What a wonderful world!

Juba vanarahvas ütles, et päevad ei ole vennad. Ei ole vist tõesti. Saan sellest suurepäraselt aru, kui ma oma eelmist postitust vaatan ja sinna kõrvale käesolevat nädalat mõtlen. Eelmise nädala suvesoojuses sai nii palju kokatud, suheldud, käidud ja nauditud. Selle nädala märksõnadeks oli igatpidi tervis (alates etteplaanitud arstilkäikudest ja ammuplaneeritud operatsioonidest kuni absoluutselt mitteplaanitud mitmepäevase migreenini välja) ja lapsed. Aga midagi maitsvat on mul teile sellest nädalast siiski varuks!  Kui ma oma 7-aastase Emily reede õhtul voodisse saatsin, siis ta ütles, et ta ei saa aru, mis toimub, ta ei saa oma emotsioonidega hakkama ja tahaks lausa karjuda. Mina pakkusin, et karju siis natuke patja, aga et tegelikult oled sa vist väga väsinud. Ja siis me hakkasime mõtlema, et selle nädala 5 päeva jooksul oli tal lausa 8 trennilaadset tegevust - 2 kergejõustiku trenni, 2 tantsutrenni, 2 kehalist kasvatust, spordipäev ja üks naljakas juhtum kolmapäeva õhtust. Kolm...

Eelmine nädal oli nagu päikeseline unistus, kas polnud? Täitsa mitmes seltskonnas sai arutatud, et suvekuumusest võiks isegi loobuda kui aasta läbi selline mõnusa olemise ilm oleks. Mõned talvesõbrad vaidlesid vastu, aga mina olen mõnusa suveilma poolt iga kell! Päikesepaiste praadis sügisesed puud kaunilt kollase-punase kirjuks, nii et hea oli olla ja ilus oli vaadata. Milline õnn septembri lõpus aina aiapidusid nautida, seega käisime kohe mitmel, kõigepealt mõnusal kunsti ja kunstnikehõngulisel lõkkeõhtul ühes väga tšillis Tähtvere aias, kus jäid pildile need võrratult värvilised Ojasilla Talu sügisannid, mis siin all näha on.  Ojasilla talu sügisesed maitsed Ja kohe järgmisel päeval täiesti retrohõngulisel grill-lõunal vanade Luksemburgi sõprade juures ühes Variku aias, kus koos retro veiniklaasidega jäid pildile perenaise küpsetatud imeliselt sügisesed prosciutto-viigimarja pirukad.  Kristina võrratud prosciutto-viigimarja pirukad Lisaks kasutasime juhust ja testisime üks...

Mul on Karlova kiiks. Tunnistan seda endale juba aastaid. Minu meelest on Tartus Karlova linnaosas midagi nii idüllilist ja hubast. Kui me endale Tartusse uut pesa otsima hakkasime kui eelmine väikseks jäi (Emily sündis 7 aasta eest, seega väikseks jäi see vähemalt 7 aastat tagasi), siis mõtlesime välja, millistele tingimustele meie uus pesa vastama peaks. Tingimusi sai üksjagu. Tulemus oli selline, et üks kinnisvaramaakler ütles meile, et soovime leida korterit, mis oleks kesklinnas mere ääres. Ideaalis plaanisimegi leida endale koha Karlovasse. Aegajalt viskasime pilgu peale ka mõnes teises linnajaos asuvatele korteritele ja majadele, aga hing hakkas kohe sees kisama, et tegelikult tahaks ikka Karlovasse rohkem. Ja lõpuks me oma Karlova pesa leidsimegi. Mida rohkem Karlovasse toredaid kohakesi tekkis, seda värvikamaks kujutlus minu Karlova idüllist mu peas läks. Ja üks selline idülliline mõte oli see, et magad nädalavahetusel kaua ja magusalt ja seejärel jalutad ilusa päiksepaiste sa...

Vaade Villa Santaist, kas pole mitte võimas? Kui 2019. aasta kevadel sai tehtud "proovireis" sõpradega Barcelonasse, mis oli väga lõbus, siis hakkasime plaanima hoopis suuremat ettevõtmist, mis oli meil juba vist küll aastaid mõtteis mõlkunud - kogu kamp võtab lapsed kaasa ja veedame paar nädalat kõik koos Balil. Kokku sai meid 19 inimest ja kuigi Bali on villasid täis, siis sellisele seltskonnale sobilikku polnud sugugi mitte lihtne leida. Lõpuks leidsime esimeseks nädalaks Villa Santai Ubudi külje alla ja teiseks Sari Dewi Villa Seminyakis. Lennukipiletid hankis igaüks endale ise ja niisiis "tilkusimegi" saabumispäeva jooksul eri aegadel Ubudisse kohale. Meie ostsime pika otsimise peale Lufthansa piletid, mis viisid megakiirusel meid kohale, aga lend oli vist küll läbi aegade kõige ebamugavam. Lennusaatja oli suisa kuri ja ebaviisakas, söögid täiesti kõlbmatud ja jalaruum väga väike. See morjendas eriti meie pikajalalisi Henrit ja Manni, kes mõlemad olude...