Veel lemmikutest
Kevadväsimus on vist võimust võtnud, ei ole kohe seda tunnet, et valmistaks midagi põnevat. Ausaltöeldes on selline tunne, et ei valmistaks kohe üldse mitte midagi. Seega kirjutan vahelduseks veidi hoopis oma lemmiktoorainetest.
KÜÜSLAUK - seda paneks igale poole ja mida aeg edasi, seda rohkem. Üks parimaid aroome on minu jaoks lõhn, mis tekib, kui kuumutada heas oliiviõlis tükeldatud küüslauku. Ma ei pressi peaaegu kunagi küüslauku katki, minu meelest kaob siis tema maitsest suur osa ära. Alati ikka hästi hästi peenelt tükeldatult!
TOMAT - parim on meie oma eestimaine. Ja kõige kohutavam on see roosa kõva maitsetu pallike, mida talvel kaubanduskeskustes Hispaania tomati nime all müüakse. Ei tea, miks seda nii nimetatakse! Kahtlen väga, et hispaanlased selliseid söövad. Õigemini tean, et ei söö! Neid võiks nimetada külmkambris hoitud tomatilaadseteks viljadeks! Mitte-Eestimaistest tomatitest on parimad kirsstomatid ja kirss-kobartomatid. Ja eriti head muidugi veel Eestimaised kirsstomatid. Samuti kuuluvad päiksekuivatatud tomatid minu stiihiate hulka, eriti veel poolkuivatatud variant.
OLIIVIÕLI - kindlasti Extra Virgin, mida tugevama maitse ja lõhnaga, seda rohkem mulle meeldib. Erinevate õlide proovimisel on jäänud mulje, et kõige rohkem meeldivad mulle Itaalia õlid, neis oleks kohe nagu palju sooja ja päikest. Samas kui Hispaania õlid (mida proovinud olen) on külmemad! Oliiviõli juures on veel üks imeline omadus - tema soe roheline värv!
OLIIVID - peaaegu igas variatsioonis. Oliivide rikkumiseks pean neid purkides oliive, millel on kivi enne välja võetud ja siis soolvette seisma pandud. Tulemuseks on vesised pehmed rohelised ollused. Ja selle olluse edasiarendus on, kui enne soolvette panekut on ilma kivita oliivile veel midagi sisse pandud (olgu see siis anšoovis, juust, mandel, paprika vms). Midagi, mis omakorda muutub soolvees ja metallpurgis seistes vesises pehmeks olluseks. Viimaste lausetega teenin kindlasti paljude pahameele ära! No mis teha. Mustade oliividega minu meelest aga ei juhtu midagi kui neil enne vette panekut kivi välja võetakse. Oliividega juhtub meie peres hoopis nii, et kui lahtine purk enne söögitegemist Maria käeulatusse jätta, siis selleks ajaks, kui on aeg panna oliivid toidu sisse, on järel ainult tühi purk. Väikses koguses meeldivad mulle ka nt Egituse tulisoolased kuivad oliivid, või ohtrasse õlisse uputatud "kreeklased".
VEIN - siinkohal ei pea ma silmas veini joomist, mis muidugi kuulub ka minu meelistegevuste hulka, vaid hea meelega paneksin enamuse söökide sisse ka sortsu veini maitse huvides. Kindlasti kuulub kodus parajasti lahtiolev kuiv punane või valge vein igasse minu pasta jaoks mõeldud tomatikastmesse.
AVOKAADO - oi kui raske on vahel leida meie kaubandusest täpselt parajalt valmis avokaadot. Enamasti on nad kivikõvad (ja see jutt, et paari päevaga nad kapi peal imeheaks muutuvad, no ... minu kapi peal seda vähemalt ei juhtu). Või siis on nad nii pehmed, et koorides vajuvad sõrmed pudruks muutunud massist läbi kuni kivi vastu tuleb. Aga see-eest kui maitsev on üks parasjagu küps avokaado. Ja milline võidurõõm, kui koorides avastad, et avokaado on täpselt parasjagu küps ja täpselt õiget, imeilusat kollakas-rohekat-pruuni värvi!
(VÄRSKE) KARTUL - kui ma väike olin, siis sõin igaks hommikuks pannitäie vanaema praetud kartuleid. Ka nüüd olen väitnud Henrile, et kui on üldse midagi, mida ma oleksin võimeline päev päeva järel pikka aega sööma, siis oleks see tingimata kartul. Kartul meeldib mulle salatina, pudruna, praetuna, küpsetatuna, keedetuna, grillituna jne. Viimase aja lemmikuks on aga saanud lihtne ja kiire kartulitoit - praed hakitud küülauku oliviõlis ja lisad keedukartuli viilud, maitsestad soolaga ja sööd värske salatiga. Ja muidugi täiesti legendaarne lemmik on suvine komplekt - värske keedetud kartul värske tilliga, kukeseenekaste ja rohelise sibula salat hapukoorega.
TÜÜMIAN - kindlasti on tähelepanelik lugeja märganud, et hea meelega paneksin enamuse toitude sisse sõber tüümiani. Nii ongi! Suvel (või siis ka talvel kui ma endale jälle normaalse valgusega kodu saan, kus ürdid ka aknalaual kasvavad) panen värsket tüümiani niisama lauale, et igaüks saaks erinevate toitude kõrvale paraja portsu juurde võtta.
TUME ŠOKOLAAD - ma ei ole eriline magusasõber. Kui kooki küpsetan, võtan ise tavaliselt ühe tüki ja ülejäänu jääb teistele. Mulle maitseb küll väga, aga magusaisu saab ruttu rahuldatud. Aga üks õige hommik algab ikka alati väikese tüki tumeda šokolaadiga ja värske kohviga.
Peale ülesloetud lemmikute on veel palju maitsvat - sojakaste, krevetid (mitte Tai omad, mina ei tea, mis neil seal viga oli), suhkurhernes, kõikvõimalikud kalad, apelsinid, mandariinid, maasikad, vaarikad, kirsid, mandlid, valgehallitusjuustud, värske sai, ehtne või, till, metsaseened, Basmati riis, rabarber, hapukoor... ... ...
KÜÜSLAUK - seda paneks igale poole ja mida aeg edasi, seda rohkem. Üks parimaid aroome on minu jaoks lõhn, mis tekib, kui kuumutada heas oliiviõlis tükeldatud küüslauku. Ma ei pressi peaaegu kunagi küüslauku katki, minu meelest kaob siis tema maitsest suur osa ära. Alati ikka hästi hästi peenelt tükeldatult!
TOMAT - parim on meie oma eestimaine. Ja kõige kohutavam on see roosa kõva maitsetu pallike, mida talvel kaubanduskeskustes Hispaania tomati nime all müüakse. Ei tea, miks seda nii nimetatakse! Kahtlen väga, et hispaanlased selliseid söövad. Õigemini tean, et ei söö! Neid võiks nimetada külmkambris hoitud tomatilaadseteks viljadeks! Mitte-Eestimaistest tomatitest on parimad kirsstomatid ja kirss-kobartomatid. Ja eriti head muidugi veel Eestimaised kirsstomatid. Samuti kuuluvad päiksekuivatatud tomatid minu stiihiate hulka, eriti veel poolkuivatatud variant.
OLIIVIÕLI - kindlasti Extra Virgin, mida tugevama maitse ja lõhnaga, seda rohkem mulle meeldib. Erinevate õlide proovimisel on jäänud mulje, et kõige rohkem meeldivad mulle Itaalia õlid, neis oleks kohe nagu palju sooja ja päikest. Samas kui Hispaania õlid (mida proovinud olen) on külmemad! Oliiviõli juures on veel üks imeline omadus - tema soe roheline värv!
OLIIVID - peaaegu igas variatsioonis. Oliivide rikkumiseks pean neid purkides oliive, millel on kivi enne välja võetud ja siis soolvette seisma pandud. Tulemuseks on vesised pehmed rohelised ollused. Ja selle olluse edasiarendus on, kui enne soolvette panekut on ilma kivita oliivile veel midagi sisse pandud (olgu see siis anšoovis, juust, mandel, paprika vms). Midagi, mis omakorda muutub soolvees ja metallpurgis seistes vesises pehmeks olluseks. Viimaste lausetega teenin kindlasti paljude pahameele ära! No mis teha. Mustade oliividega minu meelest aga ei juhtu midagi kui neil enne vette panekut kivi välja võetakse. Oliividega juhtub meie peres hoopis nii, et kui lahtine purk enne söögitegemist Maria käeulatusse jätta, siis selleks ajaks, kui on aeg panna oliivid toidu sisse, on järel ainult tühi purk. Väikses koguses meeldivad mulle ka nt Egituse tulisoolased kuivad oliivid, või ohtrasse õlisse uputatud "kreeklased".
VEIN - siinkohal ei pea ma silmas veini joomist, mis muidugi kuulub ka minu meelistegevuste hulka, vaid hea meelega paneksin enamuse söökide sisse ka sortsu veini maitse huvides. Kindlasti kuulub kodus parajasti lahtiolev kuiv punane või valge vein igasse minu pasta jaoks mõeldud tomatikastmesse.
AVOKAADO - oi kui raske on vahel leida meie kaubandusest täpselt parajalt valmis avokaadot. Enamasti on nad kivikõvad (ja see jutt, et paari päevaga nad kapi peal imeheaks muutuvad, no ... minu kapi peal seda vähemalt ei juhtu). Või siis on nad nii pehmed, et koorides vajuvad sõrmed pudruks muutunud massist läbi kuni kivi vastu tuleb. Aga see-eest kui maitsev on üks parasjagu küps avokaado. Ja milline võidurõõm, kui koorides avastad, et avokaado on täpselt parasjagu küps ja täpselt õiget, imeilusat kollakas-rohekat-pruuni värvi!
(VÄRSKE) KARTUL - kui ma väike olin, siis sõin igaks hommikuks pannitäie vanaema praetud kartuleid. Ka nüüd olen väitnud Henrile, et kui on üldse midagi, mida ma oleksin võimeline päev päeva järel pikka aega sööma, siis oleks see tingimata kartul. Kartul meeldib mulle salatina, pudruna, praetuna, küpsetatuna, keedetuna, grillituna jne. Viimase aja lemmikuks on aga saanud lihtne ja kiire kartulitoit - praed hakitud küülauku oliviõlis ja lisad keedukartuli viilud, maitsestad soolaga ja sööd värske salatiga. Ja muidugi täiesti legendaarne lemmik on suvine komplekt - värske keedetud kartul värske tilliga, kukeseenekaste ja rohelise sibula salat hapukoorega.
TÜÜMIAN - kindlasti on tähelepanelik lugeja märganud, et hea meelega paneksin enamuse toitude sisse sõber tüümiani. Nii ongi! Suvel (või siis ka talvel kui ma endale jälle normaalse valgusega kodu saan, kus ürdid ka aknalaual kasvavad) panen värsket tüümiani niisama lauale, et igaüks saaks erinevate toitude kõrvale paraja portsu juurde võtta.
TUME ŠOKOLAAD - ma ei ole eriline magusasõber. Kui kooki küpsetan, võtan ise tavaliselt ühe tüki ja ülejäänu jääb teistele. Mulle maitseb küll väga, aga magusaisu saab ruttu rahuldatud. Aga üks õige hommik algab ikka alati väikese tüki tumeda šokolaadiga ja värske kohviga.
Peale ülesloetud lemmikute on veel palju maitsvat - sojakaste, krevetid (mitte Tai omad, mina ei tea, mis neil seal viga oli), suhkurhernes, kõikvõimalikud kalad, apelsinid, mandariinid, maasikad, vaarikad, kirsid, mandlid, valgehallitusjuustud, värske sai, ehtne või, till, metsaseened, Basmati riis, rabarber, hapukoor... ... ...
Kommentaarid