What a wonderful world!

Täna tegin hommikusööki, mille kohta on raske uskuda, et ma tõesti olen juba 28 aastat elanud õndsas teadmatuses, et selline maitsev roog olemas on. Salatiidee pärines hiljutiselt Itaaliareisilt, retsept, teostus ja komplekteerimine minult. See on ka hommikusöögile omaselt väga lihtne, ainuke keerukus seisneb värske brokkoli leidmises kodumaisest kaubandusest. Brokkoli peab olema ilusate kinniste õienuppudega, tihke ja lillakasroheline. Mul on õnnestunud Eestist osta ka brokkolit, mille õisikute vahel oli suur hulk väikeseid putukaid, nii et soovitan esmalt hoolikalt uurida ja peale ostmist hoolikalt pesta ja veelkord uurida. Vaja läheb: 1 keskmise suurusega brokkoli 1 suur küüslauguküüs 2 spl oliiviõli 2 muna 2 spl veiniäädikat soola/purustatud musta pipart Lõika brokkolil ära paks vars, eralda õisikud üksteisest ja keeda soolaga maitsestatud vees pehmeks (ca 7 min olenevalt õisikute suurusest). Nõruta sõelal brokkolist vesi välja. Prae hakitud küüslauk oliiviõlis klaasjaks, lisa bro

Tahaks küpsetada, aga millest. Minu lemmikud - kirsid, maasikad, vaarikad, rabarberid... selleks aastaks ajalugu. Värskel kujul vähemalt. Ja süda ei luba septembrikuus külmutatud marjade kallale asuda. Nii et siis õunad. Õunad on väljakutse, sest H. põhimõtteliselt ei armasta eriti õunakooke (ju tal on meeles mingi halb kogemus kuivatatud õuntest tehtud koogiga, arvatavasti pärit juba lapsepõlvest). Nii et eesmärk oli teha kook, mis tõestaks H.-le vastupidist - õunakook saab keele alla viia. Strateegiliselt õige käik oli kohupiima kasutamine, sest kohupiimakoogid on H. lemmikud. Ühesõnaga, eesmärk sai kuhjaga täidetud. Põhiretseptiks võtsin Nami-nami õuna-kohupiimakoogi retsepti. Vaja läheb: Taignale 180 gr jahu 130 gr suhkrut 1, 5 tl küpsetuspulbrit 1 tl vanillisuhkrut 100 gr sulatatud võid 1 muna 0,8 dl piima/vahukoore segu (1:1) 0,5 tl kaneeli Katteks: 3 keskmist hapukat õuna 200 gr kohupiima 1 tl sidrunimahla 1 dl suhkrut 1 muna Sega jahu, suhkur ja küpsetuspulber, lisa veidi jah

Enne reisi olin kindel, et ennekõike jääb mulle Itaaliast meelde Itaalia köök. Tegelikult see päris nii ei olnud! Esimene ja kõige meelierutavam on hoopis Toskaana võimas loodus. Ma olin ju näinud imeilusaid pilte küpressialleedest, mäekünkaküladest ja sirgetest joontest viinamarjapõllul. Aga olin samas alati arvanud, et need vaated on üksikud õnnelikud leiud. Toskaana ongi päriselt selline - ükskõik kuhu vaatad on imelised vaated oliivisaludele, lambakarjadele, viinamarjaväludele, küpressidele, piiniatele, ajahambast puretud hoonetele, soojades toonides küladele, lähemalt vaadates näed lopsakaid sügavsiniseid ja helerohelisi viinamarjakobaraid, valminud viigimarju, priskeid granaatõunu ja tunned metsikult kasvavate ürtide lõhnasid. Eriti meeldib mulle Lõuna-Toskaana, sest minu jaoks on sellised hiiglaslikud metsaga kaetud tumedad mäed, nagu Põhja-Toskaanas, alati veidi kõhedad tundunud. Toskaana looduse ilule lisas kaalu ka uskumatu kogemus, kui sõitsime tagasi Rooma poole – laskusim