Hurraa, ongi käes! Paari tunni pärast lendame Türki. Ega midagi kirjutada sellest polegi, kirjutasin juba mõned teemad eespool, siin. Lihtsalt et, nägemiseni nädala pärast!
Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks ...
Mulle meeldib see prantsuse küpsetis croquembouche , mille nimi tähendab otsetõlkes "suus prõksuma", eriti just sellepärast, et ta näeb minu meelest jõulukuuse moodi välja. Ja süüakse seda ka teistmoodi kui kooke tavaliselt - igaüks võib endale väikseid "kuuseoksi" murda ja karamell prõksub hamba all nagu talvine jääkirme! Selle natuke teistmoodi jõuluküpsetisega tahaksin ma teile kõigile, kallid blogilugejad, suur suur aitäh öelda, et te minuga mu Wonderful world i jagate, sest jagatud rõõm on ju mitmekordne rõõm! Teie annategi mulle jõudu, et kõigi muude askelduste vahel leida aega ning energiat ka oma toidu- ja reisimõtted siia kirja panna. Ja kuna on jõulud, siis tahaksin ühele blogilugejale kinkida toidublogijate kokaraamatu , millest ma lähemalt siin kirjutasin. Tore oleks ka kuulda, mis see on, mis Sind siia ikka ja jälle tagasi toob. Kirjuta paar rida selle postituse kommentaariks ja lisa kindlasti ka oma nimi. Loosiratas läheb keerlema kõigi nende vahel, ke...
"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem...
Eile oli mul üle pika aja jälle päris sünnipäev. Nimelt olen mina üks neist õnnelikest, kes on sündinud nii erilisel kuupäeval, nagu seda on 29. veebruar. Nii et sain äsja 8 täis! Kui enamikul on kahte sorti sünnipäevi - tavalised ja juubelid, siis minul ja kõigil, kes samal kuupäeval on sündinud, on lausa 4 varianti. Päris sünnipäevad, mis saabuvad iga 4 aasta järel, siis need aastad, kui sünnipäeva polegi (ehk siis enamus aastaid), juubelid ilma sünnipäevata (ehk siis, kui saab täis ümmargune arv aastaid, aga õiget kuupäeva kalendris pole) ja siis veel need harvad korrad, kui on nii sünnipäev kui juubel. Selle viimaseni on mul veel üksjagu aega, tundub, et järgmine on ees alles 8 aasta pärast, sest siis täitub ühtlasi 10 ja 40. Aga ärme selliste numbrite peale praegu mõtleme, eksju! Viimane peaaegu juubel (ehk siis see, kui õiget kuupäeva kalendris polnud, aga ümmargune arv aastaid oli) oli mul Bangkokis. Üks ääretult meeldejääv pidu sai peetud - Eestist tulid sõbrad kohale, pidulik ...
Petropolis peatusime imetoreda paari - Johnny ja Marcela juures. Nendega koos elas ajaloolises linnas ja ajaloolises majas ka Marcela ema ja vanaema Mirette. Vanaema Mirette on üks ütlemata tore naine - vaatamata oma 85 aastale võttis ta enne meie tulekut inglise keele sõnaraamatu ette, et saaks meiega juttu ajada. Ja vanaema Mirette koogid on õige head, jagan teiega tema banaanikoogi retsepti. Vaja läheb: 4 munakollast 4 munavalget 2,5 kl suhkrut 150 gr võid 1/2 tl soola 1 spl pärmi hästi palju hästi küpseid banaane (need peavad olema tõeliselt küpsed, et need koogi sees laguneksid. Siin Brasiilias on banaanisorte palju, need, mida sööd, need mida praed, need mida küpsetad jne) suhkrut ja kaneeli 1 kl piima 3 kl nisujahu Mikserda kreemiks munakollased, või, sool ja suhkur. Teises anumas lahusta kuivpärm piimas. Mikserda kordamööda muna-või segusse piima ja jahu. Lisa munavalged ja mikserda ühtlaseks taignaks. Lõika banaanid pikkupidi pooleks. Määri koogivorm võiga ja kata jahukihiga....
Kommentaarid