Jalutuskäik Pariisis

Vahelduseks veidi reisijuttu, polegi ammu midagi sellist kirjutanud! Ja palju pilte, mis sellise lookese puhul eriliselt olulised on! Loodan, et saan Teiega niimoodi natukenegi meie mõnusast Pariisi-nädalalõpust jagada.

Olen käinud Pariisis talvel ja olen käinud Pariisis sügisel. Ükskõik, mis aastaaeg ka on, Pariis meeldib mulle alati metsikult. Seal on nii palju avarust ja õhku, samas ka küünarnukitunnet ja suminat, silmale on ta ilus vaadata ja õhk on ajaloost ja kultuurist mõnusalt paks. Pariis on minu jaoks üks neid kohti, kuhu tahan alati tagasi minna. Ja kuna Pariis on meil siit Luksemburgist 3,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis mõtlesime, et vaatame ta ka kevadel üle. Oma rolli mängis selles Pariisi-nädalavahetuses ka Mannile antud lubadus Disneylandi külastada.


Nädala alguses teatas ilmateade, et meid ootab ees alla 10 soojakraadi ja pidev vihmasadu. Peaaegu olime juba oma plaane ümber tegemas, aga otsustasime riskida. Ja õigesti tegime, sest sooja oli üle 20 kraadi, päike paistis ja Pariis säras uhkes kevadises õitemeres. Kõik sealsed kohalikud vaatamisväärsuses olid meil varem nähtud. Ja neid pole Pariisis mitte vähe – Montmartre, Moulin Rouge, Sacre Coeuri kirik, Jumalaema kirik, Eiffeli torn, Triumfi kaar, Ladina kvartal, Luxembourgi aiad, Louvre, Seine, Champs Elysee... ja see andis meile suurepärase võimaluse lihtsalt ringi jalutada, kohvikutes istuda ja kevadet nautida. Täielik kaif, kui kuhugi kiiret pole! Versailles on meil veel käimata, aga selleks on pisut rohkem aega vaja ja seega jäi järgmiseks korraks. Kõige mõttetum atraktsioon on minu meelest Pariisis Eiffeli torn, mille otsas on mul olnud õnn(etus) kohe kaks korda ära käia – kokku peab vist sabatama oma kolmes järjekorras, minu meelest kohe paar tunnikest ja selle ajaga läheb igasugune tuju vaadet nautida ära. Kõige ülemine korrus on pealegi nii kõrgel, et vaade ei erine palju sellest, mis avaneb päevasel ajal lennukiga Pariisi maandudes. Aga eks see ole maitse asi. Selle asemel soovitaksin igal vaadetefanatil võtta ette retk Jumalaema kiriku katusele, sest vaade on ilus, katus on ilus ja ootama ei pea ka peaaegu üldse! Vähemalt siis ei pidanud, kui meie seal käisime!

Seekord oli meil aga täielik vabakava. Ööbisime oma sõbra Aurelieno (kellega tutvusime Tokyos oma sõbra Tadashi pool) juures Alfortvilles, mis on Pariisi eeslinn otse A4 kiirtee ääres, mis viib Luksemburgi. Reede õhtul käisime tema ja tema Kambodžas sündinud ja sealt 5-aastaselt koos perega põgenenud ekspruudiga söömas. Plaan oli sõita restorani Seinel tiirutava liinilaevaga, aga see otsustas viimasel hetkel mitte saabuda. Mis siis ikka, läksime metrooga. Restoraniks Chez Lili et Marcel, meie võõrustajate lemmik, mis oli täiesti üdini pariisilik, hubane ja uskumatult rõõmsameelse teenindusega. Aurelieno soovitas mulle veiselihahautist camembert´iga ja see oli tõepoolest superhea. Henri söödud veiseliha kolme kastmega (juustu, pipra ja seene) meeldis talle ka väga. Portsud olid üüratud, nii et mina magustoiduni ei jõudnud. Aga teiste juurest proovitud vaarika tiramisu ja aprikoosi tarte tatin tegid sellele toidukohale küll ainult au!

Laupäeval läks Aurelieno oma isa pulma ja meie olime omapäi. Ilma igasuguse plaanita sõitsime rongiga linna ja läksime suvalises kesklinna peatuses maha. Niikui maa alt välja ronisime, sattusime ühel Rue Rivoli tänavanurgal (sel tänaval joodi Remarque raamatutes ära liitrite viisi calvadosi) sama kohvikuga silmitsi, kus me eelmisel korral, umbes 3,5 aasta eest istusime. Meil veel kohvikuisu polnud seekord. Jalutasime Seine´ni ja Pont Neufini, ostsime suvilasse seinale mõned ilusad pildikesed neist väikestest (enamasti ülehinnatud kaubaga) putkadest seal jõe ääres, Mannile Pariisi pildikestega lehviku, läbi Louvre siseõue kuni Tuilerie aedadeni. Seal nautisime mõnda aega lopsakaid magnooliaid, mille õielehed tuule käes juba maha hakkasid kukkuma. Mulle meeldib Pariisi parkide juures eriti see, et pargipingid ei ole maa küljes kinni. Metallist toole ja pool-lamamistoole on võimalik ise tassida sinna, kuhu tahad. Pargi piires muidugi :). Nii saab ikka korraliku pikniku kambaga koos püsti panna. Edasi sõitsime metrooga üle Seine´i Luksemburgi aedade lähedale. Sõime ühes nurgapealses brasseries täiesti pariisiliku lõuna – mina kuulsa sooja võileiva Croque monsieur´i (tegelikult on tegu lihtsalt sooja singi-juustu võileivaga, aga prantslased arvavad, et selles nende omas on midagi väga erilist. Luksemburgist saab neid ka, aga prantslased ütlevad, et siin ei osata neid teha) ja Henri vasikahautist pastaga. Lõpetuseks nii hea kohv, et see oli omaette magustoidu eest. Õhtul jalutasime veel St German des Pres ja Ladina kvartali vahepeal asuvatel pisikestel kohvikutega ääristatud tänavatel, mis meile juba eelmisel korral väga meeldisid. Jõime mõned veinidki samas kohas, kus eelmisel korral.









Pühapäeva hommikul asusime oma Mannile antud lubadust täitma ja veetsime päeva Disneylandis. Mann jäi superrahule. Ma usun, et see ongi kõige ägedam just temavanustele lastele. Paar atraktsiooni olid ka sellised, mis suurtele inimestele vahvad on, aga enamus on just pisikestele. Mina jälle ei jõudnud ära imetleda, kui hästi on neil õnnestunud selle suure muinasjutumaailma loomine. Lihtsalt võrratu. Mann nägi kõik oma printsessid ära ja sai mõnega piltigi teha. Rahvast on küll lihtsalt murdu ja iga lõbustuse juures järjekorrad tohutu pikad. Aga sellega peab lihtsalt ette arvestama. Tänasime õnne, et läksime kevadel, sest ma kujutan ette, et suviste puhkuste ajal on rahvast veel mitu korda rohkem, lisaks lämmatavalt palav ilm. Kõige ägedamad atraktsioonid olid suur mahajäetud kummitusloss, lend Peeter Paani võlumaailmas ja vanas kullakaevanduses olev rollercoaster Big Thunder Mountain. Kes läheb, siis neist ei tasuks ilma jääda! Ja Mannile meeldis väga veel suur paraad, kus kõik Disney tegelased koos näha olid.