neljapäev, 19. juuni 2008

Fiasko totale või lihtsalt paratamatu geograafia - artišok või-parmesanidipiga

Imetlesin juba mitu päeva Food Blogga artišokipostitusi, kus ta õpetab artišokki ette valmistama ja siis kirjeldab, kuidas ta jumaldab oma ema tehtud täidetud artišokke. Eks ma tean ju ka, millisteks delikatessideks neid peetakse. Ja artišokisüdameid õlis olen söönud - toitude sees on imehead, niisama antipastina (itaalia suupisted) on nad ka täitsa head, aga ei midagi väga erilist. Esimene mälestus sellest hõrgust toidust pärineb mul Rootsist, kus kunagi 10 aasta eest, kui siin ei olnud selliseid asju kuskilt saada, sai paaril korral tellitud pizzat, mille kattes olid ka artišokisüdamed. Tükk aega nägin vaeva, et välja uurida, mis imeloomad need seal nii hästi maitsesid.

Nojah, ja siis otsisingi Stockmannist endale kõige meeldivama välimusega artišoki välja. Food Blogga kirjutab, et need peaksid tunduma oma suuruse kohta rasked, selliseid seal igatahes ei olnud. Ka ei krudisenud lehed nagu peaks. Aga koju ma ta tõin!

Kuna tegu ei olnud selliste hiiglastega, nagu Food Blgga kirjeldab, vaid ühe täitsa keskmisega, mida nii hoolikalt ette valmistama ei pea, siis nägi ettevalmistus välja selline:


1. lõikasin maha artišoki saba koos alumise otsaga
2. Lõikasin ära ülemise otsa
3. Lõikasin ära iga lehe ülaserva

Siis sai keedetud artišokki ca 30 min soolases vees ja samal ajal keetsin kokku dipikastme, mis oli enamjaolt võetud bbcgoodfood lehelt ja sinna tehtud mõningad muudatused.

Vaja läheb:
Artišoki jalga (jalga kasutas Food Blogga oma eelpoolmainitud täidetud artišoki täidises, mõtlesin, et siis sobib ta täpselt sama hästi ka dipikastmesse)
2 spl Extra Virgin oliiviõli
2 tl Võid
1/4 Sidruni mahl
Soola
100 ml kuiva valget veini
Artišoki jalg tuleb koorida ja tükeldada, praadida oliiviõlis. Vala peale vein, keeda alkohol välja. Lisa väikse tüki haaval või, maitsesta soola ja sidrunimahlaga. Tõsta tulelt, kurna artišokitükid välja ja riivi kastme sisse maitse järgi parmesani.
Kui artišok sai valmis (st, et lehed tulevad väga kergelt tõmmates vilja küljest ära), siis proovisime neilt samamoodi, nagu Food Blogga soovitas, söödava kihi ära süüa. Peab ütlema, et enamus selle lehe siseküljest oli kaetud vesise ja maitsetu ollusega, ainult väike jupike lehekaenlas kõlbas süüa. Oli pisut harjumatu maitse, aga mitte ka halb. Igatahes ei söönud me kõigilt lehtedelt seda osa ära, osa koorisime lihtsalt ära, et siis selle põhiliseni, südameni, jõuda. Vahepeal moodustus artišokist ilus vesiroosilaadne lill ja lõpuks jõudsin ka nende südame peal olevate karvalaadsete moodustisteni, mis lihtsalt ära tulid. Ja siis olimegi kohal. Süda oli päris hea, eriti selle võikastmega. Aga seda oli nii vähe. Ja tegelikult arvan ma, et värske artišok kohtades, mille 100 km raadiuses see kasvab, on ikka midagi hoopis muud. Need lehed olid ikka väsinud ja pruunikad. Ei ole mõtet suurt maitseelamust siinkandis otsida lõunamaistelt viljadelt. Tuleb jääda oma kartuli ja lillkapsa juurde vist! :) Ja minna siis ning proovida neid delikatesse seal, kus nende koht.

Mine sa siis võta kinni, kas korraldasin ise fiasko või oli vili (õigemini õis) pikast reisist ära väsinud!

2 kommentaari:

Pille ütles ...

Mmm. Mulle need suured ei meeldigi, sellised kompaktsemad (no ikka kõvasti väiksemad, kui ma hiljuti USAs poelettidel nägin) on maitsvamad. Ja seal saab selle südamiku lihtsalt tervelt ära süüa, pole veel karvane ega midagi.
Tegin sellise kastmega: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=6036 - üsna sarnane vist :)

Juc ütles ...

Tõesti sarnane :). Algallikas vist täpselt sama! Tahaks neid beebiartišokke ka proovida värskelt, kus lõikad ainult otsa ära ja kõik ongi söödav! On vist nii?