What a wonderful world!

Kallid sõbrad, meil on hiiglasuur heameel teada anda, et Umami (ehk siis mina kirjutaja ja Henri fotograafina) raamat "Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teejuht põnevate maitsete maailma" (kirjastuselt Varrak) on ilmunud. Selles postituses saad võimaluse piiluda selle värvidest ja maitsetest tulvil 240 leheküljelise raamatu sisse ning saada väikse ülevaate sellest, mida põnevat seal peidus on!   Esialgu tundus sel aastal raamatu kirjutamise mõte pisut pöörase ettevõtmisena. Meile saabus ju Emily, lisaks kolisime Eestisse, Umami tahtis meie aega ja energiat jne. Aga nagu elus ikka, kes palju ette võtab, see palju jõuab ka. Siinkohal pean ma ütlema, et mina pidin küll mitmeid kordi pea kaotama mõeldes, kui palju veel teha on, aga Henri tõi mu maa peale tagasi, ütles, et hakkame aga otsast pihta ja küll kõik tehtud saab. Nagu tavaliselt, oli tal õigus. Aga miks me selle projekti ette võtsime siis... Vürtside-ürtide maailm on ääretult põnev ja selles leidub alati midagi u...

Kallid sõbrad, rännuhimulised ja toiduhuvilised! Ootan teid:

"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem...

Kallid sõbrad! Mul on kohutavalt hea meel, et saan teiega lähiajal jagada lausa KOLME SUURT UUDIST, mille kõige pärast ma ise juba ütlemata põnevil olen. Aga alustame algusest. Nimelt avasime täna eksootilise toidukauba e-poe UMAMI . Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita. Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lem...

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot. meie lemmiklinn Istrias, Rovinj...

Eelmise nädala teise poole veetis meie väike reisiseltskond siis Portugalis, nagu ma juba ammu ja korduvalt välja olin hõiganud. Seekord sai sihtkohaks valitud Porto piirkond Portugali põhjaosas, mis oli juba aastaid meie reisiplaanide nimekirjas figureerinud. Maandusime neljapäeva hommikul suvekuuma Porto lennujaama olles varasemalt juba interneti teel kõik vajaliku mugavaks kohalejõudmiseks ära korraldanud. Sissejuhatuseks pidi meid lennujaamas ootama rendiauto. Tegelikkus oli aga hoopis mikrobuss, mis sõidutas meid lennujaama lähedal asuvasse üsna primitiivsesse vana Ikea mööbliga sisustatud International car rental putkasse. Asjaolu, et tänapäeval ühes kontoris laual mitte ainsamatki arvutit ei ole, ei tekita just suurt usaldust. Aga me oleme hullematestki kohtadest autosid rentinud ja olime täitsa koostööaltid. Mida ei saanud aga üle laua istuva härra kohta ütelda, kelle lemmiklauseks osutus: "reeglid on reeglid!". Ühesõnaga tema makseterminal ja meie krediitkaart ei oln...