reede, 6. veebruar 2009

Crème brûlée - desserdiklassika

Mõnda aega oli mul Crème brûlée (pr keeles "põlenud kreem") proovimise vastu mingi nähtamatu tõrge. Samamoodi nagu ka Carbonara, Bolognese ja teiste klassikute vastu, mille paremaid ja halvemaid koopiaid igas kohvikus proovida saab. Nüüd olen tasapisi siiski katsetama hakanud. Et klassikat millegi huvitavaga vürtsitada, lisasin kreemi sisse veidi safranit ja puistasin serveerimisel peale magusat passionivilja sisu. Passion on küll üks desserdimaailma tänaväärsemaid puuvilju oma tugeva troopilise maitsega. Retsept ise on Nami-Nami ja Oma Maitse sümbioos:

5 munakollast
2 dl kohvikoort
2 dl vahukoort
1 dl suhkrut
näpuotsaga safranit
jupike vanillikauna
pealeraputamiseks Demerara suhkrut
kastmeks passionivilja sisu
Vispelda munakollaste hulka suhkur. Lõika vanillikaun pikuti pooleks, eemalda terava noaga seemned ja lisa nii seemned kui kaunapoolikud koore sisse. Kuumuta potis kohvi- ja vahukoor. Eemalda vanillikoored. Tõsta 3-5 spl koort munasegusse ise pidevalt segades. Vala peene joana pidevalt segades munasegu sooja koore sisse. Kuumuta koort pidevalt segades, kuni see pakseneb, aga ära keema lase. Sega kreemi sisse ka safran. Vala ca 2,5 cm kiht kuumakindlate portsionvormide põhja. Kata fooliumiga. Aseta vormid ahjuplaadile, täida plaat kuni poole vormi kõrguseni veega ja küpseta 160 kraadi juures 50 minutit ahjus. Võta vormid välja ja lase jahtuda. Kata täielikult jahtunud vormid toidukilega ja tõsta minimaalselt 4 h külmkappi. Enne serveerimist raputa kreemi peale õhuke kiht suhkrut ja lase sel kuuma grilli all karamellistuda. Tõsta ahjust välja, pane karamelli peale passionivilja sisu ja serveeri.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

nii ilus, taitsa nagu p2ris!! uskumatu, et ilma leegiheitjata ka nii ilus valja tuleb

Pille ütles ...

See granadillifoto on küll väga ahvatlev!

Kristjan küpsetas mulle haiglasse cannelesid. Kojumineku päevaks tellin brüleekreemi :)

Juc ütles ...

Anonüümne, suured tänud kiituse eest. Tuleb kõva grilli anda, siis tuleb ilusti ka ilma leegiheitjata.
Pille, sa avasid just mu silmad :). Ma ei olnud kunagi mõelnud, et granadill, passionivili ja maracuja on kõik üks ja seesama. Aga maitselt on ikka metsikult hea ja välja näeb ka suurepärane. See roosa äär ja see soe oranž. Stockmannis on viimasel ajal paar korda olnud nii, et on neid kahte sorti, neid kortsus kohe kasutamiseks ja siledaid ette ostmiseks, väga mugav. Kristjan on Sul küll kullatükk. Haiglatoidu kõrval tundub niigi hea cannele vist maailma parimana!:)