What a wonderful world!

Mäletan väga selgelt, kuidas mõne nädala eest ütlesin sõbrannale, et mina ei küpseta praktiliselt üldse ja magustoite ka ei tee. Nüüd vaatan oma viimase kolme nädala kokkamise ja mida ma näen, üks küpsetis või dessert ajab teist taga. Samal lainel jätkasin ka sel nädalal, mis tähendab, et jagan teiega sügisest versiooni klassikalisest panna cottast ehk siis vanilli panna cotta retsepti vürtsidega marjakastmega.  Kui panna cotta on itaallaste klassik, siis tegelikult tegin mina sel nädalal Henri soovil ka ühte väga nostalgilist eestlaste klassikut ehk bubertit. Saladuskatte all võin öelda, et meeldetuletuse, et selline lapsepõlvemaius üldse olemas on, saime ühte peagi eetrisse minevat Joel Ostrati Suure Õhtusöögi episoodi eel-vaadates ;). Ja selle viimase tõuke mu bubertile andis mu äi, kes ühel ilusal päeval meile suure pudeli omavalmistatud jõhvikakisselli tõi. Väidetavalt on eestlaste bubert tehtud nisujahuga, aga lätlaste versioon mannaga. Seda mina üldse enne ei teadnud kui aus oll

Nüüd ongi täitsa tunne, et sügis on saabunud. Kui hommikul Emmyga kooli poole asume minema, siis tõmbab ta ninaga õhku ja ütleb, et täitsa talve lõhn on. On jah. Saaremaal olid täna hommikul juba lehed härmas, seega võibolla on järgmisel nädalal juba talv ka kohal, kes teab. Igatahes said sel nädalal taimed rõdult sisse toodud. Tsitrustele see tavapäraselt ei meeldinud, juba loobivad lehti maha. Bugenvillea läks botaanilist katset läbima kortermaja koridori, et kas peab talve vastu nii vähese valgusega ja saab kevadel jälle õue õhu kätte. Natuke kahtlen selles, aga annan endast parima tema toetamisel. Oliivipuu, aloe ja kaktused leidsid ka toas oma koha. Terrassimööbel sai talvekatted peale ja Peedu oli meil juba varem kokku pakitud. Seega minu poolest võib see talv tulla ka kui ta just peab :). Äi tõi ilusaid punaseid õunu. Meil sööb õunu suuremas koguses ainult Emmy. Seega tuli välja mõelda midagi asjalikku, mida nendega teha. Ja mõtlesingi välja. Ise olin tulemusega igati rahul, aga

Üllataval kombel on jälle üks nädal selja taga ja kuigi mulle endale tundub, et ma muud ei tee kui sipsin ringi ja seljatan miljonit väikest tegemist vajavat asja, siis tegelikult mahtus siia nädalasse ka paar ägedat toidukatsetust, millest ma kohe oma heietuste vahele räägin. Aga kõigepealt tegin üle mitme aasta Tai veisesabasuppi. Ennekõike võtsin selle ette kuna meil on siin peres hetkel kosutavaid toite vaja ja mis saab veel kosutavam olla kui tunde keenud kondileem. Seda võin kinnitada, et veisesabadest saab kõige tummisema puljongi üldse. Nii tummise, et kui supp ära jahtub, muutub see sõna otseses mõttes süldiks. Kes veisesaba soovib valmistada, siis vähemalt Tartus saab neid Lihuniku Ärist ja tuleb paar päeva ette tellida. Minu Tai veisesabasupi retsept on siin blogis aga juba olemas ja selle leiavad huvilised siit .  Aga alustame kohe magusaga. Mul oli juba ammu kuklas üks kuskilt Prantsuse lehelt või ajakirjast leitud lihtne banaani-šokolaadileiva retsept, mille proovimiseni

Juba vanarahvas ütles, et päevad ei ole vennad. Ei ole vist tõesti. Saan sellest suurepäraselt aru, kui ma oma eelmist postitust vaatan ja sinna kõrvale käesolevat nädalat mõtlen. Eelmise nädala suvesoojuses sai nii palju kokatud, suheldud, käidud ja nauditud. Selle nädala märksõnadeks oli igatpidi tervis (alates etteplaanitud arstilkäikudest ja ammuplaneeritud operatsioonidest kuni absoluutselt mitteplaanitud mitmepäevase migreenini välja) ja lapsed. Aga midagi maitsvat on mul teile sellest nädalast siiski varuks!  Kui ma oma 7-aastase Emily reede õhtul voodisse saatsin, siis ta ütles, et ta ei saa aru, mis toimub, ta ei saa oma emotsioonidega hakkama ja tahaks lausa karjuda. Mina pakkusin, et karju siis natuke patja, aga et tegelikult oled sa vist väga väsinud. Ja siis me hakkasime mõtlema, et selle nädala 5 päeva jooksul oli tal lausa 8 trennilaadset tegevust - 2 kergejõustiku trenni, 2 tantsutrenni, 2 kehalist kasvatust, spordipäev ja üks naljakas juhtum kolmapäeva õhtust. Kolmapäe