Kukeseeneralli - seened quiche'i sees

Inimene võib pea kaotada, kui kukeseened turul maksavad 40 eek/kg. Mina olin see inimene ja ostsin taaskord liiga palju kukeseeni. Juurdlesin, mis nendega teha ja tuli meelde, et Thredahlia tegi kunagi mingi hea lahtise piruka kukeseentega (quiche ongi lahtine pirukas). Otsisin üles. Taigna tegin järgi, sisu tegin omasoodu. Tuli hea ja kiideti!

Taignaks läheb vaja:
150 g võid
75 g riivitud kõva ja tugevamaitselist juustu (kasutasin grana padanot)
150 g nisujahu
0.5 dl vett
Täidiseks:
300 g värskeid kukeseeni
30g suitsupeekonit (kasutasin 5-päeva suitsuliha)
1 sibul
suur peotäis hakitud peterselli
suur peotäis hakitud rohelist sibulat
6-7 kirsstomatit
1 sl jahu
200 g hapukoort
soola/pipart
1 muna

Riivi juust peene riiviga. Sega toasoe või jahu ja juustuga. Lisa vesi ja töötle tainas ühtlaseks. Suru tainas lahtikäivasse küpsetusvormi ja tõsta külmikusse. Puhasta seened. Haki sibul ja lõika peekon ribadeks. Prae peekonit sibulaga, lisa seened ja prae kuni enamus vedelikku on ära auranud. Raputa pannile supilusikatäis jahu ja sega läbi. Kalla pannile hapukoor, poolitatud tomatid, hakitud petersell ja hakitud roheline sibul ja kuumuta läbi. Maitsesta ja jäta jahtuma. Soojenda ahi 200 kraadini ja tõsta pirukapõhi kuuma ahju. Küpseta 8-10 minutit. Sega jahtunud seenetäidisesse lahti klopitud muna ja kalla täidis põhjale. Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. Lase valmis pirukal natuke jahtuda ja taheneda ning
serveeri toorsalatiga.
Viimasele osale minu seenehulluses ostetud kukeseentest leidin rakenduse oma õe köögis - müüsin need talle maha :). Nii et sellel aastal on juhtunud enneolematu asi - minu kukeseeneisu on täis.

Kommentaarid

J ütles …
Täna käisin just Tartu väliturul. Kindel plaan oli kotlette või hakklihakastet teha ja palju hakkliha osta. Ja siis kukeseene hind 40.- Vaatasin uuesti, hõõrusin silmi, jooksin järgmise leti juurde ja vaatasin, siis jooksin esimese juurde tagasi, vaatasin uuesti, sealt järgmise juurde, vaatasin, hõõrusin silmi, vaatasin uuesti. Ja oligi nii. Kallimaid kui 50.- kilo ei olnudki.

Päeva (ja mitme järgneva) toidublaan muutus kohe tugevasti.
27. august 2008, kell 21:35
Juc ütles …
Tere saatusekaaslane Jaanus. Ma tegin neid silmahõõrumisi juba siis kui 50 eek kg oli. Ja siis 40 juures hakkasingi ostma suuremaid koguseid, kui ideid ja isu jagus. Kusjuures, Eva (evakook.blogspot.com) kirjutas, et Võrumaal olid vahepeal 25 eek kg. :) Muide, Jaanus, mis sa neist siis teed?
28. august 2008, kell 09:26
Anonüümne ütles …
ellõu, no ma siis täna ka nuputasin ja nuputasin, mida veel nede viimaste värskete kukekatega peale hakata ja siis mulle meenus sinu blogi. nii- see kate sai imemaitsev, a ma ei tea, kas asi oli võis või milleski muus, a see põhi tuli niiiiiiiiiiii rasvane, et juba ajus mullitas ja pritsis üle vormi ääre. pärast panin pabersalfakad alla, see imes enamuse ära, teised kah sõid ja kiitsid :) tervitades mammu
6. september 2008, kell 21:41
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja
Loe edasi »

Türgi munad ja ürdine lambakints

Kujutis
Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b
Loe edasi »

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Loe edasi »