Mõnusalt mõrkjas salat peedi, verigreibi ja endiiviaga

Harva juhtub, et mõne salati nägemine tekitab minus isu seda kohe järgi proovida. Vahel siiski. Selles salatis on nii palju sooja värvikirevust, et püüdis pilku. Lähemal uurimisel selgus, et see sisaldab ka huvitavaid koostisosasid. Nii et mõeldud, tehtud. Algne idee pärineb ühest 2007.-nda aasta Food&Travel numbrist. Vaja läheb:

1 salatsigur ehk endiivia
1-2 keedetud punast peeti
1 väike punane sibul
1 suur verigreip
2 tl balsamiäädikat
3 tl oliiviõli
pipart ja soola

Lõika endiivia peenikesteks ribadeks. Fileeri greip kogudes mahla eraldi kaussi. Lõika peedid õhukesteks sektoriteks ja sibul imeõhukesteks rõngasteks. Pane greip, peet ja sibul endiiviale. Sega kaste lisades kogutud greibimahlale balsamiäädika ja oliiviõli. Maitsesta pipra ja soolaga. Vala salatile ja lase enne serveerimist veidi seista.

Kommentaarid

Tullia ütles …
Tõesti ilusad värvid!
9. veebruar 2009, kell 16:06
Juc ütles …
Aitähh, Tullia! Minu meelest ka :)
9. veebruar 2009, kell 18:41
Kärt ütles …
Oi, kõlab väga põnevalt. Peab kindlasti järgi proovima! Olen poes sigurit vaaginud osta vaid wokiroogade jaoks, tegelikult ei teagi, kuidas ta õieti maitseb :)
9. veebruar 2009, kell 22:45
Juc ütles …
Kärt, sigur ongi õrnalt mõrkjas. Nami-Nami ütleb, et tuleb otsida kollakate tippudega sigurit, et mida kollasemad tipud, seda vähem mõrkjas. Ja et tuleb hoida jahedas ja pimedas, valguse käes seistes läheb ka kibedaks :)
10. veebruar 2009, kell 09:05
Pille ütles …
Oi, kas veriapelsinid/puna-apelsinid on poodidesse jõudnud? Mullu talvel sõin lõputult neid magusaid Sitsiilia (?) omi. Peaks K. vaatama saatma :)
10. veebruar 2009, kell 11:11
Juc ütles …
Oi, Pille, anna andeks asjatu elevuse tekitamise pärast. Kuna veriapelsinid ei ole poodi jõudnud, siis kasutasin verigreipi, pealkirjas oli valest (unistasin vist) ja retseptis oli õigesti. Aga jah, ma usun, et veriapelsiniga sobiks veel suurepärasemalt. See magusus sobiks sinna mõrkja kõrvale suurepäraselt!
10. veebruar 2009, kell 11:53
Piret ütles …
Värvid on lausa lummavad!!! Täna oli Kadaka Selveris ka punaseid apelsine.Lähen saltatit tegema:)
11. veebruar 2009, kell 14:20
Juc ütles …
Piret, väga tore, et ära proovid. Anna siis teada, kuidas oli ja kas apelsinid sobisid hästi. Sul on nii isuäratavad toidud blogis... lõpetasin just söömise ja su blogi ajas uuesti isu peale :)
11. veebruar 2009, kell 18:56
Piret ütles …
Apelsinid olid tõesti head,on see vast leid! Tsitruselised ja peet on vägagi sobiv kooslus. Esimese salatitga juhtus mul nii,et käepärast polnud ei sigurit ega punast sibulat. Asendasin siis lollo rosso ja punase kapsaga:) sai juba midagi muud,kuid värvpalett täienes:) Huvi oli nii suur,et eile proovisin ka sinu variandi läbi. Tundub,et apelsin töötab paremi, kuid punane sibul on ka väga oluline. Tänud!
16. veebruar 2009, kell 17:25
Juc ütles …
Piret, peab ka siis apelsiniga ka proovima. Ma natuke kahtlustasin, et apelsiniga on veel parem. Aga ei suutnud ära oodata ja kasutasin greipe :) Igatahes tore, et meeldis! Sinu Lyoni muljed teevad veidi kadedaks! :)
16. veebruar 2009, kell 23:16
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht...
Loe edasi »

Vana-vanaema pannišašlõkk

Kujutis
Kui tahad kodust toitu, seda kõige kõige kodusemalt maitsvat toitu, siis on minu Manni 78-aastane vanavanaema just õige inimene, kelle juurde minna. Ta on nagu eestimaise toidu sammas, perfektse mäluga, võib siiani üles loetleda detailselt, mida tema ema omal ajal lõunaks või õhtuks valmistas. Siiamaani jookseb ta köögi ja söögitoa vahel kergelt nagu polekski varsti 8 kümmet täis. Hoog on veel sees suur, kuna peale pensionile jäämist töötas ta üle 10 aasta kohvikus kokana - hommikul turule, kotid liha täis, bussiga esimesena kohale, päev auravas köögis ja viimasena koju. Vot nii elataksegi kaua! Igatahes, täna pakun teile tema moodi valmistatud pannišašlõkki, vaja läheb: 300-400 gr sealihatükke (ca 4*4 cm, parem veidi läbikasvanud, nt küljetükist) 1 suur salatisibul õli soola pipart 150 ml äädika-vee segu (lahjenda endale sobiva kangusega marinaadiks) keedetud vett Lõika sibul õhukesteks rõngasteks, pane kaussi. Tõsta sibula peale lihatükid. Maitsesta soola ja pipraga. Vala peale äädik...
Loe edasi »

Kreeka saartel - Santorini

Kujutis
Kes on lugenud minu kahte eelmist postitust Mykonosest ja Parosest teab, et istusime taaskord praamile ja jõudsime piltilusale Santorinile! Ettevaatust, kuna tegemist on äärmiselt fotogeenilise kohaga, siis on postituses rikkalikult fotosid! :) Kui aus olla, siis ma natuke isegi kartsin Santorinile minekut. Kartsin pettuda. Mõtlesin, et kindlasti on tegu mingi täieliku turistilõksuga. Õnneks polnud mu hirmul alust. Või õigemini, võibolla oleks olnud ka, kui oleksime reisinud Santorinile südasuvel, mitte maikuus. Sest südasuvel on Santorini nii inimesi täis, et päiskeloojangu vaatamiseks on tänavalgi raske kohta leida. Meie saime Santorinit nautida uhkes privaatsuses ja saime täieliku elamuse! Aga alustame algusest! Esiteks sõitis praam Paroselt Santorinile hirmus kaua ja küll mul oli hea meel, et olin omale soojad riided kaasa võtnud. Praamid on nii jääkülmaks konditsioneeritud, et ilma paksude riieteta saaks raudselt köha ja nohu kaasa! Ronisime siis praamilt maha ja hakkasime transpo...
Loe edasi »

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Kujutis
Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus.  Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati...
Loe edasi »

Kuldsed searibid suviseks grillihooajaks

Kujutis
Ribiliha ja musti ube, nagu Brasiilias. Mäletan ühtesid suussulavaid veiseribisid ( costelas ), mida sõime Petropolise lähedal ühe järjekordse churrascaria käigus. Kokk oli neid spetsiaalses ahjus küpsetanud lausa 9 tundi. Ribid, mida täna teiega jagan, ei küpse õnneks nii kaua ja ühele tõelisele grill-liha sõbrale võivad need rohkemgi maitseda - saab ikka närida ka! :) Aga selles suhtes on brasiillased küll geniaalsed, et mustad oad sobivad grill-liha kõrvale suurepäraselt. Õnneks on meil siin Luksemburgis suur portugaallaste kogukond ja seega mustad oad ( feijão preto ) lihtsalt kättesaadavad. Kuna mul survepotti pole ja kuna ma tundide viisi mustade ubade pehmeks keetmisega tegeleda ei soovi, siis ostame vahel eelkeedetud musti ube konservpurgis. Maitsestan neid meie Niterois elava sõbra Katya õpetuste järgi oliiviõlis praetud sibula ja küüslaugu ning loorberi, pune ja peterselliga ning keedan läbi. Väga maitsev kiirsöök ja ma kujutan ette, et üsna tervislik. Eesti suvi sai vist ...
Loe edasi »