What a wonderful world!

Eelmisel korral lugesin üles meie pere lemmikud õhtusöögid ja avastasin, et ma polegi teiega jaganud seda kõige lihtsamat, kiire chili con carne retsepti. See viga saab nüüd kohe parandatud. Ja kuna meile meeldib süüa seda chili con carnet nii tortilla-wrapi sees kui ka aurutatud riisiga, siis jagan teiega ka äsja minuni jõudnud nippi sõmera basmatiriisi valmistamiseks.  See lihtne chili con carne on ka üks meie laste lemmiktoite. Lihtne teha, valmib kiiresti ja seda saab teha korraga terve kuhja. Kui seda kuhja tahta siis mitme õhtu jooksul "hävitama" asuda, siis esineb selleks ka väga erinevaid võimalusi. Näiteks, kui esimesel õhtul sai chilit serveeritud riisi ja salatiga, siis võib järgmisel päeval pakkuda perele õhtusöögiks tortilla wrappe, mille sees lisaks chili con carnele veel  salat, salsa, võibolla riivjuust või marineeritud jalapenod. Või kui nii palju chilit üle ei ole, et sellest terve õhtusöök välja võluda, siis saab ülejäänu üles soojendada ja serveerida torti...

Kas te teate juba midagi Szechuani piprast ? Meie avastasime selle enda jaoks paari aasta eest ja oleme selle avastuse üle siiralt õnnelikud. Tegu on ühe eriti laheda pipraga - see ei ole üldse ülearu vürtsine, pigem mahe, maitselt tsitruseline, värvilt tumeroosa ja eripäraks kerge tuim tunne, mis pärast selle söömist suhu jääb. Szechuani (või Sichuani, Szechwuani, heal lapsel ikka mitu nime) köök on Hiina kõige maitseküllasem ja vürtsisem köök. Üks suuremaid maitseelamusi meie Hiinas käigu jooksul oli, kui üks tore Hiina pere meid endaga Szechuani restorani õhtusöögile kutsus. Siis ma veel ei teadnud, mis põnev vürts see on, mis meie õhtusöögi hiti, suure poti maitsvas kastmes kala, nii eriliseks teeb, aga nüüd ma tean. See see roosa tera oligi. Ah jaa, Umamis on meil üks tore klient, kes ütleb, et ta sööb neid pipraid õllekõrvaseks snäkiks õhtul telekat vaadates :). Ühesõnaga, üks tore tera! Kõige kuulsam toit, mis sealtkandist pärit ja kus Szechuani pipar prominentset rolli män...

See, et veise sabast saab tõeliselt maitsekaid hautiseid valmistada, pole vist enam suur uudis. Aga ma leian, et sellised pikalt ahjus küpsenud hautised kuuluvad pigem talvisele toidulauale (eriti arvestades, et eile ja täna on meil siin umbes 35 kraadi sooja olnud). Niisiis otsustasin kasutada minu käsutuses olevaid lihaveise sabasid (järjekordselt pärit Liivimaa Lihaveise põnevast tootevalikust) selleks, et keeta juba ammu minu mõtteis mõlkunud vürtsikashapu Tai veisesaba supp. Pikemaajaline lugeja on kindlasti juba aru saanud, milline soe isiklik suhe on mul erinevate Tai suppidega :). Pärit on see supp Lõuna-Tai moslemite köögist, millele iseloomulikult keedetakse seda ohtrate vürtsidega maitsestatult. Pikk keetmisaeg tasub end kuhjaga ära, sest veise saba annab puljongile selle aja jooksul tõeliselt rikkalikult maitset, mis laimi hapukuse, ürtide värskuse ja tšilli tulisusega üheskoos moodustavad unustamatu terviku! Vaja läheb: 1 kg veisesabasid 4 kardemoni kupart 1 ...

Vaat see on nüüd minu täielik lemmik - romsteek. Tsiteerin jälle Liivimaa Lihaveise kodulehte, kus on kirjas nii: Riikides, kus veiseliha on väga populaarne, on need kaks ( romsteek ja küljesteik ) hinna ja kvaliteedi suhtelt soodsad tükid kõige rohkem tarbitavad steigid . Tulemus, grillitud romsteegist lõigatud viilud, olid just nii pehmed ja mahlased, nagu ma ühelt healt veiselihalt ootaksin. Mulle tundub, et veiselihakatsetustega alustamiseks sobib romsteek eriti hästi just seetõttu, et oht hea lihatükk kuivaks ja nätskeks küpsetada, on väiksem, kui mõne õrnema tüki puhul. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Ka soovitatakse romsteegi puhul liha enne küpsetamist marineerida, aga see just asja põnevaks teebki, kas pole? Minu romsteek maitsestus terve öö marinaadis, mis oli kokku segatud Mayade maitseainesegust ja oliiviõlist. Eriti põnevaks teeb selle maitseainesegu fakt, et inspireerituna Mehhiko köögist tuntud molest, leiab sellest lisaks Penja piprale, akaatsia seemnetele,...

Nagu eelmises postituses mainitud, jätkan siin mõnda aega veiselihalainel. Seekord pakun veisekebabi grillvarrastel, olles liha enne marineerinud kergelt vürtsikas, kergelt suitsuses Mapuche indiaanlaste maitseainesegus , mille kohalik nimi on Merken. Esimest korda tegimegi selle vürtsiseguga, mis koosneb suitsetatud kitsesarve tšillist, röstitud koriandriseemnetest ja vürtsköömnest, tutvust Tšiilis kohaliku köögiga katsetades. Seda kasutatakse seal paljudes retseptides ja olen üsna kindel, et igas Tšiili köögile pühendatud kokaraamatus on see mõnes retseptis nõutud, või kui ei, siis on sellest vähemalt räägitud. Meie kohalikud sõbrad rääkisid, et rahvakeeli on sellel segul vürtsikuse tõttu üks päris vulgaarne nimi, mille ma siin Tšiili-päraselt vaid Hispaania keeles ära tihkan tuua - puta madre . Tegelikult pole segu üldse nii vürtsine, aga kuna Tšiili köök on üldiselt üsna mahe, siis selle kõrval jätab merken tõesti võibolla pisut vürtsisema mulje. Mulle merken meeldib, selles on...

Veiseliha jõuab eestlaste kodusele toidulauale palju harvem kui näiteks kana- või sealiha. Üheks põhjuseks on arvatavasti selle kõrgem hind. Samas pole see kindlasti mitte ainuke põhjus. Esiteks ei ole maitsva veiseliha valmistamise oskused meile sugupõlvede kaupa edasi kandunud, nagu sealiha puhul see kindlasti on. Nõukogude ajal müügil olnud loomaliha oli kõike muud kui see mahlane ja pehme lihaveise liha, mida järjest enam täna poelettidelt leida võime. Nii et mina pakun välja, et hakkame siis end selles vallas harima, kuidas valmistada maitsvat veiseliha. Minul näiteks on pärast maailma kõige paremaid-maitsekamaid-mahlasemaid Jaapanis (grillitud wagyu) ja Brasiilias (picanha) söödud veiselihasid küll suur kihk selles vallas paremaks saada ja midagi võrdväärset ka ise kunagi valmis küpsetada. Olen seda mõtet juba ammu mõlgutanud ja aegajalt proovi ka teinud, aga viimase tõuke andis mulle Umami uue gurmeesarja Veinimeistri sool , mille maitsmisel ja...

Saltimboccat , õigemini selle pisut ebatraditsioonilist variatsiooni, vamistades, mõtisklesin roogadele antud nimede üle. Jõudsin järeldusele, et üks ilus, isuäratav ja põnevust tekitav nimi annab toidu võidukäigule suure plussi juurde. Võtame näiteks sellesama saltimbocca , mis kujutab endast originaalis õhukest vasikalihaviilu, millele on kinnitatud viil prosciuttot ja leht salveid ning mis saab seejärel kiirelt või sees mõlemalt poolt praetud. Kooslus on kahtlemata tõeliselt maitsev, aga ma kahtlen, kas see ikka niisama kuulus Itaalia roog oleks, kui ta ei kannaks kõlavat nime " saltimbocca ", mis pealegi tuleb itaalia keelsest isuäratavast fraasist tähendusega "hüppab suhu"! (Etterutates ütlen, et muidugi hüppab suhu, erilise kiiruga veel ja kõik teised saltimboccad hüppavad esimesele veel suurema kiiruga järgi). Eelmise nädala laupäeva hommikul vaatasin Lusika saadet, mida juhib Tuuli ning mida sel korral külastas Mari-Liis ! Ja Mari-Liis valmistas oma juba leg...

Vaat see piprahärg, millest täna kirjutan, on eriline nii mitmeski mõttes. Esiteks on see lihtsalt uskumatult maitsev ja see on ka kõige olulisem, ma leian. Teiseks on lihtsalt arusaamatu, kuidas saab midagi nii maitsvat välja tulla pea olematute ettevalmistuste tulemusena. Ja kolmandaks on muidugi kohutavalt lahe, mismoodi see retsept esmalt Pärnu Jahtklubist riburadapidi Tuulini jõudis, kes seda omakorda lahkelt meiega jagas. Täpsemalt saabki sellest lugeda siit , Tuuli piprahärja postitusest. Topelt ei kärise ja sellist fenomenaalset rooga tulebki aina ja aina korrata, et see võimalikult paljusid inimesi rõõmustama satuks. Vaja läheb: lihaveise sisefileed vähemalt viit erinevat sorti pipart (näiteks musta, valget, roosat, rohelist ning tsillipipart) soola serveerimiseks röstsaia, hakitud sibulat, hakitud marineeritud kurki, Prantsuse sinepit Puhasta veisefilee kelmetest jms. Sega kokku piprad. Lisa samasugune kogus soola, kui Sul piparde segu on. Veereta liha soola-pipra segus ja su...

Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses ...

Mulle meeldib viimasel ajal teha igal õhtul toite uuest maailma otsast. See toob ellu nii kaudses kui otseses mõttes vürtsi juurde. Igal nädalal leiab tee meie toidulauale paar Tai rooga (enamasti küll Tom Yum , millest meie pere vist suisa sõltuvuses on), aegajalt midagi Indiast, siis midagi kodumaist, siis jälle siitsamast lähedalt Prantsusmaalt, üleeile oli Mehhiko kord... ja nüüd siis Lähis-Ida ja Kreeka. Lähis-Ida köögist võtsin vürtsikate lihapallide Kefte idee ja Kreekast sinna juurde kurgi-jogurtikastme Tzatziki. Kõrvale soojendasin pitaleibasid. Kes neid ise tahab teha, siis üks hea lahendus on siin Mari-Liisi blogis. Vürtsikad lihapallid sobivad jahutava tzatzikiga lihtsalt suurepäraselt. Viimasel ajal on mulle vürtsköömne maitse metsikult meeldima hakanud, nii et sedasorti roogasid võib lähiajal veelgi oodata :). Kefta jaoks läheb vaja: 500 gr loomahakkliha 1 sibul (peeneks hakitud) 3 küüslauguküünt (peeneks hakitud) 1 tl vürtsköömet (jahvatatud) 2 spl värsket paterselli 1...

Kuna turulettidel ilutsevad juba nädala jagu need kõige oodatumad, pisikesed õhukese koorega värsked kartulikaunitarid, siis tuleb ju sellest, mis eelmisest hooajast keldrisoppi jäänud, kiiremas korras midagi maitsvat valmis meisterdada. Viimane aeg! Mõned päevad tagasi tegime sama asja ka eelmise hooaja külmutatud kukeseentega, mis said koos maalt saadud paksu hapukoore ja kaelakarbonaaditükkidega kastmeks keedetud, et neid siis tilliga üle puistatud värskete kartulimugulatega nautida. Aga nüüd on kartuli kord. Ja milleks muuks eelmise hooaja kartulid ikka head on, kui kartulipüreeks. Ja see omakorda üheks maitsvaks karjasepirukaks. Ega mingit retsepti polegi ju. Igaüks teeb oma viitsimise ja südametunnistuse järgi - kas vahuline läbi sõela aetud kartulipüree vahukoore ja võiga (mmm... aga ainult neile, kel südametunnistus piinama ei hakka) või saumikseriga see liimisarnane variant bikiinivormisõbralikult lahja piimaga, praetud vabalt valitud looma hakkliha meeldivate vürtsidega maits...

Bo Luc Lac ehk otsetõlkes rappuv loomaliha on minu teine Vietnami köögi katsetus peale reisi. Eesmärk endiselt sama - tekitada endale piisav arusaam selle maa köögist ja otsustada, kuidas see mulle meeldib. Esimesena valmisid mõne aja eest karamellikrevetid ( Tom Rim ), mis olid äärmiselt maitsvad, aga ohoo-efekti otseselt ei toimunud. Peale seda loomaliha aga võin juba suhteliselt kindlalt öelda, et mulle Vietnami köök meeldib. Võrratu, kõik sobib suurepäraselt kokku - kvaliteetne loomaliha imelises marinaadis (see marinaad meeldib sulle ma usun juba ilma maitsmatagi, nii ilus värv ja kontsistents on tal), tuba täitvad aroomid, heleroosa hapukas sibul, värsked vesikressilehed ja mahlakad tomatid ning täpiks I peal muidugi dipikaste soolast, piprast ja laimimahlast! Kui sa tahad selle hõrgutisega lähemalt tuttavaks saada, vajuta pildi all olevat linki. Vaja läheb: Lihamarinaad: 2 spl hakitud küüslauku 1,5 spl suhkrut 2 spl austrikastet 1 spl kalakastet 1 spl sees...

Kuna teil on seal tõsine grillihooaeg käsil, siis ei hakka ma siinkohal kirjutama talvistest Argentiina toitudest, nagu vürtsised supid või suitsulihaga läätsehautised. Kirjutan hoopis Argentiina grillipeo, parillada , asendamatust koostisosast - chimichurrist , millega maitsestatakse liha nii grillimise ajal, kui söömise kõrvale. Minu suureks üllatuseks, kasutavad argentiinlased selle tõelise chimichurri tegemiseks kuivatatud koostisosi, mitte värskeid. Ühe hea purgitäie jaoks läheb vaja: Purgipõhjas on sutsuke chimichurrit , kõrvale keedetud manjokk ja grillitud veiseliha tüüpilisel puust parillataldrikul Täida 1/3 purgist kuivatatud küüslauguhelveste, kuivatatud peterselli, kuivatatud tšillihelveste ja kuivatatud punega. Lisa 1/3 valge veini äädikat. Oota, kuni vedelik on kuivadesse maitsetaimedesse imbunud. Täida ülejäänud 1/3 purgist (oliivi)õliga. Sega läbi, maitsesta soolaga ja pane külmkappi grillipidu ootama! Muy rico (hisp k väga maitsev)!

Postitan oma esimese roa Argentiinast. Populaarse ja lihtsa pastakastme, tuco , retsepti. Tucot tegime koos Paolaga, kelle pere juures Escobari linnakeses elame. Argentiinlased ei kasuta kuigipalju maitseaineid - sool, vahel pipar, harva petersell ja pune. Kõik maitsed on selged ja lihtsad. Vaja läheb: punt rohelist sibulat punane ja roheline paprika suur porgand 600-900 ml tomatipüreed ca 500-600 gr veiseliha soola ja musta pipart oliiviõli Prae oliiviõlis hakitud roheline sibul. Lisa peeneks viilutatud porgand ja hakitud paprika. Lisa suurteks tükkideks lõigatud liha, prae läbi, lisa tomatipüree. Maitsesta soola ja musta pipraga. Lase kaane all haududa, kuni liha on pehme. Serveeri spagettide ja parmesani juustuga. Täiusta ühe hea Mendoza merlot´ga.

Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b...

Suvel tahaks midagi kergemat, kas pole!? Üks kiire, lihtne, kerge ja hooajaline variant on kasas hakklihaga, mille kõrvale on serveeritud värskeid Eesti kartuleid sutsu tilliga. Minu lemmik variant on tavalisest võibolla veidi erinev, kuna lisan ka küüslauku ja hapukoort. Sellepärast selle siia üles riputangi! Vaja läheb: 1/2 kapsast (suured tänud Marile ja Kitse talule hea värske kapsa eest) 250 gr kodust hakkliha 1 sibul 2 küünt küüslauku soola/pipart klaas keedetud vett 3 spl hapukoort serveerimiseks keedetud värsket kartulit ja tilli Prae õlis hakitud sibul ja küüslauk, lisa hakkliha, maitsesta ja prae kergelt pruuniks. Haki kapsas ja vala see hakklihale. Lisa soola ja klaas vett. Hauta kaane all, kuni kapsas on pehme. Lisa hapukoor, sega, lase keema. Serveeri!

Lihaveise filee Sibul Loorber Porgand Küüslauk Paprika Punane kuiv vein Kuivatatud rosmariin Soovi korral mustad oliivid või kuivatatud tüümian Veis pruunistada oliiviõlis, maitsestada soola ja pipraga. Tõsta pannilt ära. Pannile lisada küüslauk, sibul, kui need klaasjad, siis lisada min 300 ml punast veini ja loorber, rosmariin. Kui ca 10 min keenud, siis lisada porgandid, paprika, liha. Keeta kuni liha valmis ja kaste pruun, mitte lilla. PS! Võtab kaua aega.