Värsked mahlad - kiivi ja apelsin


Ostsime endale mõne aja eest vägeva (ja tohutu suure, endalegi üllatuseks) mahlamasina Stollar.

Olen igasugu katsetusi teinud - sidrunist tuleb vähe välja, suurest kotitäiest 1 klaas ja koorida on tüütu; kurk koorega ei anna midagi head; magusad poeõunad ei kõlba; kõige odavamad poola õunad annavad parema tulemuse; parimad on kahtlemata eesti oma õunad (aga kõigi õunte puhul on vältimatu mahla tihedast sõelast või marlist läbi ajamine, muidu ei saa mahla vaid mingi pruuni olluse); greibimahl tuleb hea; apelsinid on hetkel jube magusad ja kuna koor on lahtine, siis on seal palju seda valget osa, mis mahla veidi mõruks teeb (samuti tuleb lõpuks ära filtreerida); kiivimahl on lihtsalt võrratu (kuskilt läbi ajama ei pea). Kiivi mahl sobis mõne suvise toidukorra puhul isegi desserdiks.

Retsepti siis polegi, on vaja ainult masinat ja hunnikut apelsine või/ja kiivisid või/ja eesti õunu.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja
Loe edasi »

Türgi munad ja ürdine lambakints

Kujutis
Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b
Loe edasi »

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Loe edasi »