teisipäev, 29. aprill 2008

Stenhus *****


Üle pika aja tuleb minu poolt üks gurmaani-Tallinna postitus ja seekord ikka tõsiselt GURMAANi. Kohe hõbelusikaga pärjatud!


Olime täna Henriga päris kahekesi, Maria Tartus vanema-vanaisa juures. Ja pärast pikka päeva, mis seisnes põhiliselt Helisingi kaubanduse kiirkammimises ja tipnes väga närvesööva laevale hilinemisega (õnneks sain siiski pardale), otsustasime end kostitada Stenhusi gurmeerestoranis peakoka 6-käigulise üllatusmenüüga. Imeilusa ilma puhul jalutasime jalgsi kohale ja võin juba etterutates öelda, et küll mul oli hea meel, et sai pärast jalgsi tagasi jalutada - 6 käiku + peakoka tervitus on siiski liig mis liig.


Õhtusöök oli mõnes mõttes täielik katsumus, sisaldas enamust neist asjadest, mida kas mina või siis Henri süüa ei armasta. Aga, nagu ma ka vargsi lootsin, kui keegi üldse suudab need toiduained minu jaoks meeldivatesse kooslustesse seada, siis võiks see olla Tõnis Siigur, Stenhusi peakokk. Ja nii ka läks!

Peakoka tervitus ehk amuse bouche (mis on iga päev erinev ja sõltub peakoka tujust ja hetkeideedest, nagu räägib Stenhusis praktikal olnud Nami-Nami Pille) oli täna üks suurimaid elamusi - tuunikala carpaccio* Tai mangoga. Lihtsalt uskumatult hästi kokku sobivad maitsed. Kelneri soovitusel jõime nii selle, kui ka esimese käigu juurde valget veini - Hugel Tradition, Alsace 2005, mis oli puuviljane, maitsekas, värske ja kerge.
I käiguks oli peedicarpaccio kitsejuustukreemiga, kõrval punaveinikaste ja pähklid, kummagi ilusa carpacciotorni peal väiksed värsked peedilehed. Minu esimene katsumus - kitsejuust. Juustukreem oli nagu õhkõrn kohupiim õrna kitsejuustumaitsega. Sobis peedi ja kastmega suurepäraselt, nüüd ma ei saagi vist enam väita, et ma kitsejuustu ei söö. II käigu jaoks vahetasime veini, välja valati Albert Bishot Chardonnay, Bourgogne AC 2006 - mitte nii eriline kui Hugel, kuiv ja veidi teravam, kuid kahe järgneva toiduga moodustas suurepärased paarid. Niisiis, järgmisena toodi lauda sparglisupp vutimunade ja ossetramarjaga**. Marja näha ei olnud, kelner ütles, et kuna menüü on uus, siis alles otsitakse neid päris õigeid tasakaalusid, eelmisel nädalal oli selle tuuralise mari olnud supi peal, nüüd sees :). Supp oli õhuline ja hõrk, sees 2 maitsvat sarglijuppi ja mütsiks (arvan et) vutimuna vaht. Küll oleks seda suppi tahtud juurde ja juurde saada!

III käigu ajal jätkasime Chardonnay'ga - ette kanti kammkarp pastinaagipüree ja ketamarjaga***, kõrval väikesed magusad kakaotrühvlitükid. Proovisin seda trühvlit nii ainult kammkarbiga kui ka nii kammkarbi kui ketamarjaga, viimane oli parem. Ütleksin, et see maitsekooslus oli huvitav pigem kui hea. Rohkem meeldisid pastinaagipüree karbi ja marjaga. Kui ma teeksin seda toitu ise (mida ma muidugi teha ei oska - veel :)), siis paneksin mõne veidi õrnema maiguga marja kammkarbi peale.

IV käigu eel oli aeg minna üle punasele veinile, kelneri abiga sai valitud Cotes du Rhone Cabernet Sauvignon, Village Laudun. Kuigi seda veini valati veerandike klaasitäit nagu ikka, oli seda aromaatsust terve klaas kuhjaga täis. Me ei jõudnud neid aroome ära ahmida, nagu äsjapuhkenud roosi sisse pistsime oma ninad ikka uuesti ja uuesti. Maitselt täidlane, hästi happeline ja kuiv. Mõtlesin, et kui seda veini ilma suupisteteta õhtu otsa limpsiks, saaks vist maohaavad. Nali naljaks, tegelikult oli väga maitsev, suurepäraselt sobiv ja eriline vein. Aga toiduks saabus selle kõrvale tuvijalaconfit**** rukolapadjal***** kõrvitsarisottoga. Kuigi kõht oli juba täis, oli kuradima kahju, et neid tuvijalgu ainult kaks oli - perfektselt valminud, mahlakad ja mõnusa poolmagusa glasuuriga. Kõrvitsarisotto oli hea, sobis tuvi kõrvale hästi. Samas mul on üks Nopi imehea kõrvitsarisotto nii hästi veel meeles... Või siis, võibolla see risotto lihtsalt veidi kahvatus nende suurepäraste tuvijalgade kõrval. Henri igatahes avaldas arvamust, et neid tuvijalgu võiks kilokese koju kaasagi osta :)
V käik möödus sama Cabernet Sauvignoni saatel ja sisaldas endas minu jaoks teist suurt katsumust - lambaliha. Tegu oli ürdi-küüslaugupaneeringus lambakarreega, kõrval küüslaugupüree, musta ploomi tapenade******, kartuli fondant, meresool ja kastmeks demi glace*******. Ja uskumatu, lammas oli hea. Mitte mingit kasukamaitset. Minu lambavastane antipaatia tuleb nimelt ühest väga hirmsast lapsepõlveaegsest kasukamaitselisest lambalihakastmest, mida ma pidin külas viisakusest neelama. Küüslaugupüree oli väga maitsev, ei olnud liialt tugevamaitseline ega domineeriv, nagu küüslaugust arvata võiks. Mulle maitses ka musta ploomi tapenade väga (Henrile ei meeldi mustad ploomid, tema tapenade jäi alles), minu meelest oli ploomi ja oliivi sõprus suur ja soe, mõlemat parasjagu tunda. Demi glace sobis lambale hästi. Samas pean tunnistama, et sõin ära ainult pool mulle toodud lambakarreest, kuna minu jaoks oli liha siiski liiga punane. Henri oli minu sellise valiku üle muidugi väga rõõmus ja aitas mind hea meelega. VI käiguks ehk desserdiks oli puuviljakokteil kookosekreemiga. Kokteil oli veidi hapukas ja sobis hästi kookoskreemi magususega, kookoselõhnad tuletasid Taid meelde. Kõrvale tellisime hoopis kohvi ja cappucinot. Lisaks toodi veel väike vaagen magusate suupistetega - trühvlid, apelsinimarmelaad šokolaadis, karamellist "võrk" ja kookoseküpsis.
* Carpaccio - Itaaliast pärit eelroog. Algselt tähendas carpaccio imeõhukesi veisefileelõike, ent tänapäeval valmistatakse carpacciot ka vääriskalafileest ja aedviljadest. Imeõhukesed (veise)fileelõigud maitsestatakse sidrunimahla ja oliivõliga ning serveeritakse majoneesi või sinepiga (allikas: Nami-nami)
** Ossetramari - ossetramarja saadase ossetra tuurast, kes kaalub 20-180 kg (loodan, et sai õigesti) ja elab kuni 50 aastaseks. Värvus varieerub soojast pruunist kuni rohekas hallini ja võib olla ka must või valge. Tal on pähkline maitse ja seda peetakse kõrgevaliteediliseks kaaviariks. (Allikas: Wikipedia)
*** Ketamari - Keta lõhe mari (Allikas: Wikipedia)
**** konfit - Confit puhul küpsetatakse liha (omas) rasvas mitmeid tundi madalal kuumusel. Tulemuseks on suussulav ja hõrk pehme liha. Confit-meetodil valminud liha säilib rasvaga kaetult jahedas kohas mitmeid kuid. Soolamise ja suitsutamise kõrval on see maailma üks vanimaid ja tõhusamaid toidu säilitamise viise. (Allikas: Nami-nami)
***** rukola - teise nimega põld-võõrkapsas, Põld-võõrkapsas on mõrkjas ja veidi sinepine, meenutab redist. Retseptis võid põld-võõrkapsa asendada nt noorte spinatilehtedega, aga siis lisa veidi rohkem musta pipart või paar noort võilillelehte. (Allikas: Nami-nami)
******Tapenade - Oliivipasta ehk tapenade valmistatakse oliividest, soolatud anšoovisest ja kapparitest. Traditsiooniliselt määritakse tapenade leivale või röstisaiale, ent see sobib ka mitmetele Vahemeremaade-stiilis roogade maitsestamiseks. (Allikas: Nami-nami)
*******Demi Glace - pruun kaste prantsuse köögist, mida kasutatase iseseisva kastmena või teiste kastmete põhjana. Valmistamisel kasutatakse võrdsetes osades lihapuljongit ja espagnole kastet, mis on üs viiest prantsuse köögi põhikastmest. Seejärel keedetakse kastet, kuni see on vähenenud poole võrra. (Allikas: Wikipedia)

Kokkuvõttes jäime väga väga rahule. Suurepärane elamus! Just nii peaks seda nimetama, mitte lihtsalt "õhtusöök".















esmaspäev, 28. aprill 2008

Ahjupraad sealihaga


Nädalase Türgireisi jooksul tuli hirmus igatsus sealiha järgi. Nii on meie pere õhtusöögilaual ahjupraad sea küljetükilõikudega.

Retsept on sarnane sellele siin. Mõningate modifikatsioonidega, nii et panen kirja. Vaja läheb:

8 keskmist kartulit

1 suur porgand

3 küüslauguüünt

oliiviõli

toorest peekonit või nt küljetükilõike, 5-6 lõiku

peotäis musti oliive

100 gr hapukoort

punt peenekshakitud lehtpeterselli

Koori kartulid ja lõika kuubikuteks. Pane vormi põhja oliiviõli ning sellele kordamööda kartulid, sool, porgandiliistakad, hakitud küüslauk, sool, pipar, kartul, sool, hakitud küüslauk. Vala peale veidi oliiviõli. Määri toores liha mõlemalt poolt soola ja pipraga, aseta köögiviljadele. Küpseta ca 180 kraadi juures niikaua, kuni kartul on peaaegu pehme. Sega kokku hakitud petersell, hapukoor ja viilutatud oliivid. Maitsesta soolaga. Lisa segu köögiviljade peale ja küpseta, kuni kartulid ja liha on täiesti valmis.

Kõrvale kavatsen pakkuda tomateid sidrunimahla ja oliiviõliga ning rohelise sibula/hapukoore salatit.

laupäev, 26. aprill 2008

Türgist, emotsioonidega

Täna lõuna ajal leidiski meie järjekordne reis oma õnneliku lõpu päikeselises Tallinnas, kui väsinud kuid õnnelikud Raudnaskid sukeldusid perioodika- ja mänguasjakuhjadesse, kes kuidas. Seekordne Türgi oli hoopis midagi muud kui talvine Istanbul. Türgis on alati minu jaoks teatav salapära, müstika. Istanbulis oli see pisut kõhedusttekitav, hall ja tige. Antalyas aga vastupidiselt soe ja rõõmsameelne. Kuigi mulle meeldis väga ka Istanbul, oli seal tunne, nagu liiguksin ringi mõnes thrilleris, tumedad silmad altkulmu jälgimas. Antalyas saatsid meid kõikjal rõõmsad ja heatahtlikud pilgud.


ILMADega vedas meil hullupööra. Midagi paremat ei oskaks tahtagi. Nagu parim Eesti suvi, palju päikest, umbes 27-28 kraadi sooja, samas õrn tuuleke ja värske looduse ning õite lõhnad. Mõni nädal enne reisi olin endast täiesti väljas, sest vaatasin ilmaportaalist http://www.gismeteo.ru/ , mis tavaliselt enamvähem tõtt on rääkinud, et enne ja peale meie puhkusenädalat on ilus suveilm, aga meie auks on ilmataadil välja pakkuda vaid 15 pügalat ja kõvasti vihma. Uurisin juba reisifirmast, kas oleks võimalik reis 1ndl edasi lükata. Õnneks maksis see hiigelsummasid ja reisi kuupäevad jäid ilusti paika. Usalda alati esimest mõtet! Teadatuntud tõde sai taas kinnitust.


HOTELLi sai valitud pikalt ja põhjalikult. Kuna me ei olnud kindlad, kas üldse viitsime hotelli territooriumilt lahkuda, siis pidi tegemist olema küllaga. Spetsaalselt sai reisibüroost uuritud, ega meid mõnda teise hotelli koha peal ei sokutata, nagu nii mõnegagi on puhkusereisidel juhtunud. "Ei, ei, nii vara tellitud reis ja nii hooaja alguses - pole mingit probleemi". Tore, aga kui kohale jõudsime, kutsus hotelli administraator meie reisijuhi enda juurde "kõrvale". Nina haistis juba halba. Ja tuligi välja, et "hotell tahab meile pakkuda paremat varianti, valitud hotellis oleks saanud aiavaate, aga mõnesaja meetri kaugusel asub sama firma teine 5 * hotell, kus saaks täis merevaate". No nii kena, et hotell meie pärast nii muretseb, et me ikka paremasse hotelli saaksime. Aga, merd vaatan ma päeval, toas magan öösel. Nii et jäime oma hotellivaliku juurde kindlaks. Siis administraator muidugi enam nii heatahtlik ei olnud. Aga toad me saime. Teisel korrusel, suur, 3-kohaline... Aga ühtteist see seik siiski hotelli kohta rääkis, tegemist on ülipopulaarse kuurortiga, kus juba enne ametliku hooaja algust on täismaja (ca 1500 in). Teztouri esindaja ütles, et sinna niisama kohti ei saagi, ainult kõige suuremad tegijad panevad juba varakult hulga kohti kinni endale ja nii maja täitubki.


Tegemist on seal kuhjaga. Lisaks tavaliselt pearestoranile, kus saab hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, võib õhtustamiseks valida veel 7 a la carte restorani vahel (meie käisime Itaalia, Sushi ja Hiina restoranis, oleksime käinud ka Türgi omas, aga see ei olnud veel sellel hooajal avatud, proovimata jäid Prantsuse, Mehhiko ja kalarestoran). Itaalia ja sushi oli väga hea, hiina ei kõlvanud ausalt öeldes kuskile. Lisaks saab lõunatada ka rannarestoranis. Lastebasseini ääres tehakse kl 12-st paar tundi Döner Kebabi, seejärel Tantunit ja seejärel magusaid vahvleid. Ringi rallib käru, mille juht soovijatele värsket kurki, porgandeid ja õunu koorib. Teise basseini juures saab ennelõunal sooje võileibu, pealelõunal hot doge ja kanatiibasid. Rannarestorani juures valmistas üks türgi proua iga päev türgipärast "pirukat", gözlemet. Kuskil sai õhtupoolikul ka koorega küpsetatud kartuleid. Baare, kust nii alkohoolseid kui mittealkohoolseid jooke tellida, on igal nurgal, lisaks veel ka kärud jää sees seisvate mahlade, karastusjookide ja mahladega. Nälga just ei jää.


Nagu juba eelmises loos mainisin, maitses Mariale kõige rohem kanaga Döner Kebab. Seda sõi ta iga päev hommikueine asemel. Seisneb see pooleks lõigatud pitaleivas, millesse on pandud õhukesi grillitud lihaviile, ise võid maitse järgi lisada tomateid, sibulaid, peterselli, piprakaunasid, kastmeid.


Tantuni on suurel pannil praetud veisehakkliha, tomati, pipra ja küüslaugu vürtsine segu, mida rullitakse õhukese lavašitaolise leiva sisse.


Gözlemet valmistas kõigi huviliste silma all naisterahvas, kes istus maas madala ümmarguse laua taga ja rullis tainast (midagi lavaši või filo moodi, kihiline) pika peenikese taignarulliga uskumatult õhukeseks. Sinna sisse pandi erinevaid täidiseid - liha, spinatit, juustu ja tainas pakiti kokku nagu ümbrik. Küpsetati laua kõrval oleval pannilaadsel instrumendil :)



Airan on soolane jahutav jogurtijook. Täitsa hea, aga pidevalt tarbima me seda seal ei hakanud. Kohalike seas on see nii populaarne, et noored ostavad isegi kiirtoidukohtade komplektmenüüde sees Coca ja Fanta asemel Airani.


Parim toit minu jaoks oli Antalya jahisadama restoranis tellitud köögiviljad ahjupotis, kaetud juustuga. Lihtne, aga toitev ja maitsev. Sealsamas sai Henri, kes ei ole eriti suur loomaliha austaja, sellist Balkani kebabi, restorani erirooga, kus loomaliha oli nii hästi maitsestatud ja valmistatud nagu ei olekski tegu loomalihaga :).


Erinevaid huvitavaid toite saime tohutult, samas ühestki ei saanud meie lemmikuid. Türgi köögis jääb minu jaoks midagi puudu. Saa sa siis aru, mis see on, aga kui kirjeldama peaks, ütleksin, et Türgi köögil on soojast ja pehmest sisust puudu! Seda peab küll ütlema, et võrreldes eelmise kevade sarnase reisiga Egitusesse, teeb Türgi köök ja söök pika puuga ära. Mida muidugi oligi arvata! Maiustuste osas eriti. Maasikatest saime korralikult isu täis, iga õhtusöögi juurde kuulus meil kausitäis magusad maasikaid!


Niipalju siis toidust. Aga teha oli hotellis veel ja veel. Õhtuti mängis baaris bänd. Sai tantsu vihtuda. Igal õhtul oli kino, kõigepealt lastele, siis suurtele. Oli ka diskoteek, aga seda me ei külastanud, sest sinna ei saanud Mariaga sisse. Sai mängida bowlingut, piljardit, kõikvõimalikke mänguautomaadimänge, lastele töötas päevad läbi miniklubi, õhtuti oli lastedisko. Hotellis oli juuksur ja spa. Külastasime ka hamami. Väga kobe väike hamam oli. Maria kohta öeldi, et nii väike ei tohi üle 10 minuti olla sees. No aga mis sa teed, kui teine ei taha välja tulla. Higistas nagu vana türklane. Mõtlesime siis, et meie eesti lapsed on 100 kraadises saunas harjutatud, ei juhtu nendega midagi. Ja nii oligi! Õues oli 2 suurt ja sopilist sügavamat basseini ja üks lastebassein oma 7 erineva liumäega. Hotellis sees veel lisaks soojendusega sügav bassein ja soojendusega lastebassein. Õues oli ka laste lõbustustepark ja 5 erineva toruga "veelõbustuspark". Päev läbi korraldas animatsiooniteam üritusi - mänge, võistluseid, treeninguid jne. Mererannas sai harrastada kõikvõimalikke veespordialasid. Igal õhtul toimus saalis mingi show. Kindlasti unustasin midagi ära, aga idee sai edasi antud, mis oligi mu eesmärk!


VÄLJASÕIT Antalyasse oli nagu rusikas silmaauku. Ega ikka ei suuda küll nädal aega iga päev läbida marsruuti "uni-söök-päike-vesi-söök-uni-söök-uni", muidugi väikeste kõrvalekalletega, aga siiski. Rentisime auto ja panime ettenäidatud suunas ajama. Kaarte oli mitu, aga ühestki kasu ei olnud. Sissejuhatuseks saime minu nigela orienteerumis- ja kaardilugemisoskuse tõttu ekskursiooni Antalya äärelinna agulites. Väga põnev, tagantistmelt kostis korduvalt "emme, vaata, kui hirmus maja see on!". Lõpuks saime aru, et kaart tuleb nurka visata ja hoida tuleb võimalikult mere äärde, kuna sihtpunkt Antlaya jahisadam asub iseenesestmõistetavalt mere ääres. Ja asi hakkaski laabuma. Kõigepealt sattusime metsikult ilusast kosest mööda sõitma. Ees oli juba hulk reisibusse, ajasime oma valge Hyundai ka rivvi ja läksime uudistama. Olime oma agulireisi jooksul juba paar korda ületanud tohutu kiirevoolulist ning kärestikulist jõge ja siin suubus (õigemini murdis) see siis merre üle mitmekümne meetri kõrguse panga. Metsik ja võimas ilu!




Antalya jahisadamasse jõudmiseks pidime looklema päris hullumeelset munakiviteed pidi autoga samasugusest kõrgest pankrannikust alla. Turistilõks, aga selline, kus tõesti midagi vaadata ka on. Sealsamas tehti vanasid traditsioone järgides uusi puust laevasid. Alles olid vanad linnamüürid ja kitsad munakivitänavad. Valisime lõunatamiseks restorani kõrgel kaljukünkal, hunnitu vaatega tervele lahele ja taamal kõrguvatele õhkõrnalt pilvedest eristuvatele mägedele. Toit, teenindus, inimesed, ilm ja asukoht tegid meie päeva ilmeilusaks.



Edasi leidsime vanalinnas, Hadrianuse väravate lähedal autole parkimiskoha, Maria sättis end kärusse magama, meie asusime rännakule. Esimesena imetlesimegi antiiksete linnaväravate varemeid, mis minu mäletamist mööda ehitati ca 180 aastal A.D. Linnasüdame arvukatel kitsastel tänavatel tegutses bazaar ehk turg, kus, tõsi küll, müüdi sedasama turukaupa, mida Tais, Egiptuses ja mujalgi. Lisaks muidugi kulda ja nahktooteid, näpuotsaga vürtse lisaks. Mõni turukäik oli nii kitsas ja suletud, et hetkeks tekkis lämbumise tunne. Linnal on avar kesväljak, kust paistab veidi merd, olulisemad mošeed ja minaretid. Teid ääristavad oranže vilju täis apelsinipuud.
Edasi viis tee meid väidetavalt Vahemeremaade suurimasse outlet mall'i. Sellest pole suurt muud kirjutada, kui et küll oleks kurb olnud, kui oleks ennist turult mõne võltsitud kaubamärgiga hilbu ostnud ja siis hiljem näinud, et originaalid on paari kilomeetri kaugusel sama hinnaga. Võin vaid öelda, et aega läks tunde, vaja läks uut kohvrit ja kõigile Antalyakülastajatele soovitan soojalt.


INIMESED on ikka nii erinevad. Ei väsi ma seda kordamast, nägemast ja selle üle imestamast. Ma ei ole mitte kunagi, mitte ühelgi maal näinud, et üks rahvas armastaks nii ülevoolavalt ja siiralt lapsi. Iga mees, iga naine, iga teismeline; iga baarman, iga tollitöötaja, iga müüja; inimesed tänavalt - mitte ükski ei jäta last tähelepanuta, kõik tervitavad, naeratavad, teevad pai. Võiks arvata, et nii on kombeks. Aga ei, kui asi oleks kombes ja ei tuleks südamest, siis ei viitsiks müüa iial 1,5 tundi, kui meie hilpe välja valime, võõra lapsega tegeleda; ei viitsiks baarman igal õhtul iga kord, kui midagi tooma tuleb, uuesti ja uuesti nägusid teha ja last rõõmustada. Sellised nad ongi!


Kohtusime korduvalt meie hotellis elava Saksa abielupaariga, kellel sealoldud nädalal oli pulma-aastapäev ja meespoole sünnipäev. Nad rääkisid õhinaga, et on Delphini hotellides nüüdseks puhanud juba 7 korda. Küsimusele, kas nad mujal ka reisivad, tuli vastus, et nad ei taha üle 3 tunni sõita ja Türgi neile meeldib. Hotell on ka juba proovitud ja kindla kvaliteediga. Hea küll, sellest saan ma veel aru, aga kui ma kuulsin, et nad on kõik need 7 aastat söönud igal õhtul ainult põhirestoranis ja ei ole proovinud ühtki a la carte varianti, ega ka hotellist väljas söömas-uudistamas käinud, siis paisus imestus mu sees küll mäekõrguseks. Kui mugav saab üks inimene olla! Minule arusaamatu, aga sellest saan ma samas loomulikult aru, et inimesed on erinevad ja õiget või valet pole olemas! Üllatav siiski!


SEGASED TUNDED valdasid mind juba teist aastat sarnases hotellis. Eelmine aasta andsid need endast hiilides märku, sel aastal tulid need ikka ja jälle mind kummitama. Lugedes ammustest aegadest, kui kiningate paleedes peeti suuri pidusid, märgitakse halvakspanuga, et toitu valmistati enneolematutes kogustes, samas kui ümberringi riigialamad nälgisid. Ja nii on see nendes hotellides ka tänapäeval päevast päeva. Ma ei kujuta ette mitu tonni sööki nende 1500 inimese jaoks selles hotellis iga päev valmistatakse ja mitu tonni sellest otse kanalisatsiooni jõuab. Ja mitu tonni teeb see kõigi Antalya hotellide kohta, ja Türgi hotellide kohta, ja maailma hotellide kohta ... Mitukümmend meetrit laudu erineva toidukraami all lookas, pool kaussi pole veel tühjakski saanud, kui juba tuuakse uus asemel ja vana visatakse ära. Ma ei teagi, kas see ikka peab nii olema...

pühapäev, 20. aprill 2008

PUHKUS suurte t2htedega

Siin on p2eval ligı 30 kraadı ja p2ike sirab p2rıs kr6bedalt. Vesi on kylm, aga Mann hulluke k2ib siiski regulaarselt (s6idab m66da lium2gesid vette, yhe korra s6itsid Henriga koos ka suurest torust alla, rohkem Mann ei tahtnud :), ei tea miks). İsegı mina k2isin t2na ujumas 2ra peale mitmetunnist k6rbemist. Enamasti tegeleme magamise ja s66misega, nii et tundub, et ROLEt v6ıb Eestisse j6udes lahjumise eesm2rgil veel tarvis minna. Hommikul magame oma 10 v6i 11-ni, siis hommikus66k, sııs randa lesima. Eile kl 16, kui l6unatatud oli, magasime k6ık 4 h ja l2ksime siis 6htustama. Puhkus, kas pole! Siis m2ngısıme bowlingut (koos Manniga). T2na 6htustasime İtaalia a la carte restoranis, kus olid t6eliselt head pastad ja bruchettad. Millalgı rendime auto ja vaatame veidi ringi ka, Antalyas pidi v2ga ilus vanalinn olema.
T2pselt nagu eelmisel aastal Egiptuses, ei meeldi Mannile hommikus66gi ja tema s66b rannas alles, ıgal hommiıkul Tyrgi saia sisse pandud kebab liha, Döner kebabi.
Tervitused k6igile! Juc ja co

laupäev, 19. aprill 2008

Paari tunni pärast Türki

Hurraa, ongi käes! Paari tunni pärast lendame Türki. Ega midagi kirjutada sellest polegi, kirjutasin juba mõned teemad eespool, siin. Lihtsalt et, nägemiseni nädala pärast!

teisipäev, 15. aprill 2008

Taevatrummid


Seda sööki hakkasin ma tegema juba oma 7 aasta eest. Saime Henriga tuttavaks ja mina muidugi käitusin vastavalt vanarahvatarkusele "armastus käib kõhu kaudu". Päris mitu korda sai 3 kihti värskelt küpsetatud kohupiimataskuid kilekotis Henri poole kõnnitud. Ja teisigi Henri lemmikuid pakutud. Tundub, et mõjus! :)

Kui keegi on käinud Tartus Tsink Plekk Panges, siis võibolla olete söönud sealseid Pange trumme (7 aasta eest oli nende nimeks Taevatrummid, siit ka minu tehtud söögi nimi). Ja vaat need olid juba siis ühed Henri suured lemmikud.

Kõigepealt üritasin ise aru saada, mis selle söögi sees peidus on. Tookord ei olnud ma veel nii paljude maitsete, maitseainete ja toiduainetega sinasõber ja muidugimõista ei saanud ma niimoodi maigutades suurt midagi teada Trummide retsepti kohta.

Siis üritasin tegeleda spionaažiga, iga kord kui kuulsin, et keegi tuttav kas töötab ise Panges või tunneb kedagi, kes töötab Panges, palusin, et ta uuriks Trummide retsepti. Mõni ütles kohe ära, mõni lubas uurida ja ütles lihtsalt hiljem ära, olevat "Ärisaladus!". Mida oligi arvata, aga nagu teine rahvatarkus ütleb "Küsija suu pihta ei lööda!"

Siis algasid otsingud internetis - drums of heaven, drumsticks, heaven drums ... Sain mingid retseptid kätte, millele peale vaadates sain juba aru, et nii neid Pange trumme ei tehta. Aga proovisin siiski, lootsin kasvõi mõnegi õigete Trummide koostisosa üles leida.

Täna, kui ma kanatiibasid ette valmistasin, tuli mul väga täpselt meelde, kuidas ma tookord, oma 4 aasta eest vandusin: "Enam iialgi ma seda sööki ei tee!". See tuli mulle meelde, kuna ma kordasin tiibasid ette valmistades täpselt sama lauset. Asi on selles, et tiibadest tuleb osad kondid välja võtta nii, et tekib peenike pulk, mille otsas on kanalihast pall. Tookord mul see ei õnnestunudki, nii et lõpuks tegin Trummi retsepti järgi tavalisi kanatiibasid. Ega nad eriti hästi läbi küpseda ei tahtnud, olin püstihädas. Henri sõi ja kiitis, aga mina tulemusega rahule ei jäänud. Retseptis oli ka kirjas, et tuleb kasutada Hiina 5-vürtsi segu, mida tookord mööda poode taga ajasin ja millest keegi midagi kuulnudki polnud. Mõni aeg peale ebaõnnestunud katsetust ja häälekat virisemist kallitele sõpradele, tõid head inimesed Anne ja Marko mulle paki Hiina 5-vürtsi segu. Sellel hetkel oli kanatiivapiin liiga selgelt meeles ja vürtsisegu jäi ootele.

Vahepeal tabasin end aeg-ajalt mõttelt, et kuidas ikkagi need tiivad sellisteks "trummipulkadeks" saada. Tekkisid mõned ideed. Eile tegin veelkord ringi peale netis leiduvatele retseptidele ja täna otsustasin uuele katsele minna.


Vaja läheb:

6 kanatiiba

1 kl rapsiõli (järgmine kord kasutan maapähkliõli, täna ei olnud kodus)

1/2 kl maisitärklist (avastasin kurvastusega, et ka seda mul ei olnud, nii et asendasin selle kartulitärklise-nisujahu seguga 1:1)

1 muna

4 cm ingverijuurt

4-5 küüslauguküünt

1/4 sidruni eiivitud koor

1/2 sidruni mahl

1-2 tl hakitud tšillit

1/2 kl kanapuljongit

1/2 kl sojakastet

2-3 tl tomatipastat

1 suur punane paprika

2 punast sibulat

pipart

1 tl suhkrut

1-2 tl Hiina 5-vürtsi segu

Aja soolaga maitsestatud vesi keema ja pane tiivad 2 minutiks vette, nad ei pea läbi keema, vaid veidi pehmenema, et saaks konte välja lükata. Pane tiivad sõelale. Valmista tiivad ette: naksa ära tiivaots, kõige kitsam osa tiivast. Murra järgmise liigese kohalt kondid lahti ja lükka need 2 keskmise tiivaosa konti tiivast välja. Nüüd pusi kuidas oskad ja lükka kogu tiivaliha ainukese allesoleva tiiva jämedasse otsa palliks.

Pane ühte kaussi muna ja teise tärklis. Aja potis õli kuumaks. Võta Trumm, pööra teda tärklises, siis munas ja siis uuesti tärklises. Siis küpseta ta õlis pruuniks. Pane köögipaberile nõrguma. Sega kaste. Selleks sega puljong, sojakaste, sidrunimahl, 5-vürtsi segu, tšilli. Aja pannil õli kuumaks, prae selles hakitud küüslauk, ingver ja sidrunikoor. Lisa piklikeks viiludeks lõigatud paprika ja sibul. Kuumuta kuni köögiviljad on veel veidi krõmsud. Vala nende peale enne ettevalmistatud kaste. Aja keema, lisa suhkur ja tomatipasta. Sega ja keeda läbi. Pane Trummid potti ja vala kaste peale. Lase veidi kaane all tõmmata ja serveeri. Tore oleks, kui peale oleks panna hakitud rohelist sibulat.

Seekord jäime rahule mõlemad, nii Henri kui ka mina. Oli Pange trummidega päris sarnane, kuigi mitte veel päris sama. Aga samas, kas siis peab täpselt sama olema, kui tulemus on oivaline. Vist mitte!

Lõppu sobiks veel kolmaski rahvatarkus: "kaua tehtud kaunikene!"

esmaspäev, 14. aprill 2008

Karamellis keerutatud puuviljad






Oma uute suviste toidunõude ostu tähistamiseks tegin ühe kiire magusa snäki.


Vaja läheb puuvilju, mul olid õunad, nektariinid ja banaanid. Tegelikult tegin neid snäkke nii vähe, et keerutasin karamellis ainult 2 nektariini sektorit, 4 õunasektorit, 2 ca 4 cm pikkust banaanitükki.


Nende jaoks läks vaja ca


2-3 tl võid


2/3 kl suhkrut


Sulatasin potis või ja suhkru, kuni tekkis karamell. Keerutasin puuviljatükke karamellis, tõstsin välja, raputasin peale purustatud Kalevi küpsiseid ja riivisin mõru šokolaadi. Need ei tule paksu kõva karamellkihiga kaetud, vaid õrnalt küpsetatud ja õrna karamellimaitsega puuviljatükid! Mõnus suupiste tee juurde!

3 nädalat ROLE-ga

Kell oli eile öösel 11.30, kui meie pere pikutas voodis ja unistas... praemunast, praepeekonist ja värskest saiast. Tõdesime lõpuks heldimusega, et seda luksust peab veel nädalakese ootama. Päris normaalne see vist ei ole!
Tavaliselt asi nii hull ei ole. Eile oli asi selles, et keegi ei viitsnud õhtusööki valmistada ja õhtuks oli "kõht selja küljes kinni".
Tegelikult arutasime eile ka, et ROLE programmi järgi toitudes on niii hea ja kerge olla, et päris nurka ei raatsi seda küll visata peale Türgit (Türgis küll, hommikuks ikka need munad ja peekon :) ). Kaal hakkab ka langema, mis on alati teretulnud kõrvalmõju. Tasapisi, aga siiski!
Esimesed 1,5 ndl oli pidev nälg, ma mõtlesin, et nii ei saa ju elada! Et sööd ära ja vaatad: "appppiiii, millal juua võib", või "oh, alles 1 h pärast võib süüa, aga mul juba kõht tühi". Aga organism harjus uute reeglitega kiirelt ära ja nüüd ei ole need ettenähtud joogi ja söögi vaheajad mingi probleem, nendele lihtsalt ei mõtlegi enam.
Millestki ei ole raske loobuda olnud. Ka mitte igasugusest riisist, välja arvatud see aromaatne Basmati riis, mida eile meid külastanud tädile ja Mannile keetsin. No ei suutnud vastu panna. Ja 1 asi on veel, millest ma ei ole loobunud ja ei kavatsegi - sojakaste, austrikaste ja muud maitsekastmed. Need sisaldavad erinevaid komponente, mis erinevate toitudega kokku ei sobi, aga ma eeldan, et vähesel määral ja kasutan neid rõõmsalt edasi.
Vot, niimoodi need nädalakesed ROLEga veerevad. 5 päeva veel ja siis paus...

reede, 11. aprill 2008

Veel lemmikutest

Kevadväsimus on vist võimust võtnud, ei ole kohe seda tunnet, et valmistaks midagi põnevat. Ausaltöeldes on selline tunne, et ei valmistaks kohe üldse mitte midagi. Seega kirjutan vahelduseks veidi hoopis oma lemmiktoorainetest.
KÜÜSLAUK - seda paneks igale poole ja mida aeg edasi, seda rohkem. Üks parimaid aroome on minu jaoks lõhn, mis tekib, kui kuumutada heas oliiviõlis tükeldatud küüslauku. Ma ei pressi peaaegu kunagi küüslauku katki, minu meelest kaob siis tema maitsest suur osa ära. Alati ikka hästi hästi peenelt tükeldatult!
TOMAT - parim on meie oma eestimaine. Ja kõige kohutavam on see roosa kõva maitsetu pallike, mida talvel kaubanduskeskustes Hispaania tomati nime all müüakse. Ei tea, miks seda nii nimetatakse! Kahtlen väga, et hispaanlased selliseid söövad. Õigemini tean, et ei söö! Neid võiks nimetada külmkambris hoitud tomatilaadseteks viljadeks! Mitte-Eestimaistest tomatitest on parimad kirsstomatid ja kirss-kobartomatid. Ja eriti head muidugi veel Eestimaised kirsstomatid. Samuti kuuluvad päiksekuivatatud tomatid minu stiihiate hulka, eriti veel poolkuivatatud variant.
OLIIVIÕLI - kindlasti Extra Virgin, mida tugevama maitse ja lõhnaga, seda rohkem mulle meeldib. Erinevate õlide proovimisel on jäänud mulje, et kõige rohkem meeldivad mulle Itaalia õlid, neis oleks kohe nagu palju sooja ja päikest. Samas kui Hispaania õlid (mida proovinud olen) on külmemad! Oliiviõli juures on veel üks imeline omadus - tema soe roheline värv!
OLIIVID - peaaegu igas variatsioonis. Oliivide rikkumiseks pean neid purkides oliive, millel on kivi enne välja võetud ja siis soolvette seisma pandud. Tulemuseks on vesised pehmed rohelised ollused. Ja selle olluse edasiarendus on, kui enne soolvette panekut on ilma kivita oliivile veel midagi sisse pandud (olgu see siis anšoovis, juust, mandel, paprika vms). Midagi, mis omakorda muutub soolvees ja metallpurgis seistes vesises pehmeks olluseks. Viimaste lausetega teenin kindlasti paljude pahameele ära! No mis teha. Mustade oliividega minu meelest aga ei juhtu midagi kui neil enne vette panekut kivi välja võetakse. Oliividega juhtub meie peres hoopis nii, et kui lahtine purk enne söögitegemist Maria käeulatusse jätta, siis selleks ajaks, kui on aeg panna oliivid toidu sisse, on järel ainult tühi purk. Väikses koguses meeldivad mulle ka nt Egituse tulisoolased kuivad oliivid, või ohtrasse õlisse uputatud "kreeklased".
VEIN - siinkohal ei pea ma silmas veini joomist, mis muidugi kuulub ka minu meelistegevuste hulka, vaid hea meelega paneksin enamuse söökide sisse ka sortsu veini maitse huvides. Kindlasti kuulub kodus parajasti lahtiolev kuiv punane või valge vein igasse minu pasta jaoks mõeldud tomatikastmesse.
AVOKAADO - oi kui raske on vahel leida meie kaubandusest täpselt parajalt valmis avokaadot. Enamasti on nad kivikõvad (ja see jutt, et paari päevaga nad kapi peal imeheaks muutuvad, no ... minu kapi peal seda vähemalt ei juhtu). Või siis on nad nii pehmed, et koorides vajuvad sõrmed pudruks muutunud massist läbi kuni kivi vastu tuleb. Aga see-eest kui maitsev on üks parasjagu küps avokaado. Ja milline võidurõõm, kui koorides avastad, et avokaado on täpselt parasjagu küps ja täpselt õiget, imeilusat kollakas-rohekat-pruuni värvi!
(VÄRSKE) KARTUL - kui ma väike olin, siis sõin igaks hommikuks pannitäie vanaema praetud kartuleid. Ka nüüd olen väitnud Henrile, et kui on üldse midagi, mida ma oleksin võimeline päev päeva järel pikka aega sööma, siis oleks see tingimata kartul. Kartul meeldib mulle salatina, pudruna, praetuna, küpsetatuna, keedetuna, grillituna jne. Viimase aja lemmikuks on aga saanud lihtne ja kiire kartulitoit - praed hakitud küülauku oliviõlis ja lisad keedukartuli viilud, maitsestad soolaga ja sööd värske salatiga. Ja muidugi täiesti legendaarne lemmik on suvine komplekt - värske keedetud kartul värske tilliga, kukeseenekaste ja rohelise sibula salat hapukoorega.
TÜÜMIAN - kindlasti on tähelepanelik lugeja märganud, et hea meelega paneksin enamuse toitude sisse sõber tüümiani. Nii ongi! Suvel (või siis ka talvel kui ma endale jälle normaalse valgusega kodu saan, kus ürdid ka aknalaual kasvavad) panen värsket tüümiani niisama lauale, et igaüks saaks erinevate toitude kõrvale paraja portsu juurde võtta.
TUME ŠOKOLAAD - ma ei ole eriline magusasõber. Kui kooki küpsetan, võtan ise tavaliselt ühe tüki ja ülejäänu jääb teistele. Mulle maitseb küll väga, aga magusaisu saab ruttu rahuldatud. Aga üks õige hommik algab ikka alati väikese tüki tumeda šokolaadiga ja värske kohviga.
Peale ülesloetud lemmikute on veel palju maitsvat - sojakaste, krevetid (mitte Tai omad, mina ei tea, mis neil seal viga oli), suhkurhernes, kõikvõimalikud kalad, apelsinid, mandariinid, maasikad, vaarikad, kirsid, mandlid, valgehallitusjuustud, värske sai, ehtne või, till, metsaseened, Basmati riis, rabarber, hapukoor... ... ...

Uuendustest minu blogis

Kuna hea toit ei ole kaugeltki mitte ainuke asi, mis on meelierutav ja kuna maailmas on veel nii palju huvitavat, mida jagada, siis on alates tänasest minu blogis mõned uued osad:
1. Olen jaotanud huvitavad lingid parema orienteerumise ja ülesleidmise huvides ära - kokandus eraldi, reisimine eraldi jne;
2. Lisasin viimati loetud raamatute nimekirja (linkidega Apollole) ja uuendan seda pidevalt;
3. Lisasin lemmikraamatute nimekirja (linkidega Apollole ja Amazonile);
4. Lisasin lemmikkunstnike nimekirja (linkidega Wikipediale ja kunstnike kodulehtedele).
5. Lisasin lemmikmuusika nimekirja, kuna vaikus on minu jaoks alati muusika Nr 1, siis neid, kes konkureerida suudavad, ei ole palju. Mõned siiski! (linkidega You Tube'le)
Ühesõnaga üritan lisada siia lehele uut vürtsi, ka sellist, mida ära ei sööda :)

teisipäev, 8. aprill 2008

Seenerullid



Suupiste, mida pakkuda näiteks siis, kui külla tuleb mõni taimetoitlane. Mina pakkusin seda endale täna lõunaks hoopis! Kõige parem soojalt!

1/2 lavašši

6 šampinjoni

2 šalottsibulat

1 sl oliiviõli

1 sl rapsiõli

6 suuremat kirsstomatit

veidi seedermänniseemneid

1 sl sojakastet

veidi tšillit (mina kasutasn tegelikult hoopis tšilli-küüslaugu kastet)

musta pipart

Prae rapsiõlis peeneks hakitud sibul klaasijaks, lisa hakitud seened ja hakitud tomatid, hauta veidi. Maitsesta pipra ja sojakastmega, lisa maitse järgi tšillit ja veidi seedermänniseemneid. Kuumuta läbi! Pintselda lavašš üle oliiviõliga, laota ühtlase õhukese kihina üle lavaši seenesegu. Rulli peeneks rulliks. Lõika terava noaga ca 4-5 cm pikkused rullid. Mina sidusin kinni murulauguga.

esmaspäev, 7. aprill 2008

2 nädalat ROLE-ga

Lubasin teha vahekokkuvõtet, kui 2 nädalat Rolet on seljataga.
Kaal on endine, ei ole juures, ei ole maas. Aga ega see ei olegi meie eesmärk olnud, nii et pole hullu.
Enesetunne on hea, aga ega tal enne ka viga polnud.
Üks asi on selgeks saanud küll Role programmi järgi toitumise kohta. Kui niimoodi süüa, nagu ette on nähtud, ei teki kunagi peale sööki sellist tunnet, nagu kivi oleks alla neelanud, ei lähe uniseks ja kõht ei lähe ka punni. Lihtsalt on hea ja kerge olla.
Mis veel. Role reeglite järgi toituda ei olegi eriti raske, aga pidevalt peab leiutama. Ma ei kujuta lihtsalt ette, et ühel päeval sööme grillitud kanafileed kurgisalatiga ja teine päev grillitud loomaliha kurgisalatiga ja kolmandal grillitud kalafileed tomatisalatiga... Igav! Nii peangi iga päev nuputama, kuidas reeglitele kindlaks jäädes maitsvaid ja huvitavaid roogi valmistada. Ja ausalt öeldes, niipalju kui mulle ka meeldib leiutada ja katsetada toitudega, olen ma väsinud. Tahaks vahelduseks teha mingi tavalise söögi, mis eiraks kõiki reegleid. Nii et mul on päris hea meel, et järgmisel laupäeval sõidame Türki, kus kokad meid iga päev kostitavad ja kus mina ei pea söökide leiutamisele mõtlema ja kus ei kehti ükski Role reegel.
Niikaua leiutan aga edasi. Täna tulevad kotletid, ilma munata, saiata ja piimata. Eks näis, mis välja tuleb. Tuleb hoopis spinati ja tšilliga. Huvitav, kas nad ühes tükis ka püsivad...

Blogija lapse karm reaalsus


Vahele üks väike nali meie pere igapäevaelust.

Eile, pühapäeval, saabusime perega pargist ja mina valmistasin omletti. Eva Maria (minu 2a 8 kuune tütar) otsis endale meelepärase kausi ja lasi mul sinna panna tükeldatud omleti. Viis kausi lauale, istus laua taha ja küsis: "Emme, kas ma võin kohe sööma hakata või tahad sellest enne pilti ka teha?" :)

pühapäev, 6. aprill 2008

Tomati-spinati omlett



Üks lihtne, kiire ja maitsev söök. Vaja läheb (1,5 in):

4 muna

2 küüslaugu küünt

peotäis värskeid spinatilehti

peotäis (pool)kuivatatud tomateid

2 spl oliiviõli

sool/pipar

veidi vett

Värskeid ürte serveerimiseks

Klopi munad lahti, maitsesta soola/pipraga, lisa sorts vett. Sega hästi ühtlaseks. Prae oliiviõlis hakitud küüslauk, spinati ribad ja tükeldatud kuivatatud tomatid. Vala peale munasegu. Küpseta ühelt poolt, pööra omlett teistpidi pannile ja prae ka teine pool küpseks. Tõsta taldrikule ja raputa peale värskeid ürte.

Park Cafe ****



Mida teha sombuse ilmaga pühapäeval Tallinnas... Selle küsimusega seisime täna hommikul silmitsi. Otsustasime teha teise katse minna Park Cafesse Kadriorus. Esimesel korral sattusime ühel ajal jääskulptuuride tegemise üritusega ja mõistagi ei olnud kohvikus ühtki kohta.


Sõitsimegi Kadriorgu ja tegime väikse ringi pargis. Vaatamata halvale ilmale oli park jalutajaid täis. Üldse tundub viimasel ajal, et eestlased leiavad järjest enam tee värskesse õhku, parkidesse, mänguväljakutele. Nii tore!


Ja nagu tellimise peale oli Park Cafe esimesel korrusel meie pere jaoks vaba üks nurgalaud veidi eraldatud toasopis. Kohviku interjöör on soe ja meeldiv. Tumedad lühtrid, pruun puitmööbel, igal laual väike küünlake põlemas. Valgust annavad suured valgete kardinatega aknad, õrnust imeilus pitsi meenutav valge serviis. Põrand on kaetud vaibaga. Salongilik oleks vist õige sõna.


Saiad, koogid, tordid on "õige magusad". Võtsime vahukoore-kohupiimatordi, mis oli pisut liiga vahukoorene ja pisut liiga sidrunine. Muidu oli mõnus - põhi ca 3 mm, kreemi ca 7 cm :). Veel proovisime juustukooki kirssidega, mis maitses väga hästi. Maria võttis kakao ja 5 vaarikakommi. Mõlemad olid maitsvad, kakaod kattis paks kiht ilusat kakaopruuni piimavahtu. Soolasest olid täna müügil seenestruudel ja lahtine tuunikala pirukas. Neid me ei proovinud. Eriti maitsev oli kannuga ostetud Elujõu tee, mis koosnes Karepa ravimtaimeaia ürtidest - piparmünt, kõrvenõges, saialill, raudrohi ja mustsõstralehed. Kavatsen ise ka kindlasti selle kokku segada! Tärnikesi oli kohvikule väga raske panna. Aga kuna need tärnikesed on mul niikuinii emotsionaalsed ja täiesti subjektiivsed, siis sai Park Cafe 4 tärni.

reede, 4. aprill 2008

Vürtsine läätsesupp - hiljaks jäänud talvine soojendaja


Olen täna eriti produktiivne. Aga kuna Mann tahtis hirmsasti kivikõvasid tooreid punaseid läätsesid ära süüa, siis pidin nendest midagi valmistama.

Inspiratsioon tuli Eva soovitatud Nami-nami retseptist, täna saabunud viimasest Oma Maitsest leitud läätse dhali retseptist ja kodus leidunud toiduainetest. Kokku sai maitsev, soojendav ja vürtsine supp, mis sobiks eriti ideaalselt külmaks talveõhtuks.

vaja läheb (3 inimesele):

200 gr punaseid läätsesid

1 l köögiviljapuljongit (kasutasin kuubikut)

1 porgand

1 sibul

2 suurt küüslauguküünt

200 ml purustatud tomateid

1/3 tl koriandripulbrit

1/3 tl currypulbrit

1/3 tl India maitseainesegu (mul Meira oma)

1/2 tl rohelist karripastat

1 cm jupp ingverijuurt

1/2 tšilli

2 sl oliiviõli

maitse järgi soola

Serveerimiseks hapukoort

Tore oleks, kui saaks serveerida värske mündi ja/või koriandriga. Mul ei olnud muud kui murulauku, panin seda.

Prae oliiviõlis hakitud küüslauk ja sibul, lisa hakitud ingver, tšilli, maitseained, sega ja kuumuta. Lisa purustatud tomatid, läätsed, puljong ja riivitud porgand. Maitsesta soolaga. Keeda tasasel tulel ca 30 min, kuni läätsed on pehmed.

Serveerisin kirsstomati sektoritega, millele panin meresoola ja pipart, tilgutasin peale oliiviõli, hakkisin murulauku ja lisasin hapukooresilma.

The big tasty - Seene-avokaado wrap



Otsustasin täna hommikul lasta Marial nii kaua magada, kui tal hing ihkab. Nii oli kl 10.30-ks, kui ta lõpuks ärkas, mind haaranud selline hundiisu, et hommikusöögist sai sujuvalt hommiku- ja lõunasöök ühes isikus.


Role programm on meil ära keelanud 3-ks kuuks kõik saialised-leivalised, millel on pärm sees (eile ma muidugi seda "ei mäletanud", kui Nopis värsket saiapoolist pakuti). Nii jääb üksainus hele sai, mida süüa võime - kollase sildiga lavaš, mida ma ainult Stockmannis näinud olen. Sellest saigi mu hommikusöök alguse.


Vaja läheb (1,5 inimesele):


1/2 lavašši


suts oliiviõli


suts rapsiõli


suts balsamiäädikat


1 väiksem sibul


ca 7 šampinjoni


1 avokaado


ca 6 kirsstomatis


suts sidrunimahla


rohelist (minul oli murulauk ja koriander)


sool/pipart


Prae rapsiõlis sibul ja šaminjonid, maitsesta soola ja pipraga. Valmista avokaadosalat - koori avokaado, tükelda, pigista sidrunist mahla, lisa oliiviõli, soola/pipart, sega ja pane ootama. Laota lavaš lauale, tilguta peale oliiviõli, puista peale tükeldatud maitserohelist. Kata seeneseguga, millele tilguta veidi balsamiäädikat. Laota peale avokaadosalat ja veeranditeks lõigatud tomatid. Keera rulli. Lõika ca 5-8 cm viiludeks. Minul oli serveerimiseks veel Spanksi tšilli-röstküüslaugu salsa't, aga ilma selleta oli ka ääretult maitsev, proovisin ka ilma. Kindlasti teen seda veel teinegi kord!

Tibusid leotakse kevadel

Tore, et teid siin nii palju on!
Lisasin nimelt eile õhtul oma blogile loenduri (vt "lammas all paremal nurgas" :)). Ja täna hommikuks juba oli number hoopis teistsugune, kui oodata oskasin. Nii tore! Siit ka üleskutse - hirmus tore oleks, kui Te, proovinud mõnda siintoodud (või muud) retsepti, kirjutaksite/kommenteeriksite siin blogis, et saaksin veidi tagasisidet ja teistel oleks ka huvitav saada nn second opinion. Onju? Mõte tuli sellest, et minu hea sõber Mari nt kirjutas täna mulle, et lisas eile siitvõetud Spaghetti olio, aglio e pepperoncino retseptile päiksekuivatatud tomateid ja seedermänni seemneid ja sai eriti hea. Ja et mitu inimest on eraviisiliselt küsinud palju palju küsimusi Role kohta, millele ma olen ka vastanud, aga äkki tahaks keegi veel teada. Igatahes, sõnavõtud on teretulnud ikka ja alati! Muidugi jätkan ka eraviisilisi vestlusi suurima heameelega.

Kasutan ka võimalust ja kirjutan siis, kas patustamine eile Nopis oli magus! Menüüga meil ei õnnestunud seekord. Valida oli võimalik nende asjade vahel:
lambasupp (kummalegi ei maitse lambaliha)
forell (eelmine päev sõime hiiglaportsu lõhet, nii et enam ei läinud sisse)
veiseguljašš (Henril oli päeval töökoha söögikohas eriliselt ebameeldiv veiselihakogemus, nii et ei tulnud kõne alla)
kõrvitsarisotto Brie juustuga (Henri ei taha ei riisi ega kõrvitsat, mul keelati riis Role programmi raames ära)
Aga mina võtsin ikkagi selle patuse risotto, ja ei kahetsenud. Väga maitsev, parasjagu soolane, mitte liiga koorene, Brie juustu tükid ja kõrvitsaseemned sobisid imehästi. Mann sõi ka hea meelega. Henrile soovitasin eelmine kord ära proovitud porgandi ingverisuppi, kus sel korral oli suts liiast ingverit ja suts puudu soolast, nii et ta enam poole peal muud ei tundnud, kui ingverit ja lõpetas. Üldiselt talle vist ikka meeldis! Võtsime ka šokolaadikoogi vaarikakastmega. Vaarikakaste oli hea, kook tavaline. Henri ütles, et minu tehtud šokolaadikook oli parem ja loobus ka sellest. Nii et mina sain järjekordse elamuse, aga Henri lubas veelkord proovima minna, et äkki õnnestub siis paremini. Muidu oli väga mõnus istumine ja õhkkond. Ostsime pärast veel neid imehäid ökoapelsine, mis lausa lõhnavad absoluutselt teistmoodi kui tavapoes müüdavad. Nendest tuleb laupäevahommikune värske apelsinimahl. Ja ühe Spanks'i tšilli-röstküüslaugu salsa. Ja roosad läätsed, mille kallal ma varsti nuputama hakkan. Pool tärni võtan vist ikkagi Nopi tagant meelevaldselt ära, sest meie tee viis meid Nopist Stockmanni süüa ostma :).

neljapäev, 3. aprill 2008

1, 5 nädalat Rolet möödas, 2,5 ndl Türgini

Luban teha täpsemat kokkuvõtet, kuidas meil Rolega läheb, täpselt siis, kui 2 nädalat on algusest möödas. Siis vaatame ka, kas kaal on endine või uus ja muud huvitavat. Seniks aga muud juttu.
Eile käisid külalised. Olin väga rahul, kuna väga väikse patustamisega sai pidulaud korralik. Kuna külalised on Aasia köögi lembesed, siis pakkusin lõhet sojakastmes, Baan Chao Lay köögivilju (seekord spinat, suhkurhernes, sibul, suvikõrvits, küüslauk, porgand ja seened) ja pastat väikse küüslauguga Nopist ostetud Tai kastmes. Magustoiduks viinamarjad. Ainuke patt sealjuures olid sojakaste ja väike törts äädikat Tai nuudlikastme koostises. Külalised arvasid ka, et nagu oleks restoranis käinud :).
Õhtul kiitlesin Henri ees, et ma pole praktiliselt õigelt teelt kõrvale kaldunud kogu selle 1,5 ndl jooksul. Ja nagu minu puhul ikka, tasub kiitlemine end kiirelt kätte. Läksin Mannile jala lasteaeda järele, tagasi veeresime oma 2 tundi või veel rohkem (mänguväljak, väiksed puhused Toompea nõlval, Hariduse tn jne). Kodu juurde nõudes oli kogu aur otsas. Mann tahtis Liivalaia Kohvikusse minna, mina ei viitsinud ka vastu vaielda. Oli tohutu keefiiri isu ja ainuke mõte oli, et mulle ju piimatooted kõi ilusti lubatud. Võtsin teist kohe 0,5 l. Jõin kõik ära ja viimase lonksu juures meenus, et esimesed 3 kuud ei tohi keefiiri juua :). Vot sulle kiitlemist! Võin ainult nii palju öelda, et peale seda keefiiri tundsin esimest korda Role programmi jooksul, et mul on olemas magu. Aga kogust arvestades ei ole ka imestada!
Aga tänane õhtu läheb samamoodi edasi, plaanis on jagada Henriga oma Nopi meeldivat kogemust!

teisipäev, 1. aprill 2008

Sojahakklihast pastakaste


Proovisin teha tomatist pastakastet tavalise liha või hakkliha asemel sojahakklihaga. Polnud paha! Samas, sõime hea meelega, aga järgmine kord proovin sojahakkliha seente vastu vahetada. Panen retsepti üles kui näide tervislikust ja heast toidust!

Vaja läheb:

1/2 pk Sojahakkmassi

oliiviõli

küüslauku (4 küünt)

1 sibul

jupike suvikõrvitsat

1 väike purk purustatud tomateid

1/2 tl tšillit

2 sl punast pestokastet

Mina lisasin Vahemere maitseainesegu veidi ja pool purki musti oliive

1/2 pakki pastat (kui rohkem rahvast, suurenda koguseid)

Keeda sojahakkliha suures koguses soolaga maitsestatud vees 5 min, kurna sõelal, suru liigne vedelik välja. Prae oliiviõlis tükeldatud küüslauk, sibul ja ribadeks lõigatud suvikõrvits, lisa sojahakkliha. Maitsesta soola/pipra ja ürdiseguda. Prae veidi, kuni sojast on enamus vedelikku välja praadinud. Lisa tšilli, tomatipasta ja pesto. Sega läbi, lase vaiksel tulel keeda. Lõpuks lisa oliivid. Kuumuta ja serveeri pastaga. Mul ei olnud täna käepärast, aga värske petersell mõjuks kindlasti suurepäraselt.


PS! Hurraa! APELSINIMAHLAKATSETUS ÕNNESTUS!!! Hea värske apelsinimahla saladus seisnebki apelsinides, Noppoest ostetud öko-apelsinid andsid välja uskumatult maitsva apelsinimahla. Ja meie veel mõtlesime, et meie masin ikka pole piisavalt hea :)