Kevadekuulutajad

Lisaks linnulaulule on meil siin Tartumaal sel aastal ka teistsugused kevadekuulutajad, vaadake ise...

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
See on küll nummi, nagu WC paberi reklaamilt- pehme ja valge...
21. märts 2009, kell 10:28
Juc ütles …
Nummi jah :), hea tähelepanek, tõesti nagu wc-paberi reklaamis. A päriselus on ikka lahe, kui neid on terve õu täis!
22. märts 2009, kell 10:43
Smilla ütles …
Tere!
Sa oled endale uue muruniiduki hankinud? :))) Hea mõte, kui plaanis terve aasta ära olla ;)

K.
25. märts 2009, kell 15:27
Juc ütles …
Kairi, kahjuks (või õnneks) ei ole need nunnud elukad minu jagu, vaid mu lambakasvatajast tädipoja omad. Nii et mina pean ikka oma muru asjus heade inimeste uste taga kriipimas hakkama käima :)
26. märts 2009, kell 12:34
Anonüümne ütles …
:)
hästi nunnud on nad küll tõesti! eriti need pisikesed juurde tulevad ja saba liputavad! aga lisaks pos poolele muru "niitmise " osas, on ka "jääknähtusid", nii et heade inimeste uste kriipimine polegi kõige halvem mõte :)
oi, ma nii ootan juba te minekut, saaks mõnuga ka reisile minna ;)
K.
26. märts 2009, kell 14:29
Juc ütles …
K. ma ise arvan ka, et eelistan seda kriipimise varianti. :) Ja ise ka ootan pikisilmi, see talv siin ei taha ega taha lõppeda. Päris ära tüütab juba see ootamine. Aga palju asju on veel ajamata, nii et kohe niikuinii minna ei saaks. Meil ei ole nt brasiilia viisatki (loodame,e t ikka saame), sest mannil hetkel terve üks silm potisinine ja selliseid passipilte ei taha eriti teha :)
26. märts 2009, kell 15:26
Anonüümne ütles …
oi, ära räägi.. tänavu talv on e r a k o r d s e l t pikk ja lumerohke. tahaks ka juba näpud mulda suruda :)
Mannikesele kiiret paranemist! (kukkus kuhugi?)
K.
26. märts 2009, kell 22:02
Juc ütles …
Ma ka sel aastal ei jõua päris kevadet ära oodata, eelmine suvi ju ka suve nime ei väärinud. Aga Mann mängis issiga padjasõda :)
27. märts 2009, kell 16:31
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kujutis
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses ...
Loe edasi »

Portugali kreemikoogid, pastéis de nata

Kujutis
Siit tuleb nüüd küll üks lootusetult hilinenud isadepäevajutt. Isadepäevaks tehtud koogid, portugalipärased pastéis de nata ´d valmisid küll siiski õnneks õigel päeval. Pühapäeva hommikuks oli üle pika aja taevas täiesti sinine ja päike soojendas mõnusalt. Päeval oli vist lausa 16 kraadi sooja olnud. Mannike laulis Henri "Lumi tuli maha ja valgeks läks maa..." abil üles ja kinkis talle karbikese vajalike vidinatega, peal silt "superissi toolbox". Mina omaltpoolt püüdsin tähtpäevale kaasa aidata millegi magusaga. Juba mõne aja eest oli mulle minu uues Jamie "30 minute meals" raamatus silma jäänud tema kiirelt valmivate pastéis de nata ´de retsept. Oligi plaan need ette võtta. Ärkasin veidi liiga vara üles ja kuna nii vara voodist välja ei viitsinud ronida, hakkasin öökapil olevaid toiduajakirju uurima. Silma jäi eelmises Cuisine et Vins de France numbris olnud pastéis de nata ´de retsept. Mõlemas oli midagi, millest ma loobuda ei tahtnud ja nii sai kahest...
Loe edasi »

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Kujutis
Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus.  Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati...
Loe edasi »

Toskaana - La vita e bella

Kujutis
Enne reisi olin kindel, et ennekõike jääb mulle Itaaliast meelde Itaalia köök. Tegelikult see päris nii ei olnud! Esimene ja kõige meelierutavam on hoopis Toskaana võimas loodus. Ma olin ju näinud imeilusaid pilte küpressialleedest, mäekünkaküladest ja sirgetest joontest viinamarjapõllul. Aga olin samas alati arvanud, et need vaated on üksikud õnnelikud leiud. Toskaana ongi päriselt selline - ükskõik kuhu vaatad on imelised vaated oliivisaludele, lambakarjadele, viinamarjaväludele, küpressidele, piiniatele, ajahambast puretud hoonetele, soojades toonides küladele, lähemalt vaadates näed lopsakaid sügavsiniseid ja helerohelisi viinamarjakobaraid, valminud viigimarju, priskeid granaatõunu ja tunned metsikult kasvavate ürtide lõhnasid. Eriti meeldib mulle Lõuna-Toskaana, sest minu jaoks on sellised hiiglaslikud metsaga kaetud tumedad mäed, nagu Põhja-Toskaanas, alati veidi kõhedad tundunud. Toskaana looduse ilule lisas kaalu ka uskumatu kogemus, kui sõitsime tagasi Rooma poole – laskusim...
Loe edasi »

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Kujutis
Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks ...
Loe edasi »