What a wonderful world!

Nüüd võib vist küll öelda, et lõpuks on see kauaoodatud suvi kohal. Suvega seoses kerkib vähemalt minul kohe silmade ette mahlakas roheline muru ja sellel tossav suur grillatribuut! Ja mitte ainult minul – Henri unistab juba pikemat aega sellest, kuidas enamus pere toidukordi otse särisevalt grillilt tulevad. Grillimõtteid keerleb minu peas juba igasuguseid ja vaatamata sellele, et selle õige grilli juurde alles paari nädala pärast jõuame, on mõned neist mõtetest juba ka reaalsuseks saanud. Tänagi jagan teiega ühte mõnusat grillretsepti, mis minu jaoks on pärit paari aasta tagusest ajast, kui mõnda aega Tais pesitsesime ja pea iga päev omale midagi tänavate äärtesse üles seatud särisevatelt grillidelt õhtu(või miks mitte ka hommiku)söögiks valisime, nimelt grillitud sealiha vardad ehk moo ping .   Aga sellest natukese aja pärast, pärast seda, kui olen paar sõna kirjutanud ka ühest teisest asjast, mis mul seoses ühe ilusa suvega kohe pähe tuleb ja see on piknik. Õnneks koosneb terv

Mul on see kalaprojekt kuidagi soiku jäänud, tuleb tunnistada. Kalaisu pole lihtsalt sugugi peale tulnud. Ju mul on mõtted juba seal kaugel kilude ja heeringate maal, kuhu juba paari nädala pärast suvitama tuleme. Aga ükskord vaatasid meile poeletilt vastu ilusad punased eelkeedetud ämblikkrabid ( spiny spider crab , vist Euroopa ämblikkrabi) ja ühe ogalise selli tassisime endaga koju. Ma pean ütlema, et igasuguste krabiliste osas valdab mind endiselt aukartus, ei julge mina neid elusana koju tassida ja ise valmis keeta. Kuigi ma saan täiesti aru, et see hirm on asjatu, sest ma olen netist ära vaadanud terve hulga videosid, milles krabi keedetakse ja see ei tundu just eriline kunst olevat! No küll ma selle asja kunagi ära ka teen. Seekord tahtsin lihtsalt veenduda, kas värske krabi liha meeldib mulle rohkem, kui krabikonserv, mis mulle kohe üldse mitte ei maitse. Ja tõesti, värske krabi liha on midagi täiesti muud ja meeldis mulle hästi. Eriti maitses mulle see värske ja äraütlemata li

Kolm on kohtu seadus, eksju? Nii et postitan siis jutti kohe kolmanda magustoidu rabarberi teemal! Millest me siin kevade hakul ikka muust räägime, kui umbrohust, rabarberist ja natuke sparglist ka sekka. Prantsuse ahjupannkooki ehk clafoutid olen ma siin varemgi teinud, viimati mirabellidega , ükskord varem vaarikatega ja virsikutega, siis jälle šokolaadi ja murelitega , täna jätkan rabarberiga. Tegelikult on see põldmarjadega Bretooni far ka üks clafoutis lähisugulane. Nii et üks tõeliselt populaarne külaline siin minu Võrratus maailmas. Asi on lihtsalt selles, et clafoutis valmistamine on lihtne ja tulemus ääretult maitsev. Nüüdseks oleme avastanud, et kõige rohkem meeldib meie perele see küpsetis siis, kui ta on peaaegu jahtunud. Sööme seda samamoodi nagu kodumaist saiavormi, külma piimaga. Kui clafoutis ahjust välja tuleb, siis on tegu millegi pudingilaadsega, kuid kui veidi kannatada (mis ei ole üldse lihtne, kui ahjuvormist selliseid magusaid aroome eritub), siis tahkub vorm

Kui juba ots lahti tehtud sai, siis ei saa seda rabarbrilainel seilamist ju mitte kuidagi lõpetada. Mul on raskekujuline rabarbrisõltuvus ja igal kevadel suudan ma nii palju rabarbriroogasid valmistada, et kui suve viimased üldse mitte nii mahlased varred saadaval on, siis ei tekitagi need enam minus mingeid tundeid. Mis ei tähenda, et mul igal talvel kahju poleks, et ma suvel nii usin polnud ja oma sügavkülma rabarberitükkidega ei täitnud! Mulle lihtsalt meeldib hetke nautida ja sel hetkel, kui turuletid suviselt lookas on, ei ole mul kombeks talvele mõelda. Üldse mitte üleliia täiskasvanulik käitumine, ma tean küll! Aga praegune hetk on tõeliselt ilus - akna all lõhnab suur lilla sirel ja vaasi sisse saab sealtsamast põõsa alt korjata meelespäid ja viimaseid maikellukesi! Kes siis ikka raatsiks sellise ilu juures talvele mõelda! Ainult ilm võiks soojem olla, kuigi tegelikult oleks patt nuriseda. Nii et ma ei nurise. Syllabubi olen siin blogiveergudel ennegi "valmistanud"

Ja siit ta tulebki, see järjekordse rabarberihooaja avapauk! Esimeseks linnukeseks valisin valge šokolaadi mousse´i, sellise õige rammusa, aluseks Julia Childi retsept, milles kasutatakse muuhulgas ka ohtralt võid. Kellele Julia Childi nimi veel tuttav ei ole, siis mina soovitaksin vaadata mõnusat filmi "Julie ja Julia", kust saab rohkem teada! Valge šokolaadi magusus ja rabarberi hapukus sobivad ideaalselt kokku, nagu yin ja yang ühes läbipaistvas klaasikeses! Ja välja näeb ka igati kevadine minu meelest - kreemikasvalge mousse, roosakad rabarberid ja peale veel hakitud erkrohelisi pistaatsiaid! Tõeline kevad!   Vaja läheb : ca 500 g rabarberit (pestud ja tükeldatud) 100 g suhkrut 50 g võid 3 muna 100 g valget šokolaadi 3+1 spl suhkrut 1 spl heledat rummi 1 spl vett serveerimiseks pistaatsiapähkleid Tee nii: Sega ahjuvormis rabarberitükid suhkruga. Kata vorm fooliumiga ja küpseta 200 kraadi juures 15 minutit, seejärel eemalda foolium ja küpseta v

Ma olen viimasel ajal kilode viisi rabarbereid erinevateks magusroogadeks küpsetanud. Kunagi, varsti-varsti, kavatsen ma teile kõigest sellest ka kirjutada. Või no võibolla mitte päris kõigest, sest rabarbriga valge šokolaadi mousse´i, rabarbri tarte tatini, rabarbri syllabubi ja rabarbri clafoutis kõrval keetsin ka veidi rabarbri moosi ja valmistasin ühe juba eelmisel aastal lemmikuks saanud kreemise koogi . Aga seda kõike peab veidi veel ootama, sest ma lubasin oma eelmises postituses, et seekord panen siia üles Tai hakklihasalati ehk laabi, mida ma Lusika saates külas käies valmistasin! Laab on soe ja vürtsine Tai salat, mida tehakse alati hakklihast, olgu see siis kana, veise või sea hakkliha. Minu meelest täiesti geniaalne viis teha tavalisest hakklihast midagi täiesti erilist. Vaja läheb: 500 g sea hakkliha 3 küüslaugu küünt 1 suurem šalottsibul Maitse järgi värsket tšillit 1-2 laimi mahl + lisa serveerimiseks 3-4 spl kalakastet 1-2 tl ( palmi ) suhkrut 2