laupäev, 26. aprill 2008

Türgist, emotsioonidega

Täna lõuna ajal leidiski meie järjekordne reis oma õnneliku lõpu päikeselises Tallinnas, kui väsinud kuid õnnelikud Raudnaskid sukeldusid perioodika- ja mänguasjakuhjadesse, kes kuidas. Seekordne Türgi oli hoopis midagi muud kui talvine Istanbul. Türgis on alati minu jaoks teatav salapära, müstika. Istanbulis oli see pisut kõhedusttekitav, hall ja tige. Antalyas aga vastupidiselt soe ja rõõmsameelne. Kuigi mulle meeldis väga ka Istanbul, oli seal tunne, nagu liiguksin ringi mõnes thrilleris, tumedad silmad altkulmu jälgimas. Antalyas saatsid meid kõikjal rõõmsad ja heatahtlikud pilgud.


ILMADega vedas meil hullupööra. Midagi paremat ei oskaks tahtagi. Nagu parim Eesti suvi, palju päikest, umbes 27-28 kraadi sooja, samas õrn tuuleke ja värske looduse ning õite lõhnad. Mõni nädal enne reisi olin endast täiesti väljas, sest vaatasin ilmaportaalist http://www.gismeteo.ru/ , mis tavaliselt enamvähem tõtt on rääkinud, et enne ja peale meie puhkusenädalat on ilus suveilm, aga meie auks on ilmataadil välja pakkuda vaid 15 pügalat ja kõvasti vihma. Uurisin juba reisifirmast, kas oleks võimalik reis 1ndl edasi lükata. Õnneks maksis see hiigelsummasid ja reisi kuupäevad jäid ilusti paika. Usalda alati esimest mõtet! Teadatuntud tõde sai taas kinnitust.


HOTELLi sai valitud pikalt ja põhjalikult. Kuna me ei olnud kindlad, kas üldse viitsime hotelli territooriumilt lahkuda, siis pidi tegemist olema küllaga. Spetsaalselt sai reisibüroost uuritud, ega meid mõnda teise hotelli koha peal ei sokutata, nagu nii mõnegagi on puhkusereisidel juhtunud. "Ei, ei, nii vara tellitud reis ja nii hooaja alguses - pole mingit probleemi". Tore, aga kui kohale jõudsime, kutsus hotelli administraator meie reisijuhi enda juurde "kõrvale". Nina haistis juba halba. Ja tuligi välja, et "hotell tahab meile pakkuda paremat varianti, valitud hotellis oleks saanud aiavaate, aga mõnesaja meetri kaugusel asub sama firma teine 5 * hotell, kus saaks täis merevaate". No nii kena, et hotell meie pärast nii muretseb, et me ikka paremasse hotelli saaksime. Aga, merd vaatan ma päeval, toas magan öösel. Nii et jäime oma hotellivaliku juurde kindlaks. Siis administraator muidugi enam nii heatahtlik ei olnud. Aga toad me saime. Teisel korrusel, suur, 3-kohaline... Aga ühtteist see seik siiski hotelli kohta rääkis, tegemist on ülipopulaarse kuurortiga, kus juba enne ametliku hooaja algust on täismaja (ca 1500 in). Teztouri esindaja ütles, et sinna niisama kohti ei saagi, ainult kõige suuremad tegijad panevad juba varakult hulga kohti kinni endale ja nii maja täitubki.


Tegemist on seal kuhjaga. Lisaks tavaliselt pearestoranile, kus saab hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, võib õhtustamiseks valida veel 7 a la carte restorani vahel (meie käisime Itaalia, Sushi ja Hiina restoranis, oleksime käinud ka Türgi omas, aga see ei olnud veel sellel hooajal avatud, proovimata jäid Prantsuse, Mehhiko ja kalarestoran). Itaalia ja sushi oli väga hea, hiina ei kõlvanud ausalt öeldes kuskile. Lisaks saab lõunatada ka rannarestoranis. Lastebasseini ääres tehakse kl 12-st paar tundi Döner Kebabi, seejärel Tantunit ja seejärel magusaid vahvleid. Ringi rallib käru, mille juht soovijatele värsket kurki, porgandeid ja õunu koorib. Teise basseini juures saab ennelõunal sooje võileibu, pealelõunal hot doge ja kanatiibasid. Rannarestorani juures valmistas üks türgi proua iga päev türgipärast "pirukat", gözlemet. Kuskil sai õhtupoolikul ka koorega küpsetatud kartuleid. Baare, kust nii alkohoolseid kui mittealkohoolseid jooke tellida, on igal nurgal, lisaks veel ka kärud jää sees seisvate mahlade, karastusjookide ja mahladega. Nälga just ei jää.


Nagu juba eelmises loos mainisin, maitses Mariale kõige rohem kanaga Döner Kebab. Seda sõi ta iga päev hommikueine asemel. Seisneb see pooleks lõigatud pitaleivas, millesse on pandud õhukesi grillitud lihaviile, ise võid maitse järgi lisada tomateid, sibulaid, peterselli, piprakaunasid, kastmeid.


Tantuni on suurel pannil praetud veisehakkliha, tomati, pipra ja küüslaugu vürtsine segu, mida rullitakse õhukese lavašitaolise leiva sisse.


Gözlemet valmistas kõigi huviliste silma all naisterahvas, kes istus maas madala ümmarguse laua taga ja rullis tainast (midagi lavaši või filo moodi, kihiline) pika peenikese taignarulliga uskumatult õhukeseks. Sinna sisse pandi erinevaid täidiseid - liha, spinatit, juustu ja tainas pakiti kokku nagu ümbrik. Küpsetati laua kõrval oleval pannilaadsel instrumendil :)



Airan on soolane jahutav jogurtijook. Täitsa hea, aga pidevalt tarbima me seda seal ei hakanud. Kohalike seas on see nii populaarne, et noored ostavad isegi kiirtoidukohtade komplektmenüüde sees Coca ja Fanta asemel Airani.


Parim toit minu jaoks oli Antalya jahisadama restoranis tellitud köögiviljad ahjupotis, kaetud juustuga. Lihtne, aga toitev ja maitsev. Sealsamas sai Henri, kes ei ole eriti suur loomaliha austaja, sellist Balkani kebabi, restorani erirooga, kus loomaliha oli nii hästi maitsestatud ja valmistatud nagu ei olekski tegu loomalihaga :).


Erinevaid huvitavaid toite saime tohutult, samas ühestki ei saanud meie lemmikuid. Türgi köögis jääb minu jaoks midagi puudu. Saa sa siis aru, mis see on, aga kui kirjeldama peaks, ütleksin, et Türgi köögil on soojast ja pehmest sisust puudu! Seda peab küll ütlema, et võrreldes eelmise kevade sarnase reisiga Egitusesse, teeb Türgi köök ja söök pika puuga ära. Mida muidugi oligi arvata! Maiustuste osas eriti. Maasikatest saime korralikult isu täis, iga õhtusöögi juurde kuulus meil kausitäis magusad maasikaid!


Niipalju siis toidust. Aga teha oli hotellis veel ja veel. Õhtuti mängis baaris bänd. Sai tantsu vihtuda. Igal õhtul oli kino, kõigepealt lastele, siis suurtele. Oli ka diskoteek, aga seda me ei külastanud, sest sinna ei saanud Mariaga sisse. Sai mängida bowlingut, piljardit, kõikvõimalikke mänguautomaadimänge, lastele töötas päevad läbi miniklubi, õhtuti oli lastedisko. Hotellis oli juuksur ja spa. Külastasime ka hamami. Väga kobe väike hamam oli. Maria kohta öeldi, et nii väike ei tohi üle 10 minuti olla sees. No aga mis sa teed, kui teine ei taha välja tulla. Higistas nagu vana türklane. Mõtlesime siis, et meie eesti lapsed on 100 kraadises saunas harjutatud, ei juhtu nendega midagi. Ja nii oligi! Õues oli 2 suurt ja sopilist sügavamat basseini ja üks lastebassein oma 7 erineva liumäega. Hotellis sees veel lisaks soojendusega sügav bassein ja soojendusega lastebassein. Õues oli ka laste lõbustustepark ja 5 erineva toruga "veelõbustuspark". Päev läbi korraldas animatsiooniteam üritusi - mänge, võistluseid, treeninguid jne. Mererannas sai harrastada kõikvõimalikke veespordialasid. Igal õhtul toimus saalis mingi show. Kindlasti unustasin midagi ära, aga idee sai edasi antud, mis oligi mu eesmärk!


VÄLJASÕIT Antalyasse oli nagu rusikas silmaauku. Ega ikka ei suuda küll nädal aega iga päev läbida marsruuti "uni-söök-päike-vesi-söök-uni-söök-uni", muidugi väikeste kõrvalekalletega, aga siiski. Rentisime auto ja panime ettenäidatud suunas ajama. Kaarte oli mitu, aga ühestki kasu ei olnud. Sissejuhatuseks saime minu nigela orienteerumis- ja kaardilugemisoskuse tõttu ekskursiooni Antalya äärelinna agulites. Väga põnev, tagantistmelt kostis korduvalt "emme, vaata, kui hirmus maja see on!". Lõpuks saime aru, et kaart tuleb nurka visata ja hoida tuleb võimalikult mere äärde, kuna sihtpunkt Antlaya jahisadam asub iseenesestmõistetavalt mere ääres. Ja asi hakkaski laabuma. Kõigepealt sattusime metsikult ilusast kosest mööda sõitma. Ees oli juba hulk reisibusse, ajasime oma valge Hyundai ka rivvi ja läksime uudistama. Olime oma agulireisi jooksul juba paar korda ületanud tohutu kiirevoolulist ning kärestikulist jõge ja siin suubus (õigemini murdis) see siis merre üle mitmekümne meetri kõrguse panga. Metsik ja võimas ilu!




Antalya jahisadamasse jõudmiseks pidime looklema päris hullumeelset munakiviteed pidi autoga samasugusest kõrgest pankrannikust alla. Turistilõks, aga selline, kus tõesti midagi vaadata ka on. Sealsamas tehti vanasid traditsioone järgides uusi puust laevasid. Alles olid vanad linnamüürid ja kitsad munakivitänavad. Valisime lõunatamiseks restorani kõrgel kaljukünkal, hunnitu vaatega tervele lahele ja taamal kõrguvatele õhkõrnalt pilvedest eristuvatele mägedele. Toit, teenindus, inimesed, ilm ja asukoht tegid meie päeva ilmeilusaks.



Edasi leidsime vanalinnas, Hadrianuse väravate lähedal autole parkimiskoha, Maria sättis end kärusse magama, meie asusime rännakule. Esimesena imetlesimegi antiiksete linnaväravate varemeid, mis minu mäletamist mööda ehitati ca 180 aastal A.D. Linnasüdame arvukatel kitsastel tänavatel tegutses bazaar ehk turg, kus, tõsi küll, müüdi sedasama turukaupa, mida Tais, Egiptuses ja mujalgi. Lisaks muidugi kulda ja nahktooteid, näpuotsaga vürtse lisaks. Mõni turukäik oli nii kitsas ja suletud, et hetkeks tekkis lämbumise tunne. Linnal on avar kesväljak, kust paistab veidi merd, olulisemad mošeed ja minaretid. Teid ääristavad oranže vilju täis apelsinipuud.
Edasi viis tee meid väidetavalt Vahemeremaade suurimasse outlet mall'i. Sellest pole suurt muud kirjutada, kui et küll oleks kurb olnud, kui oleks ennist turult mõne võltsitud kaubamärgiga hilbu ostnud ja siis hiljem näinud, et originaalid on paari kilomeetri kaugusel sama hinnaga. Võin vaid öelda, et aega läks tunde, vaja läks uut kohvrit ja kõigile Antalyakülastajatele soovitan soojalt.


INIMESED on ikka nii erinevad. Ei väsi ma seda kordamast, nägemast ja selle üle imestamast. Ma ei ole mitte kunagi, mitte ühelgi maal näinud, et üks rahvas armastaks nii ülevoolavalt ja siiralt lapsi. Iga mees, iga naine, iga teismeline; iga baarman, iga tollitöötaja, iga müüja; inimesed tänavalt - mitte ükski ei jäta last tähelepanuta, kõik tervitavad, naeratavad, teevad pai. Võiks arvata, et nii on kombeks. Aga ei, kui asi oleks kombes ja ei tuleks südamest, siis ei viitsiks müüa iial 1,5 tundi, kui meie hilpe välja valime, võõra lapsega tegeleda; ei viitsiks baarman igal õhtul iga kord, kui midagi tooma tuleb, uuesti ja uuesti nägusid teha ja last rõõmustada. Sellised nad ongi!


Kohtusime korduvalt meie hotellis elava Saksa abielupaariga, kellel sealoldud nädalal oli pulma-aastapäev ja meespoole sünnipäev. Nad rääkisid õhinaga, et on Delphini hotellides nüüdseks puhanud juba 7 korda. Küsimusele, kas nad mujal ka reisivad, tuli vastus, et nad ei taha üle 3 tunni sõita ja Türgi neile meeldib. Hotell on ka juba proovitud ja kindla kvaliteediga. Hea küll, sellest saan ma veel aru, aga kui ma kuulsin, et nad on kõik need 7 aastat söönud igal õhtul ainult põhirestoranis ja ei ole proovinud ühtki a la carte varianti, ega ka hotellist väljas söömas-uudistamas käinud, siis paisus imestus mu sees küll mäekõrguseks. Kui mugav saab üks inimene olla! Minule arusaamatu, aga sellest saan ma samas loomulikult aru, et inimesed on erinevad ja õiget või valet pole olemas! Üllatav siiski!


SEGASED TUNDED valdasid mind juba teist aastat sarnases hotellis. Eelmine aasta andsid need endast hiilides märku, sel aastal tulid need ikka ja jälle mind kummitama. Lugedes ammustest aegadest, kui kiningate paleedes peeti suuri pidusid, märgitakse halvakspanuga, et toitu valmistati enneolematutes kogustes, samas kui ümberringi riigialamad nälgisid. Ja nii on see nendes hotellides ka tänapäeval päevast päeva. Ma ei kujuta ette mitu tonni sööki nende 1500 inimese jaoks selles hotellis iga päev valmistatakse ja mitu tonni sellest otse kanalisatsiooni jõuab. Ja mitu tonni teeb see kõigi Antalya hotellide kohta, ja Türgi hotellide kohta, ja maailma hotellide kohta ... Mitukümmend meetrit laudu erineva toidukraami all lookas, pool kaussi pole veel tühjakski saanud, kui juba tuuakse uus asemel ja vana visatakse ära. Ma ei teagi, kas see ikka peab nii olema...

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oled ikka supertubli, et viitsid kirjutada - nii huvitav! SSSSSSS

Anonüümne ütles ...

Tere
Kus täpsemalt see outlet mall asus.Plaanis minna Antalyasse ja oleks sealt ka läbi käinud.Tänud ette!

Juc ütles ...

Tere, kahjuks ei ole absoluutselt meeles ei asukoht ega ka nimi. Usun, et kui te hotellist küsite, siis teid juhatatakse õigesse kohta. Head reisi!