSC_0222 DSC_0229
DSC_0226
DSC_0246 DSC_0263
Viimaseks täispikaks Portugali-päevaks võtsime plaani sõidu mööda ookeanirannikut lõuna poole, grillitud mereannid ja väiksed linnakesed. Kohe, kui oma "kodulinna" Vila Nova de Gaia randa jõudsime, saime aru, et siinsed teevad nii Matosinhase kui Porto omadele pika puuga ära. Laiad liivarannad, millele siinseal väiksed kaljunukid aktsente lisasid, olin ääristatud kilomeetrite viisi rannaheina kohale ehitatud tõstetud laudteega, lisaks ilusad väiksed rannarohvikud-ja restoranid imeliste vaadetega otse möllavatele lainetele. Kuna hommikusöök oli targu vahele jäänud, siis ei jõudnudki me oma stardipaigast kuigi kaugele, kui juba ühte ilusasse rannarestorani maha istusime. Väikse alge maja ühel küljel oli liivarand ja meri, teisel aga kasvasid lopsakad hooldatud köögiviljad, mida meil peagi süüa õnnestus. Taevas oli sinisemast sinisem, toolid ja päiksevarjud kirgasoranžid ja lauad lumivalged. Jõudsime veel viimasel võimalikul hetkel endale laua rabada, sest peagi oli restoran lõunatavatest kohalikest pungil. Tellisime kauaoodatud grillitud kaheksajala (polvo grelhado), mis saabus taas koos "löödud" kartulite, maailma parima kapsa, hakitud küüslaugu ja mustade oliividega. Ausalt, see oligi minu reisi tipphetk, seesama pehme, maitsev, värske kaheksajalg. Praegu siin seda kirjutades hakkab juba suu vett jooksma. Nüüd võib kellelegi tunduda, et oli alles jama reis, kui kaheksajalg selle tipphetkeks olsutus. Aga tegelikult oli väga äge reis ja kaheksajalg lihtsalt nii metsikult maitsev. Kui keegi Porto kandis ringi rallib, siis soovitan väga seda ilusat väikest restorani Miramar otse Porto külje all. Üldiselt sõitsime ühest linnakesest teise nii et suurt aru ei saanud, mis nimelises me hetkel viibime. Ainult üks neist linnadest oli ise ääretult ilus. Praegu tagantjärele kaarti vaadates mõtlen, et see võiks Granja olla, aga võin ka eksida. Äkki oli mõni Granja naabritest. Igatahes oli see linn täis vanu uhkeid mereäärseid villasid, millest paljud küll jällegi üsna kurvas seisus olid. Teistes asulates hakkasid silma aga ohtrad paneelmajad, mida kuigi kaunis just vaadata polnud. Ookean oli aga super! Ma käisin restoranist restorani ja püüdsin leida kohta, mis mulle Kristeli ja Liina poolt taevani kiidetud ohtra värske koriandriga Ameijoaseid müüks, aga mida polnud, olid need karbid. Kristel rääkis juba suel, et sel aastal on nende karpidega lood kehvad ja tundub, et nüüd olid nad päris otsa saanud. No ei tea, ameijoased jäid siis järgmiseks korraks. Õhtul jõudsime aga peale mõnusalt päikselist rannapäeva tagasi Vila Nova de Gaia rannale, istusime maha ühe rannarestorani terrassi kõige merepoolsemasse lauda ja asusime õhtustama - päikseloojang taustaks. Kostitasime endid taaskord suure kannu sangriaga, sõime grillitud kalmaare (lulas grelhadas, järjekordselt parimad kalmaarid minu elus) ja ahjupotis ohtra küüslauguga valmistatud kana.

Ahjaa, vahepeal kohvitades sõime mitmel korral muidugi ka kuulsaid kreemikoogikesi ehk pasteis de nata´sid. Minu interpretatsioon neist on kättesaadav siit. Minu suureks üllatuseks ei raputanud portugallased mitte kuskil neile kookidele kaneeli peale, nagu ma varem kuulnud olin. Mis värk selle kaneeliga siis ikkagi on? Portugalist lahkudes oli kõige rohkem kahju sellest mõnusast ookeaniõhust, mis meist sinna maha jäi. Aga pole hullu, järgmisel nädalalõpul ootab meid juba Horvaatia!

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänan ilusa ja huvitava postituse eest. Kuipalju päikest ja värve ja emotsioone! Ohh, milline armas ja ärev mälestuste tulv mu südames tärkas. Alates autorendist(just samamoodi sõitsime mikrobussiga eiteakuhu, aga saime ikka auto renditud)ja Portost kuni Douro jõe oru kiirakäära kilomeetriteni..... Põhja-Portugal on seninähtud paigust minu lemmik. Seetõttu võin sealtkandi postitusi lugeda lõ-pu-tult. H Saaremaalt

Anonüümne ütles ...

Oh, mis mõnus tööpäeva algus - reis soojale maale. Aitähh!
Huvitav, miks rannateed tõstetud on? Kas seal on suur tõus ja mõõn?
Kas te mõnda poodi ka sisse vaatasite, et kuidas hinnad on? Ja kuidas kohalikud koerad, kassid ja inimeseed tundusid?
Need reisijutud on nii huvitavad, et tahaks muudkui lisa.
Tervitused Kahupealt

Juc ütles ...

H., eile kirjutasin SUlle pika jutu siia ja täna vaatan, et polegi teist. Hakkan siis otsast peale. Nii tore, et sain Sinu vanu ilusaid mälestusi elustada. Õnneks oli meil tõesti palju päikest ja häid emotsioone samuti. Meile Portugal väga meeldis, aga süda on rohkem ikka Prantsusmaal! Tervitused Sulle!
Kahupea, tore, et tööpäeva alguse reisi Sulle sain pakkuda. :) Ma usun, et rannateed on tõstetud, et suure tormiga lained teed ära ei viiks, vaid läheks alt läbi. Seal on ikka metsikud metsikud lained. Inimesed olid toredad, aga no brasiillased (kellega nad ju tegelikult väga sarnased on) on ikkagi veel toredamad. Neile ongi raske vastu saada :). Koerad-kassid nagu ikka, oli hulkuvaid ka täitsa. Sellised natuke räpases linnakeskkonnas neid ikka leidub. Tore, et reisijutud huvitavad on, sest neid on peagi lootust jälle saada! Tervitused teilegi!

Eva ja CO ütles ...

No nii mõnus oli üle hulga aja jälle reisilugu lugeda! Mulle meeldivad retseptid ka, aga sinu mõnusad reisijutud on ikka ületamatud :) Portugal jättis igatahes väga hea mulje. Suu hakkas vett jooksma neid mereandide kirjeldusi lugedes ja seda Manni lemmik suppi tahaks ka proovida, no ja muidugi hea portvein oleks kirsiks koogil :) Fotod olid võrratud! Nii äge värviline linn! Kas oligi nii inimtühi nagu piltidelt paistab või oli turiste tegelikult rohkem?

Tervitused,
Eva-U

Juc ütles ...

Evakene, nii tore, et reisijutte ootad. Ja tore, et retseptid ka ikka meeldivad :). Oh ma tahaks ka praegu õhtu lõpetuseks klaasikest mõnda head Portugalis proovitud porti. Ja kaheksajalast ei ütleks isegi nüüd vastu ööd ära :). See on Sul väga huvitav tähelepanek, et piltidel linn tühi on. Eks praegu oli turismi tipphooaeg läbi esiteks, aga teiseks me üritasime neid väga turistikaid kohti vältida ka. Sellel õhtusel pildil, mis on vanalinnas jõeäärsel kail tehtud, kus restoranid on, seal oli küll üksjagu inimesi, aga mitte metsikult. Nii et ruumi ja õhku jagus! Ja head restoranid olid alati täis :). Tervitused teile!