What a wonderful world!

Tegin mõne aja eest itaalia desserti, tiramisut . Nagu juba eelpool kirjutatud sai, oli see maitsev, magus ja siidine. Kuna savoiardi küpsiseid jäi üle, juurdlesin, mis nendega ette võtta - kas teha creme anglais'i , kasta neid zabaione sisse või veel midagi teistsugust. Valisin viimase. Tegin uuesti tiramisut (mida tiramisuks nimetada on küll üsna meelevadne, kuna tiramisust jäid järele ainult kihiline välimus ja küpsised), aga sel korral kodumaisest toorainest - mascarpone asemel kohupiimakreem, kohvi/rummi asemel kirsikaste ning kakaokihi asemel kirme õhukeselt riivitud head tumedat šokolaadi. Lisaks mõned ilusad kirsid kastme seest. Maitselt on see dessert tiramisust täiesti erinev. Kohe selline... põhjamaiselt karge vastuseks tiramisu siidisele pehmusele. Ja oluliselt vähem rammus, kui tiramisu. Vaja läheb (6-le): 500 gr kohupiima 100 ml vahukoort 6 spl suhkrut 20 savoiardi küpsist riivitud tumedat šokolaadi Kirsikastmeks: 150 ml vett 20 külmutatud kirssi 2 sl fariinsuhkru

Ja jälle ajendas mind tegudele Jamie, see Oliver, teate ju küll. Mõne aja eest edastas ETV, kuidas ta koos itaalia munkadega grilli säristas. Vaatasime seda koos H.-ga (kes on parandamatu grillihoolik) vist liiga tühja kõhuga, sest mõlemad ütlesime peaaegu korraga, et "tahaks ka praegu grillida!"... Paar hetke vaikust ja ma mõtlesin:" No pagan, kes ütles, et grillitakse ainult suvel! Teeme grillipeo!" Ootasime laupäeva, mõnusat filmi, piisavalt aega ja tehtud ta saigi. Menüüs olid: * bruschettad, fettuntad või lihtsad crostinid , kuidas iganes keegi armastab nimetada grillitud valget saia, mis on üle niristatud hea oliiviõliga, maitsestatud soola ja pipraga ning maitsvaks hõõrutud küüslauguküünega * musta oliivi snäkid suitsusauna pekiga (või nt 5 päeva suitsulihaga) * grillmarinaadis kana * poest poole hinnaga ostetud jäägrigrill-liha ja muu grillimise juurde sobiv - pärlsibulad, marineeritud piprad ja kurgid, tomati-sibulasalat ning muidugi vein ja õlu! Varem tul

Hea meelega kingiks kõigile palju aeglaseid ja rahulikke hommikuid, et nautida neid koos lähedast inimeste, värskete ajalehtede, aurava kohvi ja maitsvate hommikusöökidega. Vastukaaluks paljude reaalsusele, mis tähendab kiirustamist, võileibade kiirneelamist, kuuma kohviga keele kõrvetamist ja nii mõndagi hilinemishirmus öeldud inetust. Minu hommikud on hetkel aeglased ja lumiselt ilusad. Naudin neid kogu hingest kuni võimalus on. Jahedate talvehommikute lemmiktoiduks on saanud Tatrakarri , mis peaks meeldima neile, kes armastavad tervist ja vürtsi. Ühe armsa hommiku kinkis mulle minu väike Mann, kui ta eelmisel õhtul pärmitainast süüa soovis. Kui ma siis taigna valmis olin teinud, leidis ta, et talle see siiski ei maitse. Mis mul muud üle jäi - küpsetasin ühe kiire focaccia, sel korral tomativiilude, värske basiiliku ja küüslauguga. Peale niristasin head oliiviõli ning puistasin meresoola ning tšillihelbeid. Hommikul, kui nautisin küpsetise viile sulatatud juustuga kohvi kõrvale, olin

... nagu tark vanarahvas teadis öelda! Ja nagu tavaliselt on neil õigus. Imeilusalt õigus...

See on minu kalli ema retsept. Tema muidugi sai selle omakorda oma sõbrannalt ja too jälle omakorda kuskilt. Nagu see ikka käib. Iga retsepti edasiandja jätab retseptile oma jälje, oma väikse muudatuse. Nii ka mina. See on selline toit, kus on kõigile midagi - mina jumaldan veinikastet, meespere armastab mahlast kana. Tavaliselt tehakse seda toitu kanafileedega, mina kasutasin koduste maitseeelistustest lähtudes kanakintse. Vaja läheb: 5 kanakintsu (või kanafileesid) 1 väike sibul (hakitult) oliiviõli praadimiseks 0,5 l kuiva valget veini 0,5 tl sinepiseemneid 200 ml vahukoort 2 spl sulatatud juustu veidi tšillihelbeid soola/pipart Prae kanad oliiviõlis mõlemalt poolt kuldseks, maitsesta neid soola ja pipraga. Tõsta kanad välja. Prae sibulad samal pannil klaasjaks. Lisa vein ja keeda ilma kaaneta kuni alkohol on välja keenud, ca 5 min. Lisa sinepiseemned, tšillihelbed ja kanad. Keeda kaane all madalal kuumusel kuni kana on läbi küpsenud, ca 20-30 min. Lisa vahukoor. Keeda veel 5 minuti

Tõsta mind üles - alustasin lugu oma jahe-magusast desserdist just selliste kaunite sõnadega, kuna just seda kõnealloleva desserdi originaalnimi Tiramisu itaalia keeles tähendab. Tegelikkuses alustasin seda lugu juba eile, kui küpsetasin just selle desserdi tarvis terve hulga Savoiardi küpsiseid. Olen juba mõnda aega itaalia köögi lummuses, mida on pidevalt toitnud minu paks itaalia köögi "piibel" ja viimastel nädalatel eetris olev võrratu toidusaade " Jaime's great italian escape ". Siidine tiramisu toitis seda lummust veel ja veel. Vaja läheb (6-le): 3 munakollast 100 gr suhkrut 1 tl vanillisuhkrut 100 ml kohvikoort 500 gr mascarpone juustu tass kanget kohvi 2 spl rummi (võib asendada likööri, marsala, brändi vms) 20 Savoiardi küpsist kakaod Löö suhkur, vanillisuhkur ja munakollased heledaks vahuks. Sega kohvikoor mascarponega, lisa ettevaatlikult segades munavaht. Pane 1/2 valminud kreemist vormi(de) põhja. Kasta küpsised hetkeks kohvi-rummi segusse ja aseta

Ühe tuntud itaalia desserdi jaoks (mille siit varsti ka loodetavasti leida võite) on tarvis Savoiardi küpsiseid. Küpsiseid, mida teha on ütlemata odav, aga mis poes maksavad päris palju. Lisaks on neid teha ka lihtne ja teadagi... enda ja poe omi ei anna maitselt võrreldagi. Hmmm... kujult ka. Minu omad laiad ja lamedad, poe omad kenasti nimele vastavalt sõrme-moodi. Tööstuslikul tootmisel kasutatakse enamasti spetsiaalseid vorme, et küpsised ilusati ühtlase kujuga tuleksid, minul neid vorme muidugi ei ole. Jõuad sa siis kõigi maailma küpsetiste vormid endale muretseda. Maitse ja kontsistentsiga olin väga rahul - suussulavad, vahused, kerged ja pehmed. Savoiardi küpsised tähendavad itaalia keeles "Savoyst pärit". Ja just sealsest vürstiriigist ja juba 15-ndast sajandist need pärit ongi. Legendi järgi valmistati neid esmakordselt suursündmuse puhul, milleks oli Prantsuse kuninga külaskäik. Küpsised kiideti niivõrd heaks, et neist sai hiljem ametlik "õukonnaküpsis",

Kuulus itaalia pastaroog, penne all'arrabiata , tähendab tõlkes "vihane" penne. Sellise nime on ta saanud tänu oma vürtsisusele, mille põhjustajaks kastmesse lisatav suur hulk tšillit. Retsept pärineb minu itaalia roogade "piiblist"- Complete italian food. Headusele lisaks räägib selle pastaroa kasuks eriliselt kiire ja lihtne valmimine. Vaja läheb: 400 gr pennet 90 ml extra virgin oliiviõli 1 väike sibul (hakitud) tšillit (värsket, kuivatatud või crema'na) - maitse ja julguse järgi 1 -2 küüslauguküünt (hakitud) 500 gr purustatud tomateid 8 suuremat basiilikulehte, rebitud väiksemaks Kuumuta õli pannil, prae küüslauku, sibulat ja tšillit minut-paar. Lisa tomatid, sega ja keeda veidi paksemaks (ca 6-8 min), lisa basiilik ja sool. Sega ja serveeri al dente keedetud pennega.

Suured tänud kiire reageerimise ja minu käsitöö hindamise eest! Kõik küünlad ja seebid on selleks aastaks otsas. Tänud ostjatele ja vabandused ilmajääjate ees!

Nagu juba varem lubatud, esitlen Baccara jõulurüüsid. Et rõhutada veelgi käsitööna valminud Baccara küünalde ja seepide olemust, valisin pakenditeks Indias ja Nepaalis käsitööna valminud kaunid paberid ning ka küünalde karbid on valminud käsitööna. Usun, et pakendid ja sisu täiendavad ilusti teineteist. Nagu näha, on varemmainitud oliiviõli ja jõuluseebile lisandunud veel 2: - Rõõmsa meele see palmaroosi eeterliku õliga (palmaroos teeb meele heaks, aga lisaks aitaba ka kõikvõimalike nahaprobleemide korral) - šokolaadi-piparmündiseep (sisaldab naturaalset piparmündi eeterlikku õli, mis on rahustava toimega mõistuse selgust stimuleeriv õli) Küünlaldest on hetkeseisuga järel järgmiseid: Windsor , mis lõhnab nagu suursuguste rooside vastupandamatu aroom… California , mis lõhnab nagu päikeseküpsed sametised virsikud… Marrakech , mis lõhnab nagu Maroko souk - vürtside mäed ja apelsinide kuhjad … Buckingham , mis lõhnab nagu varasuvised sireliõied Inglise parkides ... Amazonas , mis

Mõne aja eest lugesin Marlena di Blasi raamatut Toskaana elust ja nii muuseas, jutu sees, mainis Marlena, kuidas mingil kohalikul pidustusel oli tulel hiigelsuur pada, mille sees haudusid borlotti oad, punane vein, tomatid, küüslauk ja salvei. Selsamal hetkel, kl 24 paiku öösel, hakkas mul suu vett jooksma ja mõtted selle toidu ümber tiirlema. Ja nii iga päev, ikka mõlkus meeles see itaaliapärane oahautis. Kui ma siis oma itaalia kokaraamatut lugedes jõudsin tšillipiparde hingeelu lahkamiseni ja seal mainiti kohalikku oahautist tofeia 't, mille sisse käib tšilli ja mida terrakotapotis hautatakse, oli asi selge - tuleb see piin lõpetada ja savipott ahju pista. Itaallaste väidetavalt parimad, borlotti oad, maksavad poes umbes 10 korda sama palju kui tavalised punased oad. Seega otsustasin, et säästuajal nagu praegu, tuleb leida alternatiive. Nii saidki kasutusele võetud kuivatatud punased oad ja kirjud borlottid jäetud poodi paremaid aegu ootama. Vaja läheb: läbikasvanud sealiha (vii