Värske kevadine spargel Pecorinoga lõunaks

Sparglihooaeg on meil siin juba jupp aega täies hoos. Kui ma nüüd neid ette poleks võtnud, oleks oht hooaeg lausa maha magada, sest ma arvan, et pikalt seda pidu enam pole. Meie poes on viimasel ajal alati saadaval nii rohelised sparglid Itaaliast kui valged Prantsusmaalt. Mõtlesin, et kuna Eestis on roheline spargel tavalisem, siis peaks seekord midagi valgest tegema, aga mind millegipärast kohe tõmbas rohelise poole. Pooltest kojutoodud sparglitest valmis mulle üks luksuslik ja kerge lõunasöök - mõned minutid keenud krõmpsuv spargel hea oliiviõli ja Pecorino juustu laastudega. Kõrvale veidi külma valget veini ja elu on veelgi ilusam! Teine pool jäi järgmist katsetust ootama. Kui hästi õnnestub, kuuleb siin ka sellest peagi!


DSC_0275 copy DSC_0280 copy


Vaja läheb:
punt värskeid rohelisi spargleid
1/2 sidrunit
soola
mõned lusikatäied head extra virgin oliiviõli
peotäis hea Pecorino või Parmesani liistakuid

Naksa sparglitel ära puitunud osa ja koori kergelt iga spargli alumine pool ära. Pane pott vett täis, maitsesta maitse järgi soolaga ja pigista sisse 1/4 sidruni mahl. Kui vesi läheb keema, lisa sparglid ja keeda ca 4 minutit (oleneb muidugi ka sellest, kui paksud sparglivarred on), nii et nad veel kergelt krõmpsud on. Kurna, piserda üle oliiviõli ja soovi korral sidrunimahlaga. Puista peale juust ja vala välja vein! Head isu!


DSC_0253 copy DSC_0257 copy

Kommentaarid

Tuuli ütles …
Blogardite kollektiivne alateadvus tõestab end taaskord :)))
Suutsime üheaegselt kribada spargliteemalist postitust
14. mai 2011, kell 21:12
Piret ütles …
Ka mina olen spargli dieedil, pole juba paar päeva muud söönudki:) See värske kodumaine on lausa jumalik ja hooaeg ju imelühike. Tuleb võtta, nii palju, kui kanda jaksad:D
14. mai 2011, kell 22:12
Juc ütles …
TÕesti Tuuli, pagana kaugele ulatub see alateadvus! :) Käisin Su spargleid piilumas, no pagan, kui isuäratav see munaga oli! Limpsan siin keelt praegu. Aga muide, see, mis ma plaanin oma ülejäänud spargliga teha, on samuti munaga seotud :).
Piret, spargli dieet kõlab põnevalt, mitu eri rooga Sa sellest välja oled suutnud mõelda? Või naudid lihtsalt puhast värsket kevade maitset? Kas Sul kasvab kuskil endal hulgi või sponsoreerid Kongot? :)
14. mai 2011, kell 23:42
Eva ja CO ütles …
Oi, kui ilusad pildid! Nii rõõmsad ja isuäratavad!
Mulle tundub, et Inglismaal on kogu aeg sparglihooaeg. Poes teiste ostukärudesse piiludes olen märganud, et peaaegu kõigil on alati spargli-punt ostukärus. Ma ise ei ole neid veel proovinud ja murdsingi pead, et misasja nad nendega teevad. Nüüd ongi hea kohe ära katsetada :)

Rõõmsate tervitustega,
Eva-U
15. mai 2011, kell 12:24
Juc ütles …
Eva, aitäh! Eks vast osa aastast tuuakse siis kuskil L-Ameerikast vms sisse sparglit. Proovi ära jah, ainult jälgi, et üle ei küpseta/keeda - plögaks keedetud spargel on peenest roast valgusaasta kaugel :). Aga muide, oot veel veidi... panen peagi siia ühe veel põnevama spargliroa! Rõõmsad tervitused vastu teile!
15. mai 2011, kell 16:04
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja
Loe edasi »

Türgi munad ja ürdine lambakints

Kujutis
Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b
Loe edasi »

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Loe edasi »