Maitsev algus aastale – kammkarbid sidrunikastmes

Loodan, et 2011. aasta tuleb teile kõigile suurepärane, põnev ja maitsev.

Jõulu- ja aastalõpuaskeldustega seoses on mu virtuaalne Võrratu Maailm mõneks ajaks puhta unarusse jäänud. Reaalne õnneks mitte. Vaatamata aastalõpu lumemöllule ja järjekordsele lennukaosele jõudsime täiesti õigeks ajaks ilma sekeldusteta siiski kallile kodumaale. Sügisel Luxemburgi kolides kuulsin nii mõneltki poolt, et sooje talvesaapaid siin vaja ei lähe, pigem tuleks muretseda kummikud. Aga ilmataadil olid Luxemburgiga seoses selleks aastaks täiesti uued plaanid ja detsembri teine pool oli talv mis talv. Lugesin ajalehest, et varasem detsembri lumerekord oli umbes aastast 1910, kui kuu jooksul sadas maha 30 cm lund. Sel aastal aga sai see rekord purustatud, kui 4 päevaga sadas maha 70 cm lund. Ja külm oli ka... -10 kraadiga ei olnud sügissaabastega just kuigi mõnus bussi oodata. Aga kui asja positiivse külje pealt vaadata, siis valmistas see meid suurepäraselt ette Eesti jaoks, kus lund oli veelgi rohkem ja külma ka. Jõul möödus kodus kallite inimeste seltsis, süües hapukapsast, seapraadi ja sülti, mille järgi ma ausaltöeldes juba alates novembrikuust igatsenud olin. Ja suurepärased päkapikud käisid ka, kellest üks tõi mulle isuäratava uue kokaraamatu "Citrus and Spice" Briti toiduajakirjanik Sybil Kapoor´i sulest. Juba jupp aega oli mul isu valmistada midagi kammkarpidest, millel on minumeelest kohutavalt võluv prantsusekeelne nimi Noix de Saint Jacques, ja seetõttu saigi esimene retsept uuest raamatust võetud just nende jaoks. Peale kodumaist rammusat jõulusööki sobis nagu rusikas silmaauku - kerge, tsitruseliselt värske ja aasiapäraselt teistmoodi. Kaste oli nii maitsev, et selle oleks pärast hea meelega niisama peale ära joonud! :)

Vaja läheb:

1 väike tšilli
6 spl sojakastet
2 spl mett
2 sidruni riivitud koor ja 1 sidruni mahl
2 spl seesamiseemne õli
20 kammkarpi
3 spl extra virgin oliiviõli

Pane kaussi peeneks viilutatud tšilli, sojakaste ja mesi. Kuumuta segades, kuni mesi ära sulab. Eemalda tulelt. Lisa sidruni mahl ja koor ning seesamiseemne õli.
Lõika iga kammkarp pooleks. On soovitatud, et juhul, kui olete ostnud kammkarbid, millel on küljes oranž "korall" (tegelikult küll kahesoolise kammkarbi naispool, mille olemasolu sõltub isendi päritolust ja hooajast), tuleks see külge jätta ning ära süüa. Maitseasi, aga mulle meeldib see meespool rohkem! :) .
Kuumuta pann hästi kuumaks. Määri kammkarpe õliga ja prae kummaltki poolt ca 1 minut, kuni kuldne. Jaota kammkarbid taldrikutele ja vala üle kastmega. Serveeri kohe!

Viimastel aastatel oleme peale aastavahetust kirja pannud mõned suunad, kuhu eesootava aasta jooksul liikuda sooviksime. Seda lähtuvalt ideest, et kui sa pole välja mõelnud, kuhu minna soovid, on tõenäosus, et valesse kohta välja jõuad, üsna suur. Kõige muu olulise ja vähemolulise kõrval avaldasin mina arvamust, et tahaksin sel aastal sukelduda veidi sügavamale põnevasse juustumaailmasse. Kus mujal seda veel parem teha oleks, kui siin – Prantsusmaa piiril, keset Euroopat. Varasemalt olen mõningatest meie katsetustest veidi siin, siin ja siin kirjutanud ka. Lemmikud on seni olnud tuhatriibuga Morbier ja Trou du cru (või välise sarnasuse tõttu ajujuust, nagu mu õetütar Agnes seda kutsub). Oma juustukatsetuste otsa tegimegi lahti eelmisel nädalavahetusel. Vedasime koju terve hulga erinevaid väikseid juuste, just parajad degusteerimiseks.

saint agur kreem, tehtud samanimelisest sinihallitusjuustust – äärmiselt maitsev, peaks selle originaal Aguri ka ära proovima
Mini babybel – juustugurmaanid seda kindlasti mingiks peeneks juustuks ei pea, aga maitsev on ta küll, mahe ja parajalt soolakas. Eesti juustu moodi. Eriti lahe on selle punane vahast kest, mis ilusti juustu ümbert ära tuleb ja millest väike kera välja vupsab. Originaalne mini babybel on Hollandi Edam.
Le brin – 6-nurkne juust on pärit Prantsusmaalt, Savoie piirkonnast. See on mahedam variant tavalistest Prantsuse pestud koorega juustudest. Poolkõva ja valmistatud lehma piimast. Selle koor on oranžikas. Minule ta mahedat muljet küll ei jätnud, üpris vänge just teine.
Emmental – Kollane pehme lehmapiimajuust. Magus. Sobib nii leivale kui desserdiks. Aga no on alles magus juust. Mitte päris minu maitse! Soola nagu polekski.
brillat savarin – see juust on nime saanud 18. sajandi kuulsa toidukirjaniku Brillat-Savarini järgi. See on ümara kujuga, pehme, alge velvetja koorega. Meie proovisime värsket varianti, mis on neutraalne, meenutab veidi mozzarellat, kuid on hapukam. Väidetavalt omandab see juust küpsemisel tugevama maitse. Meie oma oli trühvliviiludega, mis andis muidugi omajagu naudingut juurde - niikui juustupakendi avasime, jõudis ninna suurepärane trühvli lõhn.

Ja siis kitsejuustud... kitsejuust on üks kahest asjast (teine on maks), mida ma oma pidevale püüdlusele oma maitsemeeli arendada, ikka ei armasta süüa. Kuigi, tuleb tunnistada, et olukord on mõneti viimasel ajal paranenud. Mulle päris meeldib, kui mõnda mahedamat eksemplari on mõne küpsetise peal või sees kasutatud.

Rocamadour AOC – keskmise küpsusega, pealt velvetine, seest hästi hästi kreemine. Mulle, kui kitsejuustu mittearmastavale inimesele isegi tundus päris meeldiv ja mahe! See juba näitab midagi :)
Bouchon Lyonnais – väike, silindrikujuline, õhukese koorega kitsejuust. Seest meenutab kodujuustu. Jeerum jeerum, kui tugev kitsepiimamaitse. Nii et sobilik kõigile kitsejuustu kõige andunumatele fännidele.