Imeline Istria

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot.

meie lemmiklinn Istrias, Rovinj

Lend Frankfurt Hahnist Pulasse kestis kõigest 1,5 tundi. Jõudsime kohale laupäeva õhtupimeduses. Autorendifirmas läks kõik erakordselt libedalt, peale Portugalis saadud ebameeldivat kogemust olin ausaltöeldes pisut murelik. Eriti peale seda, kui avastasin, et olin kiiruga autorendi-voucheri asemel välja printinud mingi täiesti suvalise e-maili, kus ei olnud ühtki vajalikku infokildu peal. Aga noormeest minu voucher ei huvitanud, tema masin oli meie krediitkaardiga sõber ja lõpetuseks ütles ta, et kui teda parajasti kohal pole, kui autot tagastame, siis jätku me autovõtmed lihtsalt talle leti alla. Tundub, et "võti on mati all" on Horvaatias tänase päevani päevakorral. Olin eelmisel päeval kirjutanud meie väikse hotelli omanikule, et jõuame üsna hilja õhtul ning saanud vastuseks, et teda ennast pole kuni pühapäeva õhtuni kodus, aga ta jätab meile korterivõtme väiksesse aiamajja laua peale. Selline mugav korraldus andis meile täieliku vabaduse laekuda oma ajutisse koju millal aga ise soovime. Otsustasime siis esimese asjana õhtusöögile minna, kuna kell oli juba 21, toidupoed kinni ja tekkis oht nälga jääda. Kõigepealt võtsime suuna väikses Banjole külas asuva Batelina kalarestorani poole (selliseid pisikesi kohalikke restorane nimetatakse Horvaatias konoba), kus pereisa on ise kalamees ja perenaine kokk, aga otse loomulikult ei olnud neil laupäeva õhtuks meile ühtki vaba lauda pakkuda. Olin sellest kohast enne lugenud ja ka hiljem soovitasid kohalikud meile seda kohta korduvalt. Pula kesklinn oli justkui välja surnud, ainult ohtrad kohvikud (ja neis ei pakuta Horvaatias mitte ühtki söödavat asja) veel lahti. Üks lahke jäätisemüüja ütles, et läheduses on paar restorani, aga need pole kuigi head. Soovitas võtta suuna Pula külje all asuvasse Milani restorani. Lonely Planet arvas samuti, et tegemist on ühe parima restoraniga sealkandis. Otsustasime siis endid kohalejõudmise puhul pisut premeerida, sest Milan ei ole just odav restoran. Interjöör oli ilus ja modernne, aga ei midagi meeldejäävat. Peakokk tervitas meid vürtsise bruschetta, filotaigna ja lehtpeedi piruka ning magusa sibula focacciaga. Kõik maitses suurepäraselt. Maria tellis muidugi spagette oliiviõliga, mis on suppide kõrval tema teiseks põhimenüükd, kui väljas sööme. Külma eelroana saabusid lauale kalad ning mereannid, igaüks isemoodi maitsestatud ja valmistatud, aga meeles täpselt pole, mis me seal sõime. Pearoaks sain mina krevetirisoto, mis nagu ma hiljem Istria kulinaaria brožüürist lugesin, on selle koha hittroog. Ja no oli tõeliselt maitsev, isegi mitte-risotto-sõber Henri oli vaimustused. Kuldmerikoger kartulite ja kirsstomatitega oli samuti maitsev, aga mitte eriline elamus. Kuna me magustoitu valida ei suutnud, siis toodi meile kõigist pakutavatest kookidest veidi. Võite ette kujutada, et tühjast kõhust oli asi selleks hetkeks juba väga kaugel. Öö hakul jõudsime oma sangviinpunase maja juurde, mis asub otse mererannal, leidsime oliivipuue alt pisikese puust aiamaja ning selle seest laualt oma korteri võtme. Olivetos on kolm ilusat korterit, mis kõik teemale kohaselt kujundatud - Terra (mille meie endale saime), Lavanda ning Sol. Meie Terra juurde kuulus 2 magamistuba, suur elutuba uskumatult hästi varustatud köögiga (ma pole iial enne oma hotellitoast saumikserit või vahvlimasinat leidnud), wc/vannituba ning suur rõdu vaatega maja ümbritsevale oliiviaiale ning merele.

Motovuni linn mäekünkal; värvilised metsviinapuud; kastanid on valmis; poisikesed kitsejuustu müümas; tšillivanikud; trühvlipraad; kuld metsast - trühvlid; trühvlipasta laadapannil

Istria kulinaariat tutvustav brožüür oli tinglikult kaheks jaotatud - roheline Istria, ehk sisemaa oma seente, metsloomaliha jms-ga, ning sinine Istria, ehk rannik, kalad ning mereannid. Otsustasime siis oma vähesed Horvaatiapäevad samamoodi jaotada ning võtsime esimesel päeval ette rohelise Istria. Sihiks väike Livade küla, kus selsamal pühapäeval leidsid aset trühvlipidustused. Livade asub kauni mäetippu rajatud Motovuni linna külje all mäe jalamil. Ja Motovuni linna ümbritsevad trühvlimetsad. Ma pole iial nii palju trühvelid korraga näinud ja nende aroomi nii tugevalt tundnud. Sõna otseses mõttes hõljus terves külas sel päeval tugev trühvliaroom. Iga trühvlimüüja seisis leti taga, millele oli kuhjatud hulk erineva suurusega "kullatükke". Horvaatias kasvab üldse kokku 4 valge ja 6 musta trühvli sorti ning parajasti oli käes aeg tähistada neist kahe valge (Tuber magnatum ja Tuber maculatum) valmimist. Hiljem kuulsime oma majaperenaise Manuela käest, et varem ostsid itaallased kõik Istria trühvlid kokku ja müüsid neid Itaalia trühvlitena kalli hinna eest. Nüüd aga on ka horvaadid ise hakanud oma trühvleid tugevalt turustama ja maailm saab üha enam kuulda ka Istria trühvlitest. Olime plaaninud kuskil Motovuni kandis ühe trühvlilõuna teha, aga pidustustel selgus, et selleks polnud mingit vajadust. Peen kohalik trühvlirestoran Zigante tegi suurel laadapannil trühvli ning koorekastmes pennet, mille ports maksis alla 3 euro. Igaüks sai osta endale veinipokaali ning seda siis erinevate veinitootjate lettide juures pidevalt täitmas käia, suupisteks olid pakkumisel nii trühvlijuust, trühvlivorst kui nii trühvlitega kui ilma nendeta oliiviõlid, millesse värsket saia sisse pista. Oh, Istria oliiviõli on täiesti teema omaette. Astusime Livades sisse Zigante trühvlipoodi ja nägime, et üks härra valab aga väiksesse topsi degusteerimiseks mõeldud oliiviõlisid ja joob neid. Tundus päris võigas mõte. Aga hiljem, kui ise kohalikke eriliselt aromaatseid, isegi kergelt vürtsiseid õlisid proovida saime, mõtlesime, et võiks ise ka neid vabalt juua. Käsi südamel, ma pole iial ühtki ligilähedaseltki nii head oliiviõli saanud. Mulle polekski pasta peale muud kastet vaja kui ainutl seda Istria oliiviõli. Täielik elamus omaette! Siis oli korraldatud veel näidiskokkamine, kus Horvaatia Masterchefi kangelane (kuid mitte võitja) valmistas pearoa trühvlitest. Roog oli ise äärmiselt põnev. Seakoodi sõrapoolsest otsast oli lõigatud jäme viil ja luu sisse topiti trühvlid. See läks ahju, samal ajal valmis polenta salveiga, trühvliõliga praetud puravikud ning portveinist ja sealihapuljongist kokku keedetud kaste. Serveerimisel niristati kõige alla trühvlimett, sellele tõsteti kulbitäis kastet, siis suur lusikatäis puravikke, ruuduke polentast ning kõige peale seakoot. Roogasid valmis vast oma kümme ja iga rahvus sai ühe. Meie saime eestluse eest ka ühe. Ma pean ütlema, et telliksin parema meelega teinekord seda trühvli-koorekastmes pennet, aga põnev oli küll. Nii et meil läks eriti hästi - 3 euroga sai delikatesse kohe isuga söödud. Edasi sõitsime Buzet nimelisse mäekünkalinnakesse ja tegime seal ühed maalilise mäevaatega kohvid.

kõik pildid Buzet linnast

Õhtul kohtusime esimest korda energiast pulbitseva Manuelaga. Tuli välja, et väikse hotelli pidamine ei ole sugugi mitte tema põhitegevus, vaid pigem hobi. Talle meeldib sisekujundus, talle meeldib, kui teda ümbritseb palju inimesi ja maja ostuks võetud pangalaenu aitab see samuti tasuda. Manuelal ja tema abikaasal on 4-aastane poeg Dino, kellel pole mitte vähem energiat tagavaraks, kui tema säraval emal. Päevatööna tegeleb Manuela hoopis turismindusele eurorahade jagamisega ja just seetõttu on ta täielik ekspert, mis puutub parimatesse kohtadesse, kuhu Istrias minna ning kus süüa. Saime õhtul temalt selles osas üksikasjaliku ülevaate, lisaks kingituseks paki kohalikke assortiikomme ning kutse õhtuks kala sööma, kui tema tuttavad kalamehed peaksid midagi sel päeval kinni püüdma.

kalamees koeraga Medulinis; kass noolib kalameeste saaki; selle päeva saak; oliivid on samuti valmis; Horvaatia sinine meri; Pula amfiteater

Nagu juba mainitud sai, siis Horvaatia kohvikutes midagi söödavat ei pakuta. Aga täiesti tavaline on, et esmalt ostetakse poest värsked saiad kaasa ning siis minnakse neid kohvikusse sööma. Oma teisel Horvaatia hommikul tegime siis samuti nagu kohalikud – ostsime poest kirsimoosiga ning kohupiimaga struudlit ja läksime Manuela soovitatud kalurite kohvikusse otse rannal paadikai ääres, mis asus kohe meie maja kõrval. Kohviku ukse kõrval kasvasid küpsetest granaatõunadest lookas puud ja ma kahtlustan, et ühe neist viljadest tõi Manuela meile õhtul “vitamiiniks”, nagu ta ise ütles. On täiesti hämmastav, kuidas Horvaatias saab head kohvi absoluutselt igal pool, isegi väikestes kaluritele mõeldud hurtsikutes. Paar kohta, mida Manuela soovitas, olid juba hooaja lõpu puhul kinni pandud. Aga läbi käisime nad igaks juhuks ikka. Kitsal sillal, kus Manuela tuttavad kalurid kala püüavad, üritasid tol päeval kolm noormeest midagi maitsvat veest välja sikutada, aga vist üsna asjatult – sillal lebas üksainus väike kala ja ka Manuela ütles õhtul, et sel päeval ta kalu ei saanud. Suvehooajal tegutseb silla kõrval väike vabaõhurestoran, kus küpsetatakse värskelt sealtsamast merest äsja välja tõmmatud kala ning mereannid klientidele pakkumiseks. Käisime Istria lõunatipus väljakaevatud vanade roomlaste lossi varemetes. Imeilus koht oli, me oleks ka hea meelega sinna oma lossi ehitanud. Püüdsime minna ka Kamenjaki poolsaarele, kus pidi sealkandi ilusaimad rannad olema ja mõnus mereannikohvik Safari. Aga kahjuks oli kogu piirkond parajast 5-päevasteks sõjaväeõppusteks suletud. Läksime siis hoopis Pula turule. Pula oli esmaspäeva lõunaks võrreldes laupäeva õhtuga läbi teinud justkui metamorfoosi – linn elas, oli inimesi paksult täis, sumisevad välikohvikud ääristasid tänavaid. Turg oli sügisesele Vahemeremaale omaselt lookas ja tekitas vastupandamatu isu süüa teha. Ostsime veel veidi granaatõunu ja mandariine ning asusime teele iidsesse Rovinj linna, millest sai minu täielik lemmik. Miks, seda näeb vist siit värvilistelt piltideltki. Lõunatasime ühes merevaatega konobas, sõime kalasuppi (horvaadid on tõelised supimeistrid ja supid on seal ikka sellised eestlaste moodi – selge leemega ja püreerimata), sardiine, praetud kalmaare, grillitud toorvorste, kartuleid spinati ja küüslauguga ning paprikakastet ajvarit. Tegelikult on nii, et kõik, mis me Horvaatias sõime (välja arvatud sealiha) maitses lihtsalt oivaliselt, mina ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on! Veini jõime muidugi ka igal pool – valget malvazijat ja punast terani ja muidki. Lõunasöögijärgset kohvi otsustasime minna jooma aga Triestesse Itaalias. Sinna on Pulast alla 100 km ja läbida tuleb vahepeal ka Sloveenia. Trieste oli üllatavalt suur, avar, majad olid ka suured, inimesi oli vähe. Päris ilus, aga peale Rovinjt ei jätnud kustumatut mälestust. Kohv oli küll hea! Tagasiteel pisut ära eksinud küsisime ühest restoranist teed ja saime teada, et me oleksime pidanud Sloveenia läbimiseks ostma mingi vinjeti. Otsustasime siis tagasiteel ontlikud kodanikud olla ja läksin piiripeal vinjetti otsima. Tuli välja, et kõige odavam vinjetivariant on 15 eurot ja sellega võid kohe 7 päeva mööda Sloveeniat kimada. Meil aga oli vaja umbes 15 minutit seda teha. Mõtlesin veidi ja panin sealt putkast punuma. Õnneks ei peetud me kinni ja pääsesime trahvist, mis kuuldavasti on päris mitusada eurot.

Rovinj vanalinn; Rovinj kivine rand ja sinine vesi; Henri ja Mann vett katsumas; Roviny vanalinn 3*; Trieste ilu 2*

Õhtustama läksime Manuela soovitatud väiksesse Astarea konobasse imepisikeses Brtonigla külas. Seal tegutseb omanikust kokk juba aastast 1980. Tervitab igaühte isiklikult, kes sisse tuleb, tutvustab ennast ja pakub istet. Söögisaali nurgas põleb lõke hiigelsuures kaminahjus ning seal valmivad traditsioonilised kaane all küpsetatud road. Selleks pannakse kala või liha köögiviljadega potti, kaas kõvasti peale, pott hõõguvate süte sisse ja mõned söed kaanele ka. Peagi istus härra meie lauda maja, võttis kätte pastaka ja paberi ja uuris, mida me süüa tahaksime. Menüüd polegi, tal on köögis värske kraam ja sellest ta siis valmistab maitsvaid roogasid külaliste soovide järgi. Mannile saabus kalasupp, mulle must risoto (mille poolest Astarea eriti kuulus on), kamba peale veel ühed kalmaarid ja Henrile sealiha (mis oli küll parem kui mujal Horvaatias saadu, aga siiski mitte nagu Eesti sealiha). Eriline sensatsioon oli minu seepiatindiga mustaks värvitud risotto kalmaaridega, kõrvale kauss värsket salatit. Seda kohta soovitaksin küll kõigile, kel sinnakanti asja on.

Astarea must risoto; praetud kalmaarid, millest vist iial küllalt ei saa; kala ja mereannid, mis on küpsetatud traditsiooniliselt "kaane all" Astarea kaminahjus

Viimasel hommikul läks suvi lisaks päiksepaistele ka soojaks. Olime endale külmkappi ostnud hulga erinevaid Istria prosciuttosid (pršut), oliive, juustu, granaatõuna, mandariine, tomatit ja maja kõrvalt poest tõin värsket saia. Tegime oma rõdul piknikku ja võtsime päikest! Istria inimesed on nii metsikult sõbralikud ja toredad, et teevad alati tuju heaks. Kõik räägivad inglise keelt ja lisaks veel saksa ning muidugi itaalia keelt. Henri sai kõigi meestega jalgpalli teemadel elavalt vestelda ja kõik olid meie edusammudega igati kursis! Jäime oma Horvaatia reisiga tõeliselt rahule ja iga kell läheks tagasi.

viimane hommik Oliveto rõdul