Herneuputus... ei, kõrvitsauputus...

Mis saab, kui suve kõige kõvemal kasvuajal 2 nädalat oma põllumajandusest eemal olla?! Ma räägin teile. Eeldatavalt on esimene šokk see, et muruplatsist on saanud heinamaa. Meid päästis sellest šoist minu armas tädi Helja, kes päev enne palavust trotsides muru madalaks pügas. Esimesena nägin, et herned roomavad mööda maad, neile pandud toed on ilmselgelt nõrkadeks osutunud ja hernekaunu oli ennenägematult palju. Upitasin herned jälle õigesse kohta ja astusin edasi. Seal, kus enne olid ilusad rukolad, oli nüüd tihnik - segu umbrohust ja juba õitsema läinud poolemeetristest rukolataimedest. Sama oli juhtunud ka spinatiga. Ja siis, mida minu silmad peavad nägema - kõrvits, millele olin niigi eraldanud terve oma eelmise aasta kompostihoidla, mis on oma 3*3 m suur, on end igasse ilmakaarde laiali sirutanud, võtnud enda alla käigutee, jupikese naabriaeda, meie selleaastase kompostihoidla ja veel, ja veel. Igal pool paistsid ca 10 cm läbimõõduga kõrvitsad... aga mina tahtsin ju ainult õisi! No neid oli ka. Niisiis, sai ära proovitud esimene ports ilusaid kollaseid kõrvitsaõisi (võib kasutada nii suvikõvitsa kui ka kõrvitsaõisi).

Tuleb korjata värskeid kõrvitsaõisi (nt 10 tk), need ära pesta, lasta nõrguda ja pritsida soolveega. Samal ajal tee tainas (võetud kokaraamatust Maitseelamused Provence's):

1 muna

2 munavalget

soola/pipart

120 ml piima

2 spl jahu

Klopi muna, jahu ja piim ühtlaseks. Vahusta munavalged ja lisa ettevaatlikult segule. Kuumuta õli pannil, pista õis taignasse, prae mõlemalt poolt pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga.

Proovisime sel korral neid ehedalt, ilma lisamaitseaineteta. Anni Arro soovitab peale raputada salveid ja parmesani, teinekord proovime ka nii! Maitses hästi, nagu taignas praetud suvikõrvitaõied, aga hoopis õrnem ja hõrgum. PS! Eemalda enne praadimist õie seest see väike kuhjake, mis seal on, see on pagana mõru :)