Restoran Ö ***** - accessible luxury

Eile ootas mind üllatus. Hommikul käskisid Henri ja Maria mul end viisakalt riietada ja enne 13.00 valmis olla, et emadepäeva tähistama minna. Mann muidugi ei suutnud tagasi hoida ja lobises välja, et tegu on restoraniga (lestulaaniga, nagu tema ütleb). Eks ma natuke aimasin ka :)

Tänase tähtsa päeva puhul oli neil välja valitud muidugi parim - selle aasta Eesti parimaks restoraniks tunnistatud Ö.

Enamus aega oli kogu restoran meie päralt, hiljem lisandus veel üks pere teise restorani otsa. Taustaks kõlas mõnus lounge muusika, interjöör oli šikk, liigsete detailideta, kuid need detailid, mis olid, olid mõjuvad - nt modernsed lühtrid, kus iga mati pirni küljes oli 2 väikest sulgedest inglitiiba. Vaasides üks mu lemmikuid, värske orhidee.

Tellisime pearoa ja desserdi.

Kõigepealt saabus peakoka tervitus. Selleks oli lusikatäis lillkapsapüreed siiamarja ja väikse krõbeda saiatükiga, kõrval topsitäis kuuma peediconsommeed (põhimõtteliselt puljong). Kuigi lusikatäis oli väga maitsev, jättis erilise mulje hoopis peedicosommee, maitses nagu äärmiselt hästi tehtud ja maitselt kontsentreeritud boršileem. Manni tervitas peakokk Roman Zaštšerinski lusikatäie vahukoore ja väga magusate maasikatega. Samuti toodi ka talle seda maitsvat peedijooki. Ausalt öeldes oli väga südantsoojendav, et lapse tervitamise peale oli eraldi mõeldud.

Pearoaks valis Henri küülikufilee ja -piruka kukeseenekastmes. Peab ütlema, et ei oleks uskunud, et küülikut võib nii maitsvalt valmistada. Praad koosnes erinevatest mahedatest maitsetest, millel samas kõigil oli oma iseloom. Kukeseenekreem oli kerge ja õhuline, filotaignast piruka sees oli veel lisa küülikut ja pirni, lisaks oli soe salat mingist rohelisest lehest, mis jäi kahjuks täpsustamata.

Mina aga tellisin faasanirinnaconfit puravikuorsotto ja jõhvikakastmega. Tellinud faasani, küsis ettekandja, kas liha võib veidi punane olla. Mina ei soovinud. Ettekandja hoiatas, et siis võib liha jääda väga kalkunilaadseks. Võtsin selle riski. Veel hoitatati mind, et kuna faasanit kütitakse püssidega, siis on kaduvväike võimalus, et lihas leidub haavleid. Küll ma lootsin sellist eksootilist restoranikogemust saada, aga ei õnnestunud - haavleid polnud :). Liha oli maitsev, aga jah, mitte midagi niiiii erilist. Samas kaste, mmm. Mulle ei maitse tavaliselt jõhvika või pohlakastmed, aga see viis keele alla. Samuti oli supermaitsev ja kreemine otrotto, tugeva puravikumaitsega odrakruubi "risotto". Ja suured praetud puravikutükid väikse sibulaga, neid oleks rohkemgi söönud.

Henri dessert oli šokolaadifondant mustikajäätise ja vanillikastmega. Parim valik, soovitan kindlasti, kui Ö-sse satute. Tumeda šokolaadi fondant on ka minu desserdivalmistamise järjekorras ootel. See nägi pealt välja nagu väike muffin, sees oli kreemjas, tume, soe, suussulav šokolaad. Mustikajäätis oli mustikast tulvil, nii tugev mustika maik ja imeilus sügavlilla toon. Vanillikaste oli rohkem nagu õhkõrn vanillivaht. Kõik sobis suurepäraselt kokku.

Minu magustoit koosnes kirsistruudlist, tikrišotist piimavahuga ja vaniljejäätisest. Minu magustoidu 3 osa olid kõik väga maitsvad. Samas, mina nende kokkusobimisest nii hästi aru ei saanud. Kirsistruudel oli tehtud filotaignaga, selline hapukas, raske lõigata, kõik voolas välja. Kõrval pits tulihaput tikrijooki väikse piimavahuga. Ma ei saanud aru, kuidas nad selle kirsistruudliga pidid suhestuma. Lisaks oli superhea vaniljejäätis ilusate väikeste vanilliseemnetega. See sobis küll struudliga hästi kokku.

Dessertide juurde jõime muidugi Ö võrratut kohvi.

Jäin oma maitseelamusega väga väga rahule. Kindlasti koht, kuhu veel ja veel minna. Kindel on see, et Zaštšerinskit ei nimetata asjatult üheks Eesti parimaks kokaks. Lisaks veel mõnus atmosfäär ja esmaklassiline teenindus. Aitähh teile, Maria ja Henri.

Ö tunnuslause on accessible luxury - tunnistan, et luksuslik elamus oli see tõesti.