Minu lapsepõlve kreeka pähklid

Nagu ma juba mainisin, uitavad mu toidumõtted millegipärast ajalooradadel. Ühel päeval sattusid nad oma rännakutel mälestusele "kreeka pählitest". Mäletate, olid sellised muretaignast pähklid, sees magus beež kreem. Ega muid kreeka pähkleid polnudki tol korral saada (ema ütles mulle, et üks kord oli päris kreeka pähkleid ka siiski müügil olnud:). Ühesõnaga sai ema juurest välja otsitud pähklirauad. Ma usun, et paljudes kodudes on need olemas. Sest nagu mu ema ütles nende raudade ostmise põhjuste kohta - kui midagi müüki paisati, siis seda lihtsalt osteti. Nii on need rauad ka nt vähemalt ühel mu tädil. Teistelt pole uurinud, võibolla neilgi. Muidu on neid teha lihtne, ainuke raskus seisnebi selle inimese leidmises, kellel need rauad kapinurgas olla võiks. Vaja läheb:
Pähkliraudu
500 gr muretainast (osta poest või tee ise, nt selle retsepti järgi)
1 purk magusat kondenspiima

Pane kondenspiim koos metallpurgiga vähemalt 1 tunniks vette keema. Kuumuta rauad kas elektri- või gaasipliidil. Kui rauad liiga kuumaks lähevad, kõrbeb tainas nende külge. Tee muretaignast muskaatpähklisuurused pallid ja pane igasse auku üks. Suru rauad kokku ja küpseta kuni tainas on küpsenud ja "pähkel" pealt ilus kuldne. Pane mõlemasse pähklipoolde paksu beeži kondenspiima ja suru pooled kokku. Maitsev suupiste kohvilauale! Kui tahad neid pidulikumaks teha, kasta nad pärast veel poolenisti sulašokolaadi sisse ja lase glasuuril enne serveerimist kõvaks minna.

Kommentaarid

Birgit ütles …
Need pähklikesed on jube head aga kahjuks viskasin kunagi need pähklirauad minema.Ei jõua ära kahetseda.
13. jaanuar 2009, kell 14:56
Pille ütles …
Meil pähkliraudu polnud, olid väikesed pähklikujulised vormid, mis tulid täita nii, et ise vajutasid näpuga õõnsuse sisse.

Aga ma tahtsin kommenteerida, et minu mälestuste veelgi paremad pähklid olid sellised, kus üks pool oli kondentspiimakreemi ja teine pool nt mustsõstramoosi või mõnda muud haput-kanget moosi.
13. jaanuar 2009, kell 15:24
Juc ütles …
Sbirgit, sellest on küll kahju. Sellistel puhkudel on mul alati hea meel, et eelmised põlved ei ole olnud eriti varmad asju ära viskama :).
Pille, mina pole selliseid "pähkleid" kunagi saanudki. Peaks täitsa proovima. Mul tuli veel selline mõte, et hea võiks olla veel, kui seal sees oleks minu lemmikud - tume šokolaad ja kirss! Mmmm...
13. jaanuar 2009, kell 17:26
Kärt ütles …
Isver, need olid mu täielikud lemmikud! Muidugi ka täielik defitsiit, ma ei mäleta et mul oleks neid kodus väga tihti tehtud. Mõned aastad tagasi kui Lasnamäel elasin, siis müüdi neid Priisle turul väga odavalt, 2 krooni tükk. Arvake ise, kas ma käisin neid liiga tihti ostmas :) Häguselt mäletan lapsepõlvest, et vanaemal oli see vorm, aga kus see täna on, on suur küsimärk.
13. jaanuar 2009, kell 20:11
Liina ütles …
Muide, kui kellelgi vedeleb nurgas vana vahvliküpseti, siis ma olen käpp, ikka tasu eest! (kuigi toidublogis on sellist soovi avaldada vist üsna mõtetu - iga toiduhoolik hoiab oma vahvliraudadest kahe käega kinni ju :-)
13. jaanuar 2009, kell 20:57
Ragne ütles …
otsin ka juba ammu tuttavaid, kellel pähklirauad olemas oleks, aga vot ei leia:(
13. jaanuar 2009, kell 21:15
Juc ütles …
Kärt, neid vist jah keegi eriti teha ei viitsi. See on lihtne, aga tüütu, sest korraga saab ainult 8 pähklipoolikut valmis. Nüüd müüakse ka neid pakendis suuremates toidupoodides, aga kallid on... ja see tööstuslik maik ka seal juures.
Liina, mu emal on täitsa olemas, aga nagu sa õigesti arvasid, need ei vedele tal seal kasutult. See oli ka jah üks asi, mis kõigil olemas oli tol ajal. Tartu inimesed tegid öö otsa vahvleid ja kimasid siis hommikuks Peterburi turule müüma :). Aga miks sa uusi ei osta?
Ragne, see on küll uskumatu, et sa leidnud ei ole. :)
Ma tean, et Tartu turul on sellne pood nagu 1000 asja vms. Seal on igasugust veneaegset träni, nt neid vanu suuri musti metallpanne. Äkki sealt leiad?
13. jaanuar 2009, kell 21:43
Anonüümne ütles …
Ma usun, et Tallinas on kindlasti ka mõni "vene" pood. Küllap seal müüakse vahvli- ja pähklitange. Huvitav, et pähklid nii palju elevuat tekitasid. Päikest, kevad läheneb! Kahupea
14. jaanuar 2009, kell 08:27
Juc ütles …
Kahupea, ma usun ka et on selliseid poode. Siit on neid poode aga palju keerulisem üles leida :). Aga pähklid tekitavad vist elevust oma nostalgilisuse pärast.
14. jaanuar 2009, kell 13:25
Ragne ütles …
Olen siiani otsinud vaid tuttavate käest, kusjuures osad ei mäletagi neid maiuseid. Aga eks ta jah tekita elevust pigem selle nostalgilisuse pärast. Vanasti oli ju ikka rohi rohelisem:)
14. jaanuar 2009, kell 19:03
Ragne ütles …
Tere jälle!
Suutsin pärast pikka vaeva ka endale need pähklirauad hankida, kuid kahjuks jäi enamuspähkleid raudade külge kinni. Vaid mõned tulid nö kaubandusliku välimusega, enamus läksid katki.Tekkis paar küsimust seoses pähkliraudadega:

-kas sa enne taigna sisse panemist kuumutad pähkliraudu?
-kas määrid pähkliraudade auke eelnevalt õliga?
-kas pähklikesi on vaja küpsetada mõlemalt poolt?

Oskad sa mingit nõu anda, mis valesti läks?

Tänud ette!
20. jaanuar 2009, kell 08:08
Juc ütles …
Tere Ragne. Tore, et rauad leidsid ja kahju, et esimene kord väga hästi välja ei tulnud. Sinu küsimustele vastuseks:
-kuumutasin tõesti enne taigna sissepanemist rauad kuumaks
-eelnevalt õliga ei määrinud
-pähklikesi on vaja küpsetada mõlemalt poolt.
Ma arvan, et kogu kunst on õige temperatuuri leidmises. Niikui temperatuur liiga kõrgeks läheb, jäävad raudade külge kinni. Nii et kui ma nt ühed pähklid välja tõstsin, siis uue taigna sissepanemiseks võtsin raua kuumalt pliidilt ära. Siis jahtus veidi. Kas teed neid gaasipliidil või elektripliidil? Gaasiga on temperatuuri kindlasti keerulisem reguleerida. Loodan, et oli abi. Jõudu katsetamisel! Ära raudu veel nurka viska :)
21. jaanuar 2009, kell 13:04
Ragne ütles …
Aitäh abi eest. Alla ei kavatse küll anda, pean lihtsalt oskust omandama:) Ma algselt tegin elektripliidil, kuid siis avastasin, et puupliidil pruunistuvad pähklid ilusamini ära.
29. jaanuar 2009, kell 19:15
Kats ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
25. aprill 2009, kell 15:51
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Türgi munad ja ürdine lambakints

Kujutis
Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret
Loe edasi »

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b
Loe edasi »

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Loe edasi »