What a wonderful world!

Neile, kes selle pealkirja peale tulid otsima uusi imetablette võin kohe ära öelda, et vastus on lihtne - tuleb see pasta ise käsitsi valmis teha. Ja sellest siin järgnevalt juttu tulebki. Lisaks kokaraamatute vahel olevatele ajaleheribadele on mul ka üks nimekiri. Sinna panen kirja kõik hõrgutised, mis lähiajal plaanis on ja mis ei tohiks meelest ära minna ja mis ilma selle nimekirjata tingimata meelest läheks, see on järgi proovitud ja tõestatud. Ja selle nimekirja kõige väärikam (loe: puhta rauk) on käsitsivalmistatud pasta. Teised nimekirjalised tulevad ja lähevad, pasta jääb. Kuni eilseni. Esialgu oli mul vabandus endale olemas - mul ei ole pastamasinat. Siis lugesin raamatut Tasting Tuscany, kus kirjeldati, kui imelihtne on pastat valmistada ka ilma igasuguse masinata. See oli mitme kuu eest. Siis järgnes vähemalt 20 õhtut (ilma liialdusteta), mil mõtlesin, et homme ärkan vara ja hakkan pastat meisterdama. Aga hommikuti ma nii ei mõelnud - tundub, et pastategu ei ole varajaste ho...

Inimene võib pea kaotada, kui kukeseened turul maksavad 40 eek/kg. Mina olin see inimene ja ostsin taaskord liiga palju kukeseeni. Juurdlesin, mis nendega teha ja tuli meelde, et Thredahlia tegi kunagi mingi hea lahtise piruka kukeseentega (quiche ongi lahtine pirukas). Otsisin üles. Taigna tegin järgi, sisu tegin omasoodu. Tuli hea ja kiideti! Taignaks läheb vaja: 150 g võid 75 g riivitud kõva ja tugevamaitselist juustu (kasutasin grana padanot) 150 g nisujahu 0.5 dl vett Täidiseks: 300 g värskeid kukeseeni 30g suitsupeekonit (kasutasin 5-päeva suitsuliha) 1 sibul suur peotäis hakitud peterselli suur peotäis hakitud rohelist sibulat 6-7 kirsstomatit 1 sl jahu 200 g hapukoort soola/pipart 1 muna Riivi juust peene riiviga. Sega toasoe või jahu ja juustuga. Lisa vesi ja töötle tainas ühtlaseks. Suru tainas lahtikäivasse küpsetusvormi ja tõsta külmikusse. Puhasta seened. Haki sibul ja lõika peekon ribadeks. Prae peekonit sibulaga, lisa seened ja prae kuni enamus vedelikku on ära auranud....

Pidev lugeja juba teab minu katsetusi clafoutis vallas. Proovisin mureli-šokolaadi oma ja rabarberi-vaarika oma. Mõlemad viisid keele alla, aga tundus, et kumbki ei olnud siiski filigraanse kontsistentsiga. Viimane kord arvasin, et ei leia rohem motivatsiooni selle päris õige kontsistentsi leidmiseks... aga motivatsioon tuli, otse Nami-namist, ümbrikule kirjutatud "kooskokkamise VII osa, teemaks Clafoutis'd ja muud vormid marjade või puuviljadega". Juurdlesin siis selle teema kallal veidi. La Tartine Gourmande , kust eelnevad retseptid võtsin, on oma päritolult prantslane. Clafoutis on prantsuse päritolu. Samas, tegu on ahjupannkoogiga. Tegu ei ole prantsuse kokakunsti keerulisima saavutusega. See on tavaline dessert, mida valmistati/valmistatakse igas tavalises kodus igas tavalises ahjus. Nii et asi peaks olema väga lihtne. Mitte, et need keerulised oleksid olnud, mis ma tegin, kindlasti mitte, aga pannkook peas olema, 1, 2, 3 ja valmis. Lugesin siis erinevaid varian...

Minu raamatu "Maitseelamused Provence's " vahel, leheküljel, millel asub küüslaugumajoneesi Ajoli retsept, võib juba pikka aega leida rebitud ajaleheriba. See riba on minu järjehoidja, et sellelt lehelt kavatsen midagi ära proovida. Samasugune riba on ajakirja Oma Maitse 2008 juulinumbri vahel, kus on ära toodud grissinite retsept parmesani juustuga. Tundus, et need kaks võiksid teineteist täiendada, nii tegin mõlemaid korraga. Mõlemaid iseloomustab sõna "universaalne". Tõesti, ajolit võib teha erinevate maitseainetega, minu kasutatud Dijoni sinepi asemel võib kasutada nt cayenne pipart ja safranit, või hakkida majoneesi sisse hoopis peterselli. Teda võib serveerida dipina, keedumunadega, salatikastmeks, võileivakatteks. Grissini sisse võib panna parmesani asemel nt küüslauku, basiilikut, hakitud oliive vms. Grissineid võib kasta dipikastmete sisse, määrida ajoliga kas enne küpsetamist või kasta ajolisse pärast, suupistelauale pannes võib grissinid mä...

Tagasi Tallinnas, suvi seljataga. Mõned nädalad augustit veel ees, aga ausalt öeldes mõlgub mu mõtetes juba suvila talvekorda seadmine. Igal aastal on see nii, et suve viimastel nädalatel tahaks juba selle suvega ühele poole saada. Ju see nii peab olema. Aga, meest sõnast härga sarvest. Lubasin, et proovin ka ära suvikõrvitsarisoto. Ja seda ma ka tegin. Nüüd on selleks aastaks nende kõrvitsaõitega igatahes kõik, rohkem ma lihtsalt midagi nendega ette võtta ei kavatse. Risoto oli hea nagu ikka, safraniga tuleb ettevaaltlik olla, et maitse domineerima ei hakkaks. Vaja läheb: 250 gr risoto riisi 10 (suvi)kõrvitsaõit 1 sibul näpuotsatäis safranit Grana Padano juustu maitse järgi 800 ml köögiviljapuljongit 1 spl võid Prae võis peenekshakitud sibul, lisa õied. Sega läbi. Lisa riis, kuumuta ja sega, kuni riisiterad on läbipaistvad. Hakka kulbihaaval lisama puljongit. Järgmine lisa, kui eelmine on riisi sisse keenud. Kuumus olgu keskmine, mitte liiga suur. Kui riis on veel al dente, sega juur...

Peedul elu kihab. Nii maal kui vees. Kui taimed hakkavad juba tasapisi raugaikka jõudma (osad omasoodu, osad meie samuti paljunenud vesirottide lahkel kaasabil), siis meie rikkaliku fauna esindajad näitavad üles eeskujulikku sigivust. Kümme erkpunast paksukest meie tiigis on suutnud tekitada sadu ja sadu väikseid armsaid vähem ja rohkem punaseid järeltulijaid (tähelepanelik vaatleja näeb neid terve hulga ka alloleval pildil). Nendega koos naudivad veerõõme vesilikupojad ja (looduskaitseallolevad) roherohelised järvekonnad. Kuival maal sibavad sama usinalt rohukonnad (täitsa pruunid teised) ja ohtrad sisalikupojad. Ainult meie pardipaar ei ole meile oma järeltulijaid demonstreerima veel tulnud. Kuna ilm jällegi niisama rõõmustav ei olnud, siis tundsin hoopis rõõmu kaasavõetud muffinivormidest. Tegin kaks satsi. Retsepti võtsin Nami-Namist , muutsin ainult veidikene sisu. Kahjuks unustasin koju ilusad muffinipaberid. Esimene ports tuli sõstra-vanilli muffineid : 2 muna 1.5 dl suhk...

Kui ühte toitu on nii kaua planeeritud ja tema kallal vaeva nähtud - kõigepealt vesistatud mitmeid raamatuid lugedes, siis kõrvitsataimi ette kasvatatud (ok, seda vaeva nägi minu eest minu kallis ema), kõiki neid lugematuid kastekannutäisi vett veetud (ok, seda vaeva näeb viimasel ajal minu eest ilmataat) ja viimasel ajal tervet krunti vallutada soovivate kõrvitsataimedega võideldud, siis ei kavatsenud ma ju ometi piirduda ühe kõrvitsaõieroa katsetusega. Niisiis, retsepti põhiidee on Marlena di Blasilt, kes kirjeldab õite praadimist õlletaignas nii oma Toskaana- kui Veneetsiateemalises raamatus. Vaja läheb: hulk (suvi)kõrvitsaõisi hulk kressiõisi õlut (kasutasime premiumi) nisujahu soola õli (kasutasime rapsiõli) Sega jahu ja õlu ühtlaseks taignaks, kontsistents võiks olla nagu vedelamal pannkoogitaignal. Aja õli kuumaks, kasta õis taignasse, prae mõlemalt poolt pruuniks ja pane köögipaberile nõrguma. Raputa peale maitse järgi soola. Ülihea snäkk. Eriti hästi läks alla kuiva valge vein...

Sellesama tähtsa päeva puhul, millest ennist kirjutasin, jalutasime terve perega läbi Vanalinna, sihiks uus peen aasia restoran Chedi . Peen, šikk, maitsev, värske, kallis, ülihea teenindusega... tõesti, ma ei ole üheski teises kodumaises restoranis nii head teenindust kohanud. Just nii nagu mulle meeldib, ettekandja teab mitte ainult seda, mida mingi toit sisaldab, vaid ka detaile toitude valmistamise ja tooraine päritolu kohta. Suurepärane teeninduselamus minusugusele teenindusfriigile! Sisekujundus oli vaoshoitud aga aasiapärane, hämar (mis pildistamise suhteliselt võimatuks tegi). Tellisime Kana Satay kastmes (ca 275 EEK), aurutatud riisi ja segu suhkurhernestest, hiina mustadest seentest, porgandist ja vesikastanist (ca 155 eek). Kõik oli meeldivalt värske, maitsed selgelt eristatavad. Eriti mõnusad krõmpsud olid suhkurherned, sellised pontšikud teised. Riis toodi eraldi bambusnõudes, mille sees neid suured auruahjus ka aurutatakse. Eriti mainimist väärib kastmevalik, millest 2 vü...

Loetud päevad tagasi tähistasime juba mitmendat aastat ühte meie pere olulisematest sündmustest - pulma-aastapäeva. Mõtlesin sel puhul küpsetada midagi ilusat, magusat ja maitsvat. Ja valisin selleks puhuks välja Eva maasika-mündi korvikesed , millest tegin oma versioonina vaarika-mandli korvikesed. Nii maitsvad on need väiksed ilusad asjakesed, et desserdist kahele sai kiirkorras dessert kolmele, sest meie koogipõlgur Mann hakkas hirmsa isuga neid hävitama! Aitähh, Eva, hea retsepti eest! Peab üles tunnistama, et vahepeal hakkasin lootust kaotama ja arvasin, et mul ei tule järjekordselt korvikestest midagi välja. Üldiselt tundub üldse, et kõigist maiustustest just tartelette'd ei taha mul kuidagi õnnestuda (sama juhtus mõne päeva eest, kui tegin La tartine Gourmand'i retsepti järgi tartelette ). Äkki keegi tark ütles mulle, miks mu tainas (vaatamata retsepti järgimisele) saab nii vedel ja miks ta õigel temperatuuril ahju pannes ühtlaselt siledaks pinnaks ära vajub? Kas võiks ...

Canneled hakkasid mulle meeldima. Nagu näha on, sest juba võtsin ette teise cannele vooru. Sedapuhku midagi veidi ebatraditsioonilisemat - šokolaadicanneled, kuhu lisasin La Tartin Gourmand eeskujul veidi kardemoni ja ingverit. Muidu kasutasin sama vana äraproovitud retsepti, aga piima asendasin koorega. Uskuge või mitte, aga Rimis ei olnud ingverijuurt ja mujale ma ei hakanud ka sellepärast sõitma. Kardemoni purustamata kujul on niikuinii ainult piprapoes, kuhu ma ka seekord ei jõudnud. Nii saigi lisatud taignale veidi purustatud kardemoni ja jahvatatud ingverit. Retsept sai järgmine: 0,5 l vahukoort 130 gr jahu 1/4 tl ingveripulbrit 1/4 tl kardemoni 200 gr suhkrut 3 sl kakaod (magustamata) 2 muna 2 munakollast 55 gr võid 1 spl rummi Aja koor kuumaks, sega hulka või, lase sellel sulada, sega ja lisa ingver ja kardemon. Sega kausis kokku suhkur, kakao ja jahu. Lisa muna, sega hästi. Lisa koor pidevalt segades. Kui ühtlane tainas on, siis lisa rumm. Pane vähemalt 12 h külma. Täida vormi...

Mis saab, kui suve kõige kõvemal kasvuajal 2 nädalat oma põllumajandusest eemal olla?! Ma räägin teile. Eeldatavalt on esimene šokk see, et muruplatsist on saanud heinamaa. Meid päästis sellest šoist minu armas tädi Helja, kes päev enne palavust trotsides muru madalaks pügas. Esimesena nägin, et herned roomavad mööda maad, neile pandud toed on ilmselgelt nõrkadeks osutunud ja hernekaunu oli ennenägematult palju. Upitasin herned jälle õigesse kohta ja astusin edasi. Seal, kus enne olid ilusad rukolad, oli nüüd tihnik - segu umbrohust ja juba õitsema läinud poolemeetristest rukolataimedest. Sama oli juhtunud ka spinatiga. Ja siis, mida minu silmad peavad nägema - kõrvits, millele olin niigi eraldanud terve oma eelmise aasta kompostihoidla, mis on oma 3*3 m suur, on end igasse ilmakaarde laiali sirutanud, võtnud enda alla käigutee, jupikese naabriaeda, meie selleaastase kompostihoidla ja veel, ja veel. Igal pool paistsid ca 10 cm läbimõõduga kõrvitsad... aga mina tahtsin ju ainult õisi! N...

Lugesin cannele koogikestest Nami-namist , lugesin Köögilugudest , lugesin La Tartin Gourmand 'st. Vaatan ja vaatan seda retsepti, kuhu põhimõtteliselt kuuluvad piim, muna, jahu, suhkur ja või, ja aru ei saa, mida erilist neis olla saab. Aga kui nii paljud autoriteetsed ja paljunäinud paljuteinud küpsetajad juba neid eriliseks peavad, siis olin samuti sunnitud ära proovima. Saanud peale kuuajalist ootamist Prantsusmaalt kätte oma vormid, palusin Henril poodi minna piima tooma (muu oli kodus olemas). Poe ees avastas ta, et rahakott oli koju jäänud. Lootsin piima saada lähedalasuvast väiksest poest, see oli suvepuhkusele läinud. OK, tõin turu kõrvalt poest ise piima. Jõudsin koju, avastasin, et see puhta hapu. Mõtlesin juba, et arvestades kõiki neid märke, ei peaks ma seda tegu üldse ette võtma. Aga ma ei jätnud jonni. Ajasin Manni õhtul välja ja tõime selle piima ära. Tainast sai palju, nii et kuna hommikul pidin vara Peedule sõitma, tegin ühe portsu kohe ära. Maitses hea. Hommiku...